teisipäev, 14. detsember 2010
Tänaõhtune
Mõnikord, kui sa näed ja saad korraks osa millestki pealtnäha nii neetult perfektsest, teeb see sind kurvaks.
esmaspäev, 6. detsember 2010
Kaks blondiini räägivad
- Piduu! Jooki!!
- Äkää, täna ei saa, ma tahan reedel ja laupäeval jutti panna.
- Aga täna on alles kolmapäev, siis saadki reedel ja laupäeval jutti panna.
- Aa. Piduu! Jooki!!
@ Suudlevad Tudengid, K 1.12.2010 ca 23.00
- Äkää, täna ei saa, ma tahan reedel ja laupäeval jutti panna.
- Aga täna on alles kolmapäev, siis saadki reedel ja laupäeval jutti panna.
- Aa. Piduu! Jooki!!
@ Suudlevad Tudengid, K 1.12.2010 ca 23.00
laupäev, 4. detsember 2010
Ma mõtlen, et ...
... ise on ikka hea näpuga näidata, aga kui keegi teine näitab enda peale, siis nii hea ei ole.
... ükskõik, mida me ka ei arvaks, ei ole asjad siiski kunagi täpselt nii, nagu me arvame.
... lolli elu on lihtsam, sest loll ei tea, et ta loll on, tark aga peabki end lolliks.
... vahepeal tuleb järele anda ka siis, kui tegelikult ei tohiks.
... kummaline on see elu.
... veel kummalisem on see postitus.
... ükskõik, mida me ka ei arvaks, ei ole asjad siiski kunagi täpselt nii, nagu me arvame.
... lolli elu on lihtsam, sest loll ei tea, et ta loll on, tark aga peabki end lolliks.
... vahepeal tuleb järele anda ka siis, kui tegelikult ei tohiks.
... kummaline on see elu.
... veel kummalisem on see postitus.
esmaspäev, 29. november 2010
laupäev, 13. november 2010
Elu läheb edasi
Nii palju on elu näidanud, et ükskõik, tõesti, täiesti ükskõik mis ka juhtuks - elu läheb ikka omasoodu edasi. Vaatamata sellele, kui suur mõni asi konkreetsel ajahetkel ka on, langeb see mõne aja pärast aktuaalsete teemade nimekirjast ikkagi välja. Miski pole igavene. Tõsi, ilmselt ei unune elujuhtumised päris jäädavalt ja jäävad alatiseks kuhugi ajusoppi tolgendama, et sealt suvalisel hetkel jälle välja tulla. Kuid see ei takista elul edasi minemast. See juhtub nii või naa.
Omamoodi kummaline, et tegelikkuses polegi miski jääv. Täpselt nii kuidas me ei suuda ilmselt päris täpselt meenutada või siis iseendaga praeguses ajahetkes samastada seda, mis meie pead viis aastat tagasi vaevas; ei oma tõenäoliselt meie praegused mõttedki mõne aja pärast enam mingit tähtsust.
Mõtlen, järelikult olen. Nii ju öeldakse. Kui mineviku "mina" mõtted enam olevikus ei loe ning oleviku "mina" mõtted enam tulevikus ei loe, siis ei loeks ju nagu ka meie praegune olemine või olemine üleüldse suurt midagi? Loll ja mõttetu mõte iseenesest ja kui sellele pikemalt mõelda, viskab asjatult lühisesse. Kummatigi ei saa mööda sellest, et elu kui selline on inimesest suurem.
Ah, jahuda oskavad kõik. Mida ma ilmselt tegelikult öelda tahan, on see, et asjal on ka hea külg. Kõik pask, mis praegu on, ei loe enam varsti või ei loe vähemalt nii palju kui praegu. Olgem siis õnnelikud selle üle, et lõppude lõpuks pask enam-vähem ununeb, ja et on, millega peagi ununevas praeguseski hetkes rahul olla. Carpe diem.
Omamoodi kummaline, et tegelikkuses polegi miski jääv. Täpselt nii kuidas me ei suuda ilmselt päris täpselt meenutada või siis iseendaga praeguses ajahetkes samastada seda, mis meie pead viis aastat tagasi vaevas; ei oma tõenäoliselt meie praegused mõttedki mõne aja pärast enam mingit tähtsust.
Mõtlen, järelikult olen. Nii ju öeldakse. Kui mineviku "mina" mõtted enam olevikus ei loe ning oleviku "mina" mõtted enam tulevikus ei loe, siis ei loeks ju nagu ka meie praegune olemine või olemine üleüldse suurt midagi? Loll ja mõttetu mõte iseenesest ja kui sellele pikemalt mõelda, viskab asjatult lühisesse. Kummatigi ei saa mööda sellest, et elu kui selline on inimesest suurem.
Ah, jahuda oskavad kõik. Mida ma ilmselt tegelikult öelda tahan, on see, et asjal on ka hea külg. Kõik pask, mis praegu on, ei loe enam varsti või ei loe vähemalt nii palju kui praegu. Olgem siis õnnelikud selle üle, et lõppude lõpuks pask enam-vähem ununeb, ja et on, millega peagi ununevas praeguseski hetkes rahul olla. Carpe diem.
pühapäev, 7. november 2010
FB
Jep, nüüd on see ametlik. Facebook on elu. Sündmus, mis seda fakti kinnitab, juhtus täna - vanaisa lisas mu ilma igasuguse eelneva jututa facebookis enda sõbraks.
Enne, kui ta sõbraks julgesin vastu lisada, helistasin ja küsisin poolnaljaga üle, kas ta ikka ise tegi endale facebooki konto või on keegi teine tema nime alt lolli nalja mänginud. Tema aga vastas mulle üsna rahulikult, et jah, ikka tema ise - talle on juba mitu meili tulnud, et ta sellega liituda võiks. Ja nii ta selle siis teha otsustaski. Ja minu leidis ka kohe üles. Imelik, et ta oskas :D Internetivanaisa, tõepoolest.
Tuleb tunnistada, et facebooki looja Mark Zuckerberg pole päris ilmaasjata miljardär. Miski tema suhtlusportaali kontseptsioonis tõmbab inimesi end internetis avalikult eksponeerima ja killukese oma elust kõigile vaatamiseks üles laadima. Misiganes põhjustel inimesed sellega liituvad - üks olulisemaist on selgelt see, et tahetakse olla kättesaadavad ja ühtlasi teisi kätte saada. Et aga selline digiajastu frenzy ka pealtnäha üsna lihtsale ja tavaliselt sellistest asjadest mittehuvituvale Elva pensionärieas mehele pähe lõi, on küll märkimisväärne.
Huvitav, millal siis vanaema ja tema sõbrantside hord sinna kolib. Selle blogi kirjutamise lõpuks ei tundugi mulle selle juhtumine enam sugugi nii võimatult kummaline.
Enne, kui ta sõbraks julgesin vastu lisada, helistasin ja küsisin poolnaljaga üle, kas ta ikka ise tegi endale facebooki konto või on keegi teine tema nime alt lolli nalja mänginud. Tema aga vastas mulle üsna rahulikult, et jah, ikka tema ise - talle on juba mitu meili tulnud, et ta sellega liituda võiks. Ja nii ta selle siis teha otsustaski. Ja minu leidis ka kohe üles. Imelik, et ta oskas :D Internetivanaisa, tõepoolest.
Tuleb tunnistada, et facebooki looja Mark Zuckerberg pole päris ilmaasjata miljardär. Miski tema suhtlusportaali kontseptsioonis tõmbab inimesi end internetis avalikult eksponeerima ja killukese oma elust kõigile vaatamiseks üles laadima. Misiganes põhjustel inimesed sellega liituvad - üks olulisemaist on selgelt see, et tahetakse olla kättesaadavad ja ühtlasi teisi kätte saada. Et aga selline digiajastu frenzy ka pealtnäha üsna lihtsale ja tavaliselt sellistest asjadest mittehuvituvale Elva pensionärieas mehele pähe lõi, on küll märkimisväärne.
Huvitav, millal siis vanaema ja tema sõbrantside hord sinna kolib. Selle blogi kirjutamise lõpuks ei tundugi mulle selle juhtumine enam sugugi nii võimatult kummaline.
esmaspäev, 1. november 2010
Kohustused
See on nii kuradi fakk, kui sa ühel hetkel avastad, et kohustusi on rohkem kui sind ennast. Aga see on nii kuradi blissful, kui sa kunagi need tehtud saad ja puhata võid.
Praegu on küll fakk, aga hakkama tuleb ju saada.
Praegu on küll fakk, aga hakkama tuleb ju saada.
laupäev, 23. oktoober 2010
Reaalne pask
Ma ei taha olla ebaviisakas, aga omaette mühatav, köhiv, mögisev, rögisev, üllatunuid häälitsusi ja muid ebamaiseid närviajavaid hääli tegev vanamees raamatukogus, täpselt sinu selja taga, kavatsuseta sealt kunagi ära minna, võtab eluisu ära.
teisipäev, 12. oktoober 2010
Kahtlemine
Kõiges on võimalik kahelda. Faktides, põhjendustes, veendumustes, inimestes, riigivõimus, pilgus, kõrgemas jõus, sõnades, lahenduskäikudes, suhetes, tões, õiguses ja vales. Urgitsedes leiab alati, millele näpuga näidata ja mille olemust või vajalikkust küsimärgi alla seada. Iseasi on see, kas kõiges kahtlemine on ka mõistlikult võttes selles elus praktiline.
Ma ei arva, et kinnisilmi tuleb kõike uskuda ja omaks võtta. Aga ma ei arva ka, et pidev kahtlemine kõiges reaalselt midagi annab. Inimene ei ole nii suur, et mõjutada maailma pelgalt oma mõtetega - ka siis, kui neis on suur iva sees. Elus hakkama saamiseks, läbi löömiseks ja millegi saavutamiseks tuleb enamjaolt elada selles, mis olemas on, nii, nagu endale kõige kasulikum, või siis tegutseda selle nimel, et see, mis kõige õigem ei tundu, muutuks, kui on võimu seda muuta.
Elu pole selleks, et selles pidevalt vigu otsida. Kui ta sellisena mõjub, tuleb ehk iseennast ümber vaadata, sest see on ainus, mille üle inimesel on alati võimu. Ka siis, kui kahtleja selles kahtleb.
Ma ei arva, et kinnisilmi tuleb kõike uskuda ja omaks võtta. Aga ma ei arva ka, et pidev kahtlemine kõiges reaalselt midagi annab. Inimene ei ole nii suur, et mõjutada maailma pelgalt oma mõtetega - ka siis, kui neis on suur iva sees. Elus hakkama saamiseks, läbi löömiseks ja millegi saavutamiseks tuleb enamjaolt elada selles, mis olemas on, nii, nagu endale kõige kasulikum, või siis tegutseda selle nimel, et see, mis kõige õigem ei tundu, muutuks, kui on võimu seda muuta.
Elu pole selleks, et selles pidevalt vigu otsida. Kui ta sellisena mõjub, tuleb ehk iseennast ümber vaadata, sest see on ainus, mille üle inimesel on alati võimu. Ka siis, kui kahtleja selles kahtleb.
teisipäev, 5. oktoober 2010
Muutus
Miski ei saa kunagi jääda selliseks, nagu see on praegu. Kõik muutub. Muutused on elu mõte. Muutume meie ja muutuvad meie inimesed. Muutuvad inimsuhted, arusaamad, tõekspidamised, väärtushinnangud. Kõik-kõik-kõik. Rääkimata tujudest ja ilmast. Muutust ei ole mõtet eitada või eirata. Kõik muutub kogu aeg meist sõltumatult.
Mis saab aga siis, kui inimene taipab, et elu tema ümber on muutunud nii palju, et ta ei tunne ennast enam kogu selle muutuste hunnikus ära? Mis saab siis, kui inimene taipab, et see, kuidas asjad on läinud ja kuidas elu kulgeb ikka omasoodu, ei ole see, kuidas ta seda kõike ette kujutanud on? Ilmselt on ta siis õnnelik või õnnetu. Palju on elus seda, mida inimene ei oska iial endale ette kujutada, ei oska sellest unistadagi, kuid mis kukub ühel hetkel lihtsalt sülle ja teeb inimese uskumatult õnnelikuks. Sama palju on seda, kui inimesel tuleb headest asjadest lahti öelda või libisevad need tal ise käest, jättes inimese katkisena maha. Selline muutus murrab, vahel isegi kohutavalt, kuid õnneks on suur enamus meist loodud sellisteks, kes taas tõusevad ja elule julgelt vastu astuvad. Muutused panevad meid elama - tundma ja mõtlema.
Muutustel tuleb lasta end kaasa viia. Apaatsed, keda muutus ei muuda, jäävad elust ilma ja istuvad igavesti oma muutumatus ükskõiksuses, olemata õnnelikud või õnnetudki. Jah, see on omamoodi turvaline tsoon, kuid selline, emotsionaalselt täiesti "kinnine" elu jätab inimese kõigest olulisest ja inimesele vajalikust ilma. Nagu Orkut (:D) umbes-täpselt ütles - inimene, kes pole kordagi elus tundnud häbi, kurbust või viha, pole riskinud. Tõsi, riskimata pole meil tõenäoliselt eriti tihti põhjust kurb olla, kuid ilmselt mitte ka tõsiselt õnnelik. Julgege muutustega kaasa minna, ise muutuda ja lasta end muuta. Võtke see risk.
Mis saab aga siis, kui inimene taipab, et elu tema ümber on muutunud nii palju, et ta ei tunne ennast enam kogu selle muutuste hunnikus ära? Mis saab siis, kui inimene taipab, et see, kuidas asjad on läinud ja kuidas elu kulgeb ikka omasoodu, ei ole see, kuidas ta seda kõike ette kujutanud on? Ilmselt on ta siis õnnelik või õnnetu. Palju on elus seda, mida inimene ei oska iial endale ette kujutada, ei oska sellest unistadagi, kuid mis kukub ühel hetkel lihtsalt sülle ja teeb inimese uskumatult õnnelikuks. Sama palju on seda, kui inimesel tuleb headest asjadest lahti öelda või libisevad need tal ise käest, jättes inimese katkisena maha. Selline muutus murrab, vahel isegi kohutavalt, kuid õnneks on suur enamus meist loodud sellisteks, kes taas tõusevad ja elule julgelt vastu astuvad. Muutused panevad meid elama - tundma ja mõtlema.
Muutustel tuleb lasta end kaasa viia. Apaatsed, keda muutus ei muuda, jäävad elust ilma ja istuvad igavesti oma muutumatus ükskõiksuses, olemata õnnelikud või õnnetudki. Jah, see on omamoodi turvaline tsoon, kuid selline, emotsionaalselt täiesti "kinnine" elu jätab inimese kõigest olulisest ja inimesele vajalikust ilma. Nagu Orkut (:D) umbes-täpselt ütles - inimene, kes pole kordagi elus tundnud häbi, kurbust või viha, pole riskinud. Tõsi, riskimata pole meil tõenäoliselt eriti tihti põhjust kurb olla, kuid ilmselt mitte ka tõsiselt õnnelik. Julgege muutustega kaasa minna, ise muutuda ja lasta end muuta. Võtke see risk.
neljapäev, 23. september 2010
No worries
Süüdimatu egoismi suhtes tuleks olla pohhuistlik, sest milleks vaevata oma mõtteid sellega, mis sinu mõtetega end ei vaeva. Lase sel lihtsalt minna ja elu on palju ilusam.
esmaspäev, 20. september 2010
Arvamusi nii ja naa
Taaskord leian põhjust mõelda sellest, et igaühe elu ja tegemised on tema enda asi. Nii kuis asjad kulgevad, täpselt nii nad kulgevadki, ja ei ole kellegi asi oma nina toppida sinna, kuhu see ei käi. Kahjuks ei tee selliseid asju alati hea sõnaga selgeks.
Huvi tundmine on loomulik ja seda ei saa kellelegi keelata. Ometi ei tohiks huvist saada mingi veider kinnisidee, et enda arvamust ja piiritut elutarkust tuleb piitsaga peale suruda.
Nõuandeid, see-eest, tuleb kuulata, sest ega me isegi alati kõige paremini ei tea, mida me teeme. Omaenese kõigutamatus tarkuses lollusi teha ja öelda on tühipaljas kitsarinnalisus. Kui aga nõuandest saab suureksmõeldud vaimuvõimupositsiooniga hüplev matslik möla, tunnevad inimesed selle ära, ja ei nõustu sedagi kuulama, kas kehva vormi taga ehk head sisu on.
Mõnikord tundub, et korraks pikalt saatmine on sellisel juhul hea valik. Vist õigusega.
Huvi tundmine on loomulik ja seda ei saa kellelegi keelata. Ometi ei tohiks huvist saada mingi veider kinnisidee, et enda arvamust ja piiritut elutarkust tuleb piitsaga peale suruda.
Nõuandeid, see-eest, tuleb kuulata, sest ega me isegi alati kõige paremini ei tea, mida me teeme. Omaenese kõigutamatus tarkuses lollusi teha ja öelda on tühipaljas kitsarinnalisus. Kui aga nõuandest saab suureksmõeldud vaimuvõimupositsiooniga hüplev matslik möla, tunnevad inimesed selle ära, ja ei nõustu sedagi kuulama, kas kehva vormi taga ehk head sisu on.
Mõnikord tundub, et korraks pikalt saatmine on sellisel juhul hea valik. Vist õigusega.
reede, 10. september 2010
Long time no see
Nii palav kui see suvi ka oli, jättes sedasi mulje, et pilved ja vihm ei tulegi iial, sai ta ikkagi lõpuks kahjuks läbi. Ja eestlane vingub ju kogu aeg. Halb oli siis, kui päike oli palav; veel halvem on nüüd, kui mitu kuud sitta suusailma alles ees ootab.
Sügisene trall on juba pihta hakanud. Riided on natuke pikemad ja paksemad, rahvast on linnas rohkem, ummikud on hommikuti suuremad, ja inimesed on veidi tõsisemad. Algas töö- ja koolihooaeg, mis üheksa kuu pärast peaks päädima ilusa ja sooja suvega. Kuigi jah, seda suve annab järgmisel ikka üle trumbata. Muidugi, veel palavam suvi oleks juba tapvalt ohtlik. Või noh, jah, oli seda ju ka see suvi, mis, olles küll päikesepaisteline ja ilus, tõi endaga kaasa palju õnnetusi ja surmasid. Päris mitu tilka tõrva meepotti.
Tegelikult on sügisene hooaeg omamoodi äge. Loodus võtab varsti uued värvid, rohkem hakkab juhtuma ja toimuma, ning nädalavahetusest saab jälle omaette väärtus. Mõne nädalakese pärast on sügisene rutiin kõigil juba ilmselt välja kujunenud ja suvelõpušokk saab läbi.
Selline sügisesse sissejuhatav sissekanne siis seekord. Pikalt pole kirjutanud ja esialgu ei taha mõtted väga välja tulla.
Edu kõigile kooli- ja tööinimestele! Pidage vastu.
Sügisene trall on juba pihta hakanud. Riided on natuke pikemad ja paksemad, rahvast on linnas rohkem, ummikud on hommikuti suuremad, ja inimesed on veidi tõsisemad. Algas töö- ja koolihooaeg, mis üheksa kuu pärast peaks päädima ilusa ja sooja suvega. Kuigi jah, seda suve annab järgmisel ikka üle trumbata. Muidugi, veel palavam suvi oleks juba tapvalt ohtlik. Või noh, jah, oli seda ju ka see suvi, mis, olles küll päikesepaisteline ja ilus, tõi endaga kaasa palju õnnetusi ja surmasid. Päris mitu tilka tõrva meepotti.
Tegelikult on sügisene hooaeg omamoodi äge. Loodus võtab varsti uued värvid, rohkem hakkab juhtuma ja toimuma, ning nädalavahetusest saab jälle omaette väärtus. Mõne nädalakese pärast on sügisene rutiin kõigil juba ilmselt välja kujunenud ja suvelõpušokk saab läbi.
Selline sügisesse sissejuhatav sissekanne siis seekord. Pikalt pole kirjutanud ja esialgu ei taha mõtted väga välja tulla.
Edu kõigile kooli- ja tööinimestele! Pidage vastu.
teisipäev, 20. juuli 2010
Kokkuvõtlikult
On kummaline, et see, mida inimesed tõeks ja õigeks peavad, hakkab neid mingil hetkel ja mingil viisil oma elu elamist takistama.
Tõde pole olemas. Me kõik vaid arvame.
Tõde pole olemas. Me kõik vaid arvame.
kolmapäev, 14. juuli 2010
Suva
Praegu on elus selline veider aeg, kus ma lihtsalt lasen nö voolul ennast kaasas kanda. Ma ei viitsi mõelda, mõista ega heaks kiita või pahaks panna. Ma ei viitsi asju kuulata ega neist rääkida, ja mul on ausõna täiesti pohhui, miks miski kuidagi on. Kõik mis on, las ta siis lihtsalt olla. Kuidagi kogu see elu oma veidruses ja hullumeelsuses on praeguses palavas suves mulle nii tõsiseltvõetamatu ja järelemõtlemist mitte vajav. (See kõlab kirjapandult muidugi eriti pinnapealsena). Mitte miski ei üllata mind praegu ja niivõrd kuivõrd inimesed ei oskagi oma elusid elada, on mul ka täiesti kama, mis nad minu elust arvavad.
Võiks arvata, et see on hea. Puhkus. Ometi ei ole see kahjuks päris nii. Sest kuigi niisama vegeteerida ja olla on mõnda aega hea, tuleb lõpuks kätte ikkagi see hetk, kus elu hakkab jälle lugema. Teisisõnu - igasugusest seisukohast on korraks hea loobuda, aga istekohal hakkab kann lõpuks ikkagi tüütavalt valutama.
Praegu on ikkagi suva. Edu seisjatele.
Võiks arvata, et see on hea. Puhkus. Ometi ei ole see kahjuks päris nii. Sest kuigi niisama vegeteerida ja olla on mõnda aega hea, tuleb lõpuks kätte ikkagi see hetk, kus elu hakkab jälle lugema. Teisisõnu - igasugusest seisukohast on korraks hea loobuda, aga istekohal hakkab kann lõpuks ikkagi tüütavalt valutama.
Praegu on ikkagi suva. Edu seisjatele.
neljapäev, 1. juuli 2010
Veidraid fakte
Keskmine inimene sööb elu jooksul ära kaheksa ämblikku.
Maailma ajaloo lühim sõda leidis aset Inglismaa ja Zanzibari vahel aastal 1896. Zanzibar alistus 38 minutit pärast sõja algust.
Soomes keelustati Piilupart Donaldi koomiksid, kuna Donald ei kanna pükse.
Kui hoida kuldkala tumedas ruumis, muutub see lõpuks valgeks.
Naised pilgutavad pea kaks korda rohkem silmi kui mehed.
Kui hiinlased hakkaksid sinust ükshaaval reas mööda kõndima, ei lõpeks see rida iial, kuna neid sünnib lihtsalt nii palju juurde.
Tigu võib magada kuni kolm aastat.
Hiinas on rohkem inglise keelt kõnelejaid kui USAs.
Elektritooli leiutas hambaarst.
Sul on sünnipäev vähemalt üheksa miljoni inimesega samal päeval.
Veebruar 1865 on ainus ülestähendatud kuu, mil ei olnud täiskuud.
Käärid leiutas Leonardo Da Vinci.
Keha kõige tugevam lihas on keel.
Lahtiste silmadega pole võimalik aevastada.
Sipelgas kukub mürgitamisel alati paremale küljele.
Prussakas elab üheksa päeva ilma peata. Siis sureb ta nälga.
Pähklid on dünamiidi üheks koostisosaks.
Keskmine inimene jääb magama seitsme minutiga.
Maailma ajaloo lühim sõda leidis aset Inglismaa ja Zanzibari vahel aastal 1896. Zanzibar alistus 38 minutit pärast sõja algust.
Soomes keelustati Piilupart Donaldi koomiksid, kuna Donald ei kanna pükse.
Kui hoida kuldkala tumedas ruumis, muutub see lõpuks valgeks.
Naised pilgutavad pea kaks korda rohkem silmi kui mehed.
Kui hiinlased hakkaksid sinust ükshaaval reas mööda kõndima, ei lõpeks see rida iial, kuna neid sünnib lihtsalt nii palju juurde.
Tigu võib magada kuni kolm aastat.
Hiinas on rohkem inglise keelt kõnelejaid kui USAs.
Elektritooli leiutas hambaarst.
Sul on sünnipäev vähemalt üheksa miljoni inimesega samal päeval.
Veebruar 1865 on ainus ülestähendatud kuu, mil ei olnud täiskuud.
Käärid leiutas Leonardo Da Vinci.
Keha kõige tugevam lihas on keel.
Lahtiste silmadega pole võimalik aevastada.
Sipelgas kukub mürgitamisel alati paremale küljele.
Prussakas elab üheksa päeva ilma peata. Siis sureb ta nälga.
Pähklid on dünamiidi üheks koostisosaks.
Keskmine inimene jääb magama seitsme minutiga.
teisipäev, 15. juuni 2010
Pingutused
Inimene unustab vahepeal ära, et ta peab kõige nimel pingutama. Kaasa arvatud selle nimel, mis juba olemas on. Sest nagu minu vanaisa ikka öelda armastab: "Kerge on rikkaks saada, aga raske on rikkust hoida." Ja rikkus ei peaks siinkohal olema ju pelgalt materiaalne.
kolmapäev, 9. juuni 2010
Aeg
See on lihtsalt nii kuradima meeletu, kui kiiresti läheb aeg.
Alles ma ootasin oma sünnipäeva. Nüüd on see juba kahe nädala vanune minevik ja elu läheb täpselt samamoodi edasi. 20 või 21, mingit vahet peale numbrimuutuse ei tunne. Ja pidu on ka juba ununenud. Või noh. Jah. Nii palju kui seda üldse mäletada on. Kahjuks.
Alles oli eksamisess tulemas. Ma mäletan, kuidas ma ühel aprillikuu õhtul istusin ÕISis, vaatasin neid aineid ja mõtlesin, et ma ei saa neid iial selgeks ega uurimistööd kirjutatud. Kaks kuud hiljem, täna, tuli viimane hinne ja kooliga on selleks korraks siis kõik. Raske oli, ja eks ma ise ju ka õigupoolest tegin selle enda jaoks varasema paarikuise luuserdamisega raskemaks, aga nüüd pole sellel kõigel enam jällegi vahet. Ööd raamatukogus on möödas ja suvi võib alata. Uskumatu, aga tõsi.
Alles ma astusin ülikooli. Ma mäletan nii hästi, kuidas me Jaanaga läksime 1. septembril 2008 Tartu Ülikooli peahoonesse avaaktusele, ja kuidas ma mõtlesin, et ma ei kuulu sinna. Toonase dekaani, Kalle Meruski, ja mingi paar aastat vanema juuraka kõnede järel leidsin end mõtlemast, et ma ei taha saada selliseks nagu nemad ja ma ei taha olla osa kogu sellest värgist. Et ma ei taha palju õppida ja ma ei taha olla üks sellest tohutu suurest karjast, kes kõik üritavad juuraharidusega end kunstlikult üles hype'ida. Aasta pärast on ülikool läbi, vähemalt üks suur etapp sellest, ja ma vaatan elule hoopis teisiti. Mingis mõttes ma ei tunne siiani end ülikooli või nende inimestega eriti seotuna, aga ka sellel pole lõppude lõpuks absoluutselt mingit vahet. Ma lihtsalt teen seal oma asja nii hästi või halvasti kui oskan.
Alles ma sain 18. Ma mäletan, kui meeletult ma seda aega ootasin, juba mitu aastat enne, ja kuidas ma olin 2007. aasta 28. mai öösel vastu 29. maid üleval oma toas ja ootasin, et kell saaks 00.00. Nii nagu kõik siin elus, tuli lõpuks ka see hetk kätte. Ma mäletan oma sünnipäevapidu, ma mäletan üldse nii selgelt seda, kui ma olin just 18 saanud. Ma sain load, võisin käia kus tahtsin ja teha mida tahtsin. Kõik oli nii uus ja huvitav. Keelatud asjad said ühtäkki lubatuks, ja kuigi nad ei olnud siis üldse enam nii põnevad, oli ikkagi äge.
Alles oli gümnaasiumi algus. Ka see, esimene gümnaasiumi koolipäev, on mul selgelt meeles. Ma istusin füüsika klassis, kõige tagumises pingis, ja mõtlesin omaette, kes kõik need võõrad inimesed on ja miks nad siia tulevad. Kolme aastaga sain aga neid kõiki teadma, keda rohkem, keda vähem, sain paremateks sõpradeks nendega, keda juba teadsin ja leidsin endale sealt uued sõbrad - tõenäoliselt kogu eluks. 10. klassi alguses tundus gümnaasiumi lõpp nii meeletult kaugel, aga tegelikult läks see aeg väga kiiresti. Elu oli siis ilus. Gümnaasiumiaega võibki vist pidada siiani kõige ilusamaks ajaks mu elus.
Alles olid need ajad, kus ma kogu aeg rolleriga sõitsin. Küll üksi, kahe-, kolme- ja vist ükskord isegi neljakaupa. Roller oli siis nii in. Palju lõbusaid asju sai tänu sellele tehtud. Unistasin juba siis, et saaks ükskord autojuhiload ja auto. Ja nüüd on mul juba kolm aastat load ja auto olnud, ja see kõik on nii igapäevane ja tavaline. Kahjuks.
Ja alles ma läksin kooli. Aasta siis oli '96. Kes siis esimest koolipäeva ei mäletaks. Põnevus- ja hirmutunne segamini. Alles ma olin nii väike ja rumal, saamata midagi elust ja olust aru, ning pidades oma ainsaks tõsiseks probleemiks seda, kuna jälle maale vanaema ja vanaisa juurde külla saaks. Aga see kõik on samas nii kauge minevik, nii võõras ja ähmane. Ometi ma mäletan seda, ja tean, mida ma siis mõtlesin.
Kui juba 21-aastaselt selline tunne on, et elu läheb kiiresti mööda, ja kõike on nii palju mäletada ja meenutada, siis vahepeal see hirmutab natuke. Mõeldes tagasi nii eelnimetatuile kui ka teistele suurtele pöördepunktidele oma elus, ja mõistes, et elu ei lähe kunagi nii, nagu sa tol hetkel mõtled, tekib selline täielik wtf-tunne. Aga ka see läheb mööda. Elu ja aeg lähevad edasi, ükskõik, mida ma mõtlen, ja ükskõik, mida ma teen. Weird, ain't it.
Alles ma ootasin oma sünnipäeva. Nüüd on see juba kahe nädala vanune minevik ja elu läheb täpselt samamoodi edasi. 20 või 21, mingit vahet peale numbrimuutuse ei tunne. Ja pidu on ka juba ununenud. Või noh. Jah. Nii palju kui seda üldse mäletada on. Kahjuks.
Alles oli eksamisess tulemas. Ma mäletan, kuidas ma ühel aprillikuu õhtul istusin ÕISis, vaatasin neid aineid ja mõtlesin, et ma ei saa neid iial selgeks ega uurimistööd kirjutatud. Kaks kuud hiljem, täna, tuli viimane hinne ja kooliga on selleks korraks siis kõik. Raske oli, ja eks ma ise ju ka õigupoolest tegin selle enda jaoks varasema paarikuise luuserdamisega raskemaks, aga nüüd pole sellel kõigel enam jällegi vahet. Ööd raamatukogus on möödas ja suvi võib alata. Uskumatu, aga tõsi.
Alles ma astusin ülikooli. Ma mäletan nii hästi, kuidas me Jaanaga läksime 1. septembril 2008 Tartu Ülikooli peahoonesse avaaktusele, ja kuidas ma mõtlesin, et ma ei kuulu sinna. Toonase dekaani, Kalle Meruski, ja mingi paar aastat vanema juuraka kõnede järel leidsin end mõtlemast, et ma ei taha saada selliseks nagu nemad ja ma ei taha olla osa kogu sellest värgist. Et ma ei taha palju õppida ja ma ei taha olla üks sellest tohutu suurest karjast, kes kõik üritavad juuraharidusega end kunstlikult üles hype'ida. Aasta pärast on ülikool läbi, vähemalt üks suur etapp sellest, ja ma vaatan elule hoopis teisiti. Mingis mõttes ma ei tunne siiani end ülikooli või nende inimestega eriti seotuna, aga ka sellel pole lõppude lõpuks absoluutselt mingit vahet. Ma lihtsalt teen seal oma asja nii hästi või halvasti kui oskan.
Alles ma sain 18. Ma mäletan, kui meeletult ma seda aega ootasin, juba mitu aastat enne, ja kuidas ma olin 2007. aasta 28. mai öösel vastu 29. maid üleval oma toas ja ootasin, et kell saaks 00.00. Nii nagu kõik siin elus, tuli lõpuks ka see hetk kätte. Ma mäletan oma sünnipäevapidu, ma mäletan üldse nii selgelt seda, kui ma olin just 18 saanud. Ma sain load, võisin käia kus tahtsin ja teha mida tahtsin. Kõik oli nii uus ja huvitav. Keelatud asjad said ühtäkki lubatuks, ja kuigi nad ei olnud siis üldse enam nii põnevad, oli ikkagi äge.
Alles oli gümnaasiumi algus. Ka see, esimene gümnaasiumi koolipäev, on mul selgelt meeles. Ma istusin füüsika klassis, kõige tagumises pingis, ja mõtlesin omaette, kes kõik need võõrad inimesed on ja miks nad siia tulevad. Kolme aastaga sain aga neid kõiki teadma, keda rohkem, keda vähem, sain paremateks sõpradeks nendega, keda juba teadsin ja leidsin endale sealt uued sõbrad - tõenäoliselt kogu eluks. 10. klassi alguses tundus gümnaasiumi lõpp nii meeletult kaugel, aga tegelikult läks see aeg väga kiiresti. Elu oli siis ilus. Gümnaasiumiaega võibki vist pidada siiani kõige ilusamaks ajaks mu elus.
Alles olid need ajad, kus ma kogu aeg rolleriga sõitsin. Küll üksi, kahe-, kolme- ja vist ükskord isegi neljakaupa. Roller oli siis nii in. Palju lõbusaid asju sai tänu sellele tehtud. Unistasin juba siis, et saaks ükskord autojuhiload ja auto. Ja nüüd on mul juba kolm aastat load ja auto olnud, ja see kõik on nii igapäevane ja tavaline. Kahjuks.
Ja alles ma läksin kooli. Aasta siis oli '96. Kes siis esimest koolipäeva ei mäletaks. Põnevus- ja hirmutunne segamini. Alles ma olin nii väike ja rumal, saamata midagi elust ja olust aru, ning pidades oma ainsaks tõsiseks probleemiks seda, kuna jälle maale vanaema ja vanaisa juurde külla saaks. Aga see kõik on samas nii kauge minevik, nii võõras ja ähmane. Ometi ma mäletan seda, ja tean, mida ma siis mõtlesin.
Kui juba 21-aastaselt selline tunne on, et elu läheb kiiresti mööda, ja kõike on nii palju mäletada ja meenutada, siis vahepeal see hirmutab natuke. Mõeldes tagasi nii eelnimetatuile kui ka teistele suurtele pöördepunktidele oma elus, ja mõistes, et elu ei lähe kunagi nii, nagu sa tol hetkel mõtled, tekib selline täielik wtf-tunne. Aga ka see läheb mööda. Elu ja aeg lähevad edasi, ükskõik, mida ma mõtlen, ja ükskõik, mida ma teen. Weird, ain't it.
reede, 4. juuni 2010
Võlts
Vahepeal on vaja natuke võltsi. Võltsi naeratust, huvi, nõustumist. Mõned lihtsalt ootavad sinult seda. Anna siis neile see võlts, mida neil nii väga vaja on. Lase neil olla õnnelik.
esmaspäev, 31. mai 2010
Kasvame suureks
Teeme seda, mida tahame teha.
Usume iseendasse.
Laseme teistel oma elu elada.
Mõistame, et kõigel on põhjus.
Näeme viga ka iseendas.
Usume iseendasse.
Laseme teistel oma elu elada.
Mõistame, et kõigel on põhjus.
Näeme viga ka iseendas.
pühapäev, 30. mai 2010
Say it's in my head
Vahel on lihtsalt nii, et sa ei saa ise ka aru, mille peale sa päev otsa mõtled. Aga ometi mõtled - millestki kaugest ja ähmasest, - kuulad repeati peal mingit lollakat emolaulu ja vaatad tühjusesse. Ja ei saagi päev otsa sellest mullist välja.
Täna oli selline päev.
Täna oli selline päev.
neljapäev, 27. mai 2010
Valitavad ja mittevalitavad asjad
Elu on täis asju, mida ei saa valida. See on see paratamatus, millega tuleb õnneks/kahjuks leppida.
Ja ometi on tegelikult kogu meie elu sõltuvuses sellest, milliseid valikuid me nende ettemääratud asjade kõrvale teeme.
Jep, elu on ebaõiglane. Mõnele on antud rohkem, mõnele on antud vähem. Mõnel on õnne, mõnel pole. Kuid selle paratamatuse kaela ei tohiks oma ebaõnnestumisi ja ebaedu siiski määrida. On sinu enda valida, kuidas sa oma elu sead, ja kuidas sa suudad selle nii ära elada, et sul uhke ja hea tunne on. Kõik on peas kinni - mõtted määravad elukäigu - kuid samas on mõtted alati suuremad kui tegelikkus. Pelgalt unistamisest ei piisa. Tuleb vaeva näha.
Tegelikult on elu paljudele karm. Peale selle, et esmalt tuleb iseenda ja olemasolevaga rahul olla ka siis, kui see ei ole copy-paste Hollywoodi filmist, tuleb meeletult palju pingutada. Valada higi, verd ja pisaraid. Kas just sõna otseses mõttes, aga siiski. Mõni suudab sellest kõigest üle olla ja kõiki uskuma panna, et ta ongi edukas, õnnelik ja eluga rahul; mõni seda ei suuda ja annab alla, kuna unustab, et tegelikkuses seisabki raha, edu, glamuuri, õnne ja rõõmu taga alati suur hunnik sitta ja musta pesu. Sellest tuleb lihtsalt läbi minna - iseenda valikutega - ja need, keda me eestlaslikult kadestame, peaks meile olema hoopis eeskujuks. Tundugu meile kuidas tahes, päris niisama ei kuku siiski mitte kellelegi niisama midagi sülle.
Leppige sellega, mis on, ja tehke kõik selleks, et läheks paremini. Jõudu.
Ja ometi on tegelikult kogu meie elu sõltuvuses sellest, milliseid valikuid me nende ettemääratud asjade kõrvale teeme.
Jep, elu on ebaõiglane. Mõnele on antud rohkem, mõnele on antud vähem. Mõnel on õnne, mõnel pole. Kuid selle paratamatuse kaela ei tohiks oma ebaõnnestumisi ja ebaedu siiski määrida. On sinu enda valida, kuidas sa oma elu sead, ja kuidas sa suudad selle nii ära elada, et sul uhke ja hea tunne on. Kõik on peas kinni - mõtted määravad elukäigu - kuid samas on mõtted alati suuremad kui tegelikkus. Pelgalt unistamisest ei piisa. Tuleb vaeva näha.
Tegelikult on elu paljudele karm. Peale selle, et esmalt tuleb iseenda ja olemasolevaga rahul olla ka siis, kui see ei ole copy-paste Hollywoodi filmist, tuleb meeletult palju pingutada. Valada higi, verd ja pisaraid. Kas just sõna otseses mõttes, aga siiski. Mõni suudab sellest kõigest üle olla ja kõiki uskuma panna, et ta ongi edukas, õnnelik ja eluga rahul; mõni seda ei suuda ja annab alla, kuna unustab, et tegelikkuses seisabki raha, edu, glamuuri, õnne ja rõõmu taga alati suur hunnik sitta ja musta pesu. Sellest tuleb lihtsalt läbi minna - iseenda valikutega - ja need, keda me eestlaslikult kadestame, peaks meile olema hoopis eeskujuks. Tundugu meile kuidas tahes, päris niisama ei kuku siiski mitte kellelegi niisama midagi sülle.
Leppige sellega, mis on, ja tehke kõik selleks, et läheks paremini. Jõudu.
kolmapäev, 26. mai 2010
Luuleõhtu
Sattusin ühel päeval istumisele, kus joodi õlut ja kirjutati etteantud teemadel luuletusi. Üheks neist teemadest oli kirjutada luuletus seksist, kasutamata seejuures roppe ja rõvedaid sõnu. Jagan siinkohal oma vaimusünnitist. Kellele ei sobi - hate the game, not the player.
Suvetuul sasib su tumedat kiharat,
lennutab ülevat lõhna mu poole.
Tunnen ma eneses looma nii iharat -
allpoole vööd mul ihu saab tooreks.
Tahan ma tunda su kihavat keha,
tunda su praksuvat hinge siinsamas.
Vaid üks, mida nüüd oskan sinuga teha:
hellalt sind lükata selili maha.
Tunne mu toorest ja ootavat liha,
tunne, see on su ümber ja sees.
Tunne, kuis liikudes raugeb mu iha,
tunne - oled naine, ja mina olen mees.
Suvetuul sasib su tumedat kiharat,
lennutab ülevat lõhna mu poole.
Tunnen ma eneses looma nii iharat -
allpoole vööd mul ihu saab tooreks.
Tahan ma tunda su kihavat keha,
tunda su praksuvat hinge siinsamas.
Vaid üks, mida nüüd oskan sinuga teha:
hellalt sind lükata selili maha.
Tunne mu toorest ja ootavat liha,
tunne, see on su ümber ja sees.
Tunne, kuis liikudes raugeb mu iha,
tunne - oled naine, ja mina olen mees.
esmaspäev, 17. mai 2010
Nii on
On asju, millest kõik räägivad, aga tegelikult midagi ei tea.´
Ja on asju, mida kõik teavad, aga millest keegi ei räägi.
Ja on asju, mida kõik teavad, aga millest keegi ei räägi.
esmaspäev, 10. mai 2010
Võõras mees
Mu kodu asub mõnikümmend aastat tagasi loodud suvilate rajoonis. Maju on siin küll tunduvalt rohkem, kuid meie elame eraldi, ühes kuue majaga reas, ümbritsetuna lõunast ja läänest paksu metsaga. Tee siia kanti tulebki läbi selle metsa, kuigi autoga saab meie juurde tulla ka teed mööda, mis vanaisa tööstusest mööda läheb.
Metsas olen ma käinud nii kaua kui ma mäletan – soojadel suvepäevadel, poristel sügisõhtutel, külmadel talveöödel ja kargetel kevadhommikutel. Tavaliselt käin ma seal ikka koos koeraga – ühte pooleteist kilomeetri pikkust jalgrada pidi, mis läheb vahepeal Elva jõest mööda ja tuleb lõpuks koju ringiga tagasi. Sedasama rada kõndisin ma ka ühel ilusal õhtupoolikul nädal aega tagasi.
Kui ma olin koeraga juba otsaga koju jõudmas, kõige läänepoolsema maja juures, hüppas metsast, aia äärest, välja üks tundmatu mees. Siniste töömehepükste, Reeboki tossude ja punase nokatsiga, keskealine, pisut kahtlustäratava välimusega mees. Ma ei olnud teda kunagi varem näinud ja see oli veider, sest siin tead ikka neid, kes vahepeal ringi töllavad. Kahtlust äratas just see, et ta tuli justkui eikusagilt ja samas nägi välja, nagu ta oleks siin majade juures mingit asja ajamas.
Jäime mõlemad samaaegselt seisma ja vaatasime paari sekundi jooksul tõtt. Ütlesin, endale teadmata, miks – tere. Ilmselgelt häiritud tundmatu vaatas mind ainult küsiva pilguga ning otsustas edasi minna. Läksimegi siis, mina ees ja tema mõned meetrid järel, edasi.
Kui ma korraks tagasi vaatasin, märkasin, et tundmatu ei ole eriti rahul, et mul koer on. Ta vaatas Rollyt pooleldi vihase, pooleldi argliku näoga (ja jumal taevas teab, et asjatult, sest minu koer liputaks bin Ladenile ka saba) ja jäi uuesti seisma. Jäin ka seisma ja lasin mehel endast mööda minna.
Algul kõndis ta rahulikult, kuid lisas aegamisi järjest rohkem kiirust ja lõpuks lasi juba päris kiiresti mööda teed edasi. Jõudnud metsaalusel teel just minu majast mööda, hüppas ta ühtäkki lihtsalt maja kõrvale metsa puude vahele ja kadus kui tina tuhka. Kuulsin tugevat raginat. Ilmselt ta jooksis. Vaatasin veel tükk aega sinna suunas, kuhu ta hüpanud oli, aga et mets on paks ja oli juba hämardumas, ei näinud ma rohkem isegi tema punast nokamütsi.
Siniste pükste ja punase nokatsiga kahtlast meest ei ole ma siin enam näinud. Ometi jäi see veidi kripeldama. Mida ta seal kõige läänepoolsemate naabrite juures tegi? Miks ta nii kummaliselt käitus? Ja muidugi – miks ta metsa põgenes?
Metsas olen ma käinud nii kaua kui ma mäletan – soojadel suvepäevadel, poristel sügisõhtutel, külmadel talveöödel ja kargetel kevadhommikutel. Tavaliselt käin ma seal ikka koos koeraga – ühte pooleteist kilomeetri pikkust jalgrada pidi, mis läheb vahepeal Elva jõest mööda ja tuleb lõpuks koju ringiga tagasi. Sedasama rada kõndisin ma ka ühel ilusal õhtupoolikul nädal aega tagasi.
Kui ma olin koeraga juba otsaga koju jõudmas, kõige läänepoolsema maja juures, hüppas metsast, aia äärest, välja üks tundmatu mees. Siniste töömehepükste, Reeboki tossude ja punase nokatsiga, keskealine, pisut kahtlustäratava välimusega mees. Ma ei olnud teda kunagi varem näinud ja see oli veider, sest siin tead ikka neid, kes vahepeal ringi töllavad. Kahtlust äratas just see, et ta tuli justkui eikusagilt ja samas nägi välja, nagu ta oleks siin majade juures mingit asja ajamas.
Jäime mõlemad samaaegselt seisma ja vaatasime paari sekundi jooksul tõtt. Ütlesin, endale teadmata, miks – tere. Ilmselgelt häiritud tundmatu vaatas mind ainult küsiva pilguga ning otsustas edasi minna. Läksimegi siis, mina ees ja tema mõned meetrid järel, edasi.
Kui ma korraks tagasi vaatasin, märkasin, et tundmatu ei ole eriti rahul, et mul koer on. Ta vaatas Rollyt pooleldi vihase, pooleldi argliku näoga (ja jumal taevas teab, et asjatult, sest minu koer liputaks bin Ladenile ka saba) ja jäi uuesti seisma. Jäin ka seisma ja lasin mehel endast mööda minna.
Algul kõndis ta rahulikult, kuid lisas aegamisi järjest rohkem kiirust ja lõpuks lasi juba päris kiiresti mööda teed edasi. Jõudnud metsaalusel teel just minu majast mööda, hüppas ta ühtäkki lihtsalt maja kõrvale metsa puude vahele ja kadus kui tina tuhka. Kuulsin tugevat raginat. Ilmselt ta jooksis. Vaatasin veel tükk aega sinna suunas, kuhu ta hüpanud oli, aga et mets on paks ja oli juba hämardumas, ei näinud ma rohkem isegi tema punast nokamütsi.
Siniste pükste ja punase nokatsiga kahtlast meest ei ole ma siin enam näinud. Ometi jäi see veidi kripeldama. Mida ta seal kõige läänepoolsemate naabrite juures tegi? Miks ta nii kummaliselt käitus? Ja muidugi – miks ta metsa põgenes?
Vanad laulud
Avastasin ükspäev oma sahtlit ja leidsin sealt meeletus koguses mõne aasta vanuseid plaate. Paremad võtsin autosse kaasa ja kuulasin neid igapäevaseid sõite tehes.
Minu jaoks seostuvad kõik lood millegi või kellegagi. Nii leidsin end lõpuks pidevalt, ka peale autosõitmist, minevikus trippimas. Mõtlesin neile sündmustele, oma mõtetele, unistustele ja lootustele, muredele ja rõõmudele, mis minu rumalat pead tol ajal täitsid.
Viimaks jäi minu peas vasardama üksainus kokkuvõtlik mõte. Mulle läksid siis korda asjad, mis mulle praegu enam korda ei lähe, kuigi tahaks, et läheks.
Nii ongi. Asjad, milles kunagi leidsin olevat oma elu põhilise mõtte, on praeguseks jäänud täiesti tahaplaanile ja nende kordaminek või allakäik ei löö mind enam. Ja ometi on see omamoodi kummastavalt kurb. See on nagu igatseda seda, mida sa tegelikult oma suures ükskõiksuses ei tahagi.
Sellele vaatamata on vanu laule hea kuulata. Need tuletavad meelde olnut, ja on kuidagi omad.
Minu jaoks seostuvad kõik lood millegi või kellegagi. Nii leidsin end lõpuks pidevalt, ka peale autosõitmist, minevikus trippimas. Mõtlesin neile sündmustele, oma mõtetele, unistustele ja lootustele, muredele ja rõõmudele, mis minu rumalat pead tol ajal täitsid.
Viimaks jäi minu peas vasardama üksainus kokkuvõtlik mõte. Mulle läksid siis korda asjad, mis mulle praegu enam korda ei lähe, kuigi tahaks, et läheks.
Nii ongi. Asjad, milles kunagi leidsin olevat oma elu põhilise mõtte, on praeguseks jäänud täiesti tahaplaanile ja nende kordaminek või allakäik ei löö mind enam. Ja ometi on see omamoodi kummastavalt kurb. See on nagu igatseda seda, mida sa tegelikult oma suures ükskõiksuses ei tahagi.
Sellele vaatamata on vanu laule hea kuulata. Need tuletavad meelde olnut, ja on kuidagi omad.
esmaspäev, 19. aprill 2010
Probleem
Mis saab siis, kui pärast südantlõhestava loo lugemist on süda juba lõhestunud ja sa loed uut südantlõhestavat lugu?
Täitsa kummaline.
Täitsa kummaline.
pühapäev, 18. aprill 2010
Suvaline kritseldis
Imelik. Kunagi oli nii, et kui tuli välja mingi uus, tõsiselt hea lugu, siis ta oligi hea. Kaua. Nüüd on nii, et kui lugu välja tuleb, siis mõned korrad kõlbab kuulata ja siis on jälle midagi uut vaja. Huvitav, kas see on ülielava muusikatööstuse süü või mis.
Ka imelik. Koolis oli eksam midagi erakordset. Mingi selline sündmus, mis pälvis kõigi meeled ja tähelepanu - kõik rääkisid ja ahhetasid ja mõtlesid sellest aasta enne ja aasta pärast. Nüüd on eksamist saanud üks tavaline teadmiste kontroll teiste seas ja midagi erilist selles enam ei ole. Ei tea, kas see on siis tõesti täistambil käiva õppetöö pärast.
Ja jälle imelik. Varem oli suvi midagi täiesti kordumatult ja erakordselt ilusat. Kõik probleemid ja mured ujuti ja päevitati maha ja tunti elust lihtsalt rõõmu. Nüüd on suve ootamine ja suvi tavalised. See tuleb nagunii, seejuures üsna kiiresti, ja veel kiiremalt ta läheb ka. Päike ei ole ka enam nii soe ja rannad on vastikult rahvast täis. Mille kaela saaks selle ajada?
Midagi imelikku veel. Kunagi olid peod mingi teema. Reede oli päev, mis tasus ootamist ja kus tuli iga hinna eest kõigest kõik võtta. Klubis käia oli põnev, iga räägitud nali ja naerdud naer jäid pikaks ajaks meelde ja väärisid meenutamist. Nüüd on sellised peod tavalised ja järgmisel päeval ei väärigi justkui enam äramainimist. "Oli kah."
Imelik. Kunagi olid suursündmused sellised, mis panid inimesi rääkima ja arutlema kaua ja pikalt. See, mis kusagil suures maailmas juhtus, täitis inimeste mõtteid pikalt ja põhjalikult. Nüüd ei viitsi enam keegi väga mõelda ega arutleda selle üle, kui palju inimesi istub parasjagu tuhapilve pärast lennujaamades või mis saab Poolast. Uued asjad tulevad kogu aeg peale ja eilne ununeb. Ei tea, kas see on siis tõesti nii meeletult kiire elutempo pärast või mis.
Siit loo moraal:
Everything is average nowadays.
Aga ju on siis hea, et põnevad ja huvitavad asjad on tavalised - elu on järelikult OK.
Ka imelik. Koolis oli eksam midagi erakordset. Mingi selline sündmus, mis pälvis kõigi meeled ja tähelepanu - kõik rääkisid ja ahhetasid ja mõtlesid sellest aasta enne ja aasta pärast. Nüüd on eksamist saanud üks tavaline teadmiste kontroll teiste seas ja midagi erilist selles enam ei ole. Ei tea, kas see on siis tõesti täistambil käiva õppetöö pärast.
Ja jälle imelik. Varem oli suvi midagi täiesti kordumatult ja erakordselt ilusat. Kõik probleemid ja mured ujuti ja päevitati maha ja tunti elust lihtsalt rõõmu. Nüüd on suve ootamine ja suvi tavalised. See tuleb nagunii, seejuures üsna kiiresti, ja veel kiiremalt ta läheb ka. Päike ei ole ka enam nii soe ja rannad on vastikult rahvast täis. Mille kaela saaks selle ajada?
Midagi imelikku veel. Kunagi olid peod mingi teema. Reede oli päev, mis tasus ootamist ja kus tuli iga hinna eest kõigest kõik võtta. Klubis käia oli põnev, iga räägitud nali ja naerdud naer jäid pikaks ajaks meelde ja väärisid meenutamist. Nüüd on sellised peod tavalised ja järgmisel päeval ei väärigi justkui enam äramainimist. "Oli kah."
Imelik. Kunagi olid suursündmused sellised, mis panid inimesi rääkima ja arutlema kaua ja pikalt. See, mis kusagil suures maailmas juhtus, täitis inimeste mõtteid pikalt ja põhjalikult. Nüüd ei viitsi enam keegi väga mõelda ega arutleda selle üle, kui palju inimesi istub parasjagu tuhapilve pärast lennujaamades või mis saab Poolast. Uued asjad tulevad kogu aeg peale ja eilne ununeb. Ei tea, kas see on siis tõesti nii meeletult kiire elutempo pärast või mis.
Siit loo moraal:
Everything is average nowadays.
Aga ju on siis hea, et põnevad ja huvitavad asjad on tavalised - elu on järelikult OK.
kolmapäev, 14. aprill 2010
Kass
Minu kassi nimi on Villu. Ta tuli meie juurde paar aastat tagasi ühel sügisel ning jäigi siia elama ja sai märkamatult pereliikmeks.
Tavaliselt ta magab, kotid taeva poole, ja põriseb vaikselt omaette. Tema ainsateks muredeks on, et ta saaks vahepeal süüa-juua ning väljas oma tegemisi tegemas käia. Vahepeal käiakse teda ilma põhjuseta silitamas ja öeldakse talle, et ta on armas. Kuigi ta ei saa sellest aru, paistab see talle meeldivat. Suvel otsitakse temalt puuke - et tal ikka hea oleks. Tal on lubatud asju lõhkuda ja teisi küünistada. Tal on lubatud tuppa sittuda ja kusta. See koristatakse meeleldi ära ja selle peale veel muheletakse ka. Ta ei tunne, et ta peab oma elus midagi saavutama. Kuna ta on kass, siis tal on lubatud olla mõttetu ja talle tehakse kõik ette ja taha ära. Keegi ei ootagi temalt rohkem. Ja veel kiidetakse ka, et ta on nii ilus ja tore ja nunnu.
Praegu olen ma oma kassi peale kade. Tahaks ka tema olla.
Tavaliselt ta magab, kotid taeva poole, ja põriseb vaikselt omaette. Tema ainsateks muredeks on, et ta saaks vahepeal süüa-juua ning väljas oma tegemisi tegemas käia. Vahepeal käiakse teda ilma põhjuseta silitamas ja öeldakse talle, et ta on armas. Kuigi ta ei saa sellest aru, paistab see talle meeldivat. Suvel otsitakse temalt puuke - et tal ikka hea oleks. Tal on lubatud asju lõhkuda ja teisi küünistada. Tal on lubatud tuppa sittuda ja kusta. See koristatakse meeleldi ära ja selle peale veel muheletakse ka. Ta ei tunne, et ta peab oma elus midagi saavutama. Kuna ta on kass, siis tal on lubatud olla mõttetu ja talle tehakse kõik ette ja taha ära. Keegi ei ootagi temalt rohkem. Ja veel kiidetakse ka, et ta on nii ilus ja tore ja nunnu.
Praegu olen ma oma kassi peale kade. Tahaks ka tema olla.
laupäev, 10. aprill 2010
Lambikas
Teate mis ma arvan. Ma arvan et suht mõttetu on sitta roosaks värvida. Sitt jääb sitaks. Leppige sellega ja olge õnnelikud! :)
esmaspäev, 5. aprill 2010
Kriitikast
Väga lihtne on inimesi kritiseerida. Veel lihtsam on kriitika tagasi lükata.
Õigupoolest olen ma ise ka päris kriitiline inimene ja seetõttu võivad minu väljaütlemised inimesi solvata. Ja oh ei, ma ei räägi siin sellest, mis ma arvan Ansipist või hallitusest. Ma räägin ikka ja jälle oma inimestest. Neist, kes loevad - ka siis, kui ei usukski.
Kriitika on elu paratamatu osa, sest see, mida arvab pada katlast, ei ole sama, mida arvab katel ise. Eeldades, et pada ja katel saavad hästi läbi, siis see, mida pajal katlale öelda on, ei tule üle suu seepärast, et ta rängalt tahaks katlale ära panna. See on sellepärast, et pada näeb katelt teisiti. Elu on õpetanud (vähemalt mulle), et pada näeb katelt vahepeal pareminigi kui katel ise - ja seetõttu usun ma, et kriitikat tuleb kuulata ja sellele mõelda. Mitte alati ei taha ma seda muidugi teha. Me oleme kõik inimesed. Kuigi, mingi tõetera on igas kriitikas ometi sees – tulgu see tera siis kohale kasvõi kuu- või aastaajase hilinemisega.
Ja see, et ma kritiseerin, tähendab seda, et ma hoolin. Kes lööb, see armastab, eksole.
Igaühel on inimesest mingi kindel kuvand. Mingi pilt. Üks osa meeldib, teine mitte. Ometi on see harjumuspärane ja saab lõpuks omaks. See on selline omamoodi jääv väärtus, n.ö inimese kujundlik mõõdupuu, mille järgi tema tegemisi ja toimetusi hinnatakse. See, mis sinna pilti ei sobi, saabki kriitikat.
Pildi kujunemine on, nagu kõik asjad siin maailmas, hea ja halb ühtemoodi. Sest pilt võib olla vale. Aga pilt võib olla ka kuradi õige, ja kui on keegi, kes maa või vähemalt puuoksagi peale valmis tagasi tooma on, tuleb lasta tal omi asju öelda. Tõesti, kritiseerida ja teistes vigu näha on väga kerge ja seetõttu on kritiseerimine kritiseerimise enda pärast tõsiseltvõetamatu. Näha aga viga iseendas, ja seda veel tänu lähedase kriitikale, on aga juba midagi muud ja seda kriitikat ei tohiks tagasi lükata. Kui see pealiskaudselt juhtubki, siis vähemalt mitte sügaval sisimas.
Jaga kriitikat, kui hoolid teisest. Kuula kriitikat, kui hoolid iseendast. Muidugi iga matsi viibutavat näppu ei tasu ka endale persse toppida lasta.
Õigupoolest olen ma ise ka päris kriitiline inimene ja seetõttu võivad minu väljaütlemised inimesi solvata. Ja oh ei, ma ei räägi siin sellest, mis ma arvan Ansipist või hallitusest. Ma räägin ikka ja jälle oma inimestest. Neist, kes loevad - ka siis, kui ei usukski.
Kriitika on elu paratamatu osa, sest see, mida arvab pada katlast, ei ole sama, mida arvab katel ise. Eeldades, et pada ja katel saavad hästi läbi, siis see, mida pajal katlale öelda on, ei tule üle suu seepärast, et ta rängalt tahaks katlale ära panna. See on sellepärast, et pada näeb katelt teisiti. Elu on õpetanud (vähemalt mulle), et pada näeb katelt vahepeal pareminigi kui katel ise - ja seetõttu usun ma, et kriitikat tuleb kuulata ja sellele mõelda. Mitte alati ei taha ma seda muidugi teha. Me oleme kõik inimesed. Kuigi, mingi tõetera on igas kriitikas ometi sees – tulgu see tera siis kohale kasvõi kuu- või aastaajase hilinemisega.
Ja see, et ma kritiseerin, tähendab seda, et ma hoolin. Kes lööb, see armastab, eksole.
Igaühel on inimesest mingi kindel kuvand. Mingi pilt. Üks osa meeldib, teine mitte. Ometi on see harjumuspärane ja saab lõpuks omaks. See on selline omamoodi jääv väärtus, n.ö inimese kujundlik mõõdupuu, mille järgi tema tegemisi ja toimetusi hinnatakse. See, mis sinna pilti ei sobi, saabki kriitikat.
Pildi kujunemine on, nagu kõik asjad siin maailmas, hea ja halb ühtemoodi. Sest pilt võib olla vale. Aga pilt võib olla ka kuradi õige, ja kui on keegi, kes maa või vähemalt puuoksagi peale valmis tagasi tooma on, tuleb lasta tal omi asju öelda. Tõesti, kritiseerida ja teistes vigu näha on väga kerge ja seetõttu on kritiseerimine kritiseerimise enda pärast tõsiseltvõetamatu. Näha aga viga iseendas, ja seda veel tänu lähedase kriitikale, on aga juba midagi muud ja seda kriitikat ei tohiks tagasi lükata. Kui see pealiskaudselt juhtubki, siis vähemalt mitte sügaval sisimas.
Jaga kriitikat, kui hoolid teisest. Kuula kriitikat, kui hoolid iseendast. Muidugi iga matsi viibutavat näppu ei tasu ka endale persse toppida lasta.
pühapäev, 4. aprill 2010
Emotsioonide paradoks
Igasugune inimsuhtlus põhineb emotsioonidel ja selle edasiandmisel. Meie mõtted ja tunded on suhtluse alustala - ilma nendeta kommunikatsiooni lihtsalt ei ole. Ometi on just emotsioonid need, mis viivad mõnikord ka suhtluse ajutisele katkemisele või lausa täielikule lõppemisele.
Siit vastuolu. Kuidas saavad emotsioonid olla ühtaegu suhtlust soodustavaks ja suhtlust pärssivaks?
See on tegelikult päris pikk mõttepausi koht ja kui oleks võimalik, siis ma ei lasekski oma edasist mõttekäiku enne lugeda, kui vähemalt minut on möödas. Mõelge sellele veelkord: kuidas on võimalik, et kogu meie sotsiaalse elu alusest - emotsioonist - saab mõnikord meie sotsiaalse elu vaenlane.
Mõeldud?
Pragmaatiliste tõsirealistide jaoks pole selline tolmuahvilik möla ilmselt piisavalt eluline. Ometi ei saa ka kõige pragmaatilisem inimene emotsioonide olemasolu eirata ja isegi kui ta seda üritab, siis on ka see suhtumine emotsioonidesse omamoodi kestev emotsioon.
Suhtlus on igal tasandil raske. Raske on võhivõõra inimesega suhtlust alustada; samamoodi on piinlik vaikus ebamugav. Lihtsalt tuttavaga ei tohi muutuda liiga familiaarseks; liigne kinnisus on ka ebaviisakas. Vanematele ei taha päris kõigist oma tegemistest rääkida, samas tuleks anda piisavalt palju infot, et nad üleliia ei muretseks ja igasugu asju välja ei mõtleks. Kallitele inimestele ei taha väga öelda asju, mis võivad neid solvata; samas ütlemata jätmine ei ole ka nagu päris aus. Iseenda seisukohtade kaitsmisel suheldakse agressiivselt, samas ei taheta suure pauguga tülli minna; - sest nagu normaalse suhtluse alustamisegagi, on raske seda järsult lõpetada.
Ja millest tuleb see suhtluse raskus? Eks ikka meie emotsioonidest - nendestsamadest, tänu millele me üldse suhelda tahame.
Kõik tunnevad ja arvavad asjadest midagi ning proovivad seda edasi anda. Sest mis mõtet on muidu suhtlusel? Koos on hea asju arutada – nende üle kurvastada, neid kiruda või naerda. Jagatud emotsioonid lähendavad inimesi ja aitavad mõista. Ometi, kui me arvame asjadest teisiti või paneme isegi mingit suhtumist või käitumist pahaks ja näitame seda välja, siis asjade loogiline käik on konflikt.
Konflikt - emotsioonide vastandumine - ei ole iseenesest halb. Inimesed on erinevad. Ent konflikt muutub häirivaks siis, kui see kestab ja sunnitult kaua. Näiteks siis, kui inimesed teadlikult vaikivad. See on tegelikult veider - kahe inimese mõtted põrkuvad ning oma meelehärmi väljanäitamiseks hakatakse üksteist lihtsalt ignoreerima. Ei ole mingi saladus, et mittesuhtlemine on ka suhtlemine, tihti palju intensiivsem ja agressiivsem kui tavaline suhtlus ise, ning seetõttu tekitab see ka teises pooles tugevamaid ja vastakamaid emotsioone. Teadlikul vaikimisel on suur mõju.
Kartes konflikte, hoiab inimene end vaos ja laveerib emotsioonide näitamise ja mittenäitamise piirimail. Põhimõtteliselt enesekaitseks - et saada teistega läbi. Et jah, me küll tunneme ja mõtleme, aga ei näita seda kõike välja - sest nii on lihtsam. Seega - emotsioonide edasiandmisel piirame me oma emotsioone selleks, et säilitada võimalus emotsioone edasi anda ka edaspidi.
Might make no sense, aga nagu pealkirigi ütleb - see on paradoks.
Selleks, et säilitada mingi turvaline suhteolukord, hoiduda keerulisest seletustööst ja tunda end inimeste keskel hästi, tuleb aeg-ajalt keel hammaste taga hoida. Kuigi jah, elu näitab, et see on ikkagi ohtlik - lõpuks toob tähtsatest asjadest vaikimine suhtlusesse sisse teadliku ja mõlema poolt arusaadava teeskluse, ning kui ühel hetkel kõik ükskõik mismoodi välja lastakse, ehmatatakse ära nii ennast kui ka teisi.
Lugesin hiljuti mingit psühholoogi arvamust paaride emotsionaalsuse kohta, ja tema sõnum oligi laias laastus see, et emotsioonidel ei tohi lasta suhet hävitada. Emotsioone peab vaos hoidma. Mõnikord pealtnäha mõistetamatud paarid, kes nö "tuimlevad" oma suhtes, jäävad kokku kauemaks kui need, kes igas aspektis väga emotsionaalsed on. Sest mida lennukamalt ja emotsionaalsemalt antakse edasi armastust, seda raevukam on ka väljanäidatav viha. Suhtes on aga vajalik teatav kainemeelsus, pragmaatilisus ja realism - selleks, et see püsima jääks.
Lõppude lõpuks taandub kogu jutu point vist sellele, et mõistus saab olulisemaks kui emotsioonid (ma vabandan romantikute ees). Seda sel juhul, kui ükskõik millist suhtlust tahta säilitada ja seda jätkusuutlikuna hoida. Suhtluses üle pea keenud emotsioonid tuleb kindlasti kuhugi panna, sest niisama lohakile jättes korjad sa nad lõpuks nagunii üles. Julmalt näkku visata neid aga ei tasu. Teisele ei pruugi küll sõnad meelde jääda, küll aga see, mis tundeid need sõnad tekitasid.
Nagu ütles Dale Carnegie: "When dealing with people, remember you are not dealing with creatures of logic, but creatures of emotion."
Siit vastuolu. Kuidas saavad emotsioonid olla ühtaegu suhtlust soodustavaks ja suhtlust pärssivaks?
See on tegelikult päris pikk mõttepausi koht ja kui oleks võimalik, siis ma ei lasekski oma edasist mõttekäiku enne lugeda, kui vähemalt minut on möödas. Mõelge sellele veelkord: kuidas on võimalik, et kogu meie sotsiaalse elu alusest - emotsioonist - saab mõnikord meie sotsiaalse elu vaenlane.
Mõeldud?
Pragmaatiliste tõsirealistide jaoks pole selline tolmuahvilik möla ilmselt piisavalt eluline. Ometi ei saa ka kõige pragmaatilisem inimene emotsioonide olemasolu eirata ja isegi kui ta seda üritab, siis on ka see suhtumine emotsioonidesse omamoodi kestev emotsioon.
Suhtlus on igal tasandil raske. Raske on võhivõõra inimesega suhtlust alustada; samamoodi on piinlik vaikus ebamugav. Lihtsalt tuttavaga ei tohi muutuda liiga familiaarseks; liigne kinnisus on ka ebaviisakas. Vanematele ei taha päris kõigist oma tegemistest rääkida, samas tuleks anda piisavalt palju infot, et nad üleliia ei muretseks ja igasugu asju välja ei mõtleks. Kallitele inimestele ei taha väga öelda asju, mis võivad neid solvata; samas ütlemata jätmine ei ole ka nagu päris aus. Iseenda seisukohtade kaitsmisel suheldakse agressiivselt, samas ei taheta suure pauguga tülli minna; - sest nagu normaalse suhtluse alustamisegagi, on raske seda järsult lõpetada.
Ja millest tuleb see suhtluse raskus? Eks ikka meie emotsioonidest - nendestsamadest, tänu millele me üldse suhelda tahame.
Kõik tunnevad ja arvavad asjadest midagi ning proovivad seda edasi anda. Sest mis mõtet on muidu suhtlusel? Koos on hea asju arutada – nende üle kurvastada, neid kiruda või naerda. Jagatud emotsioonid lähendavad inimesi ja aitavad mõista. Ometi, kui me arvame asjadest teisiti või paneme isegi mingit suhtumist või käitumist pahaks ja näitame seda välja, siis asjade loogiline käik on konflikt.
Konflikt - emotsioonide vastandumine - ei ole iseenesest halb. Inimesed on erinevad. Ent konflikt muutub häirivaks siis, kui see kestab ja sunnitult kaua. Näiteks siis, kui inimesed teadlikult vaikivad. See on tegelikult veider - kahe inimese mõtted põrkuvad ning oma meelehärmi väljanäitamiseks hakatakse üksteist lihtsalt ignoreerima. Ei ole mingi saladus, et mittesuhtlemine on ka suhtlemine, tihti palju intensiivsem ja agressiivsem kui tavaline suhtlus ise, ning seetõttu tekitab see ka teises pooles tugevamaid ja vastakamaid emotsioone. Teadlikul vaikimisel on suur mõju.
Kartes konflikte, hoiab inimene end vaos ja laveerib emotsioonide näitamise ja mittenäitamise piirimail. Põhimõtteliselt enesekaitseks - et saada teistega läbi. Et jah, me küll tunneme ja mõtleme, aga ei näita seda kõike välja - sest nii on lihtsam. Seega - emotsioonide edasiandmisel piirame me oma emotsioone selleks, et säilitada võimalus emotsioone edasi anda ka edaspidi.
Might make no sense, aga nagu pealkirigi ütleb - see on paradoks.
Selleks, et säilitada mingi turvaline suhteolukord, hoiduda keerulisest seletustööst ja tunda end inimeste keskel hästi, tuleb aeg-ajalt keel hammaste taga hoida. Kuigi jah, elu näitab, et see on ikkagi ohtlik - lõpuks toob tähtsatest asjadest vaikimine suhtlusesse sisse teadliku ja mõlema poolt arusaadava teeskluse, ning kui ühel hetkel kõik ükskõik mismoodi välja lastakse, ehmatatakse ära nii ennast kui ka teisi.
Lugesin hiljuti mingit psühholoogi arvamust paaride emotsionaalsuse kohta, ja tema sõnum oligi laias laastus see, et emotsioonidel ei tohi lasta suhet hävitada. Emotsioone peab vaos hoidma. Mõnikord pealtnäha mõistetamatud paarid, kes nö "tuimlevad" oma suhtes, jäävad kokku kauemaks kui need, kes igas aspektis väga emotsionaalsed on. Sest mida lennukamalt ja emotsionaalsemalt antakse edasi armastust, seda raevukam on ka väljanäidatav viha. Suhtes on aga vajalik teatav kainemeelsus, pragmaatilisus ja realism - selleks, et see püsima jääks.
Lõppude lõpuks taandub kogu jutu point vist sellele, et mõistus saab olulisemaks kui emotsioonid (ma vabandan romantikute ees). Seda sel juhul, kui ükskõik millist suhtlust tahta säilitada ja seda jätkusuutlikuna hoida. Suhtluses üle pea keenud emotsioonid tuleb kindlasti kuhugi panna, sest niisama lohakile jättes korjad sa nad lõpuks nagunii üles. Julmalt näkku visata neid aga ei tasu. Teisele ei pruugi küll sõnad meelde jääda, küll aga see, mis tundeid need sõnad tekitasid.
Nagu ütles Dale Carnegie: "When dealing with people, remember you are not dealing with creatures of logic, but creatures of emotion."
pühapäev, 28. märts 2010
Vastutuuldekusija
Tehes ma kuis sa ei arva,
minnes, käsi rusikas,
oskad mind sa ainult karta -
vastutuuldekusijat.
Tuules seistes terve süle
kord ja korralt märjaks saan.
Pole hullu, elan üle –
tuul mind ise kuivatab.
minnes, käsi rusikas,
oskad mind sa ainult karta -
vastutuuldekusijat.
Tuules seistes terve süle
kord ja korralt märjaks saan.
Pole hullu, elan üle –
tuul mind ise kuivatab.
reede, 26. märts 2010
Tänase päeva mõte
Sa ei mõista seda, mida teine sinu heaks teeb, enne, kui ta sinult kord sama palub.
neljapäev, 25. märts 2010
Klubiskäik
Eile käisin klubis, vaatasin inimesi, ja taipasin, et inimesed ei ole muutunud. Inimesed on ikka täpselt samasugused nagu nad on kogu aeg olnud, lihtsalt nüüd oskavad nad seda paremini varjata.
Ma miskipärast arvasingi, et nii on.
Ma miskipärast arvasingi, et nii on.
esmaspäev, 22. märts 2010
esmaspäev, 8. märts 2010
Lugu ühe käega poisist
Kalle oli veider poiss - natuke rumalavõitu ja naeris kontrollimatult ka väga halbade naljade peale. Külas teati teda kui "seda ühe käega poissi" ja kuigi teda nooremana sellepärast ka narriti, jäi ta ikkagi alati viisakaks. Ta sõitis sinise rolleriga ja armastas järve ääres kala püüda ja piipu tõmmata. Inimestega ta väga ei suhelnud, aga end üksikuna ka ei tundnud.
Ükskord ilusal päeval läks Kalle jälle rolleriga kalale. Pani piibu ette, viskas õnge vette ja ümises vaikselt lauluviisi. Kalle vaatas niisama ringi ja nautis ilma. Võsa sees nägi ta redelit, mis oli seal mädanenud nii kaua kui tema mäletas.
Tõusis tuul. Peagi oli see nii tugev, et Kallel ei olnud enam muud valikut, kui kuhugi peitu minna. Lisaks tuulele hakkas ka sadama. Sadu ajas üles võsa sees pikutanud karu, kes oli nüüd vihane ja jooksis kurjalt Kalle poole. Kalle ei osanud muud teha kui põgeneda.
Kalle jooksis, kuigi see oli natuke raske, ning tõi võsast redeli. Pani selle suurte raskustega puu najale püsti ja ronis üles. Tuli aga välja, et see ei olnud väga hea mõte, sest tuul oli väga tugev ja puu kiikus edasi-tagasi. Redel kukkus ka lõpuks pikali. Tuul õõtsutas puud nii tugevalt, et Kalle libastus oma istumiskohalt ning sai viimasel hetkel veel käega oksast kinni. Sinna jäi ta rippuma.
Torm sai lõpuks läbi, aga Kalle rippus ikka veel puuoksa küljes. Hakkas hämarduma. Õhtul tuli tädi Maie teda otsima. Tädi Maie hüüdis Kallet ning hääle järgi leidis ta lõpuks üles. Tädi Maie lehvitas suurest rõõmust Kallele ja Kalle lehvitas vastu. Tädi Maie küsis: "Mis juhtus," aga Kalle ei vastanud. Kalle lamas juba surnult maas.
Ükskord ilusal päeval läks Kalle jälle rolleriga kalale. Pani piibu ette, viskas õnge vette ja ümises vaikselt lauluviisi. Kalle vaatas niisama ringi ja nautis ilma. Võsa sees nägi ta redelit, mis oli seal mädanenud nii kaua kui tema mäletas.
Tõusis tuul. Peagi oli see nii tugev, et Kallel ei olnud enam muud valikut, kui kuhugi peitu minna. Lisaks tuulele hakkas ka sadama. Sadu ajas üles võsa sees pikutanud karu, kes oli nüüd vihane ja jooksis kurjalt Kalle poole. Kalle ei osanud muud teha kui põgeneda.
Kalle jooksis, kuigi see oli natuke raske, ning tõi võsast redeli. Pani selle suurte raskustega puu najale püsti ja ronis üles. Tuli aga välja, et see ei olnud väga hea mõte, sest tuul oli väga tugev ja puu kiikus edasi-tagasi. Redel kukkus ka lõpuks pikali. Tuul õõtsutas puud nii tugevalt, et Kalle libastus oma istumiskohalt ning sai viimasel hetkel veel käega oksast kinni. Sinna jäi ta rippuma.
Torm sai lõpuks läbi, aga Kalle rippus ikka veel puuoksa küljes. Hakkas hämarduma. Õhtul tuli tädi Maie teda otsima. Tädi Maie hüüdis Kallet ning hääle järgi leidis ta lõpuks üles. Tädi Maie lehvitas suurest rõõmust Kallele ja Kalle lehvitas vastu. Tädi Maie küsis: "Mis juhtus," aga Kalle ei vastanud. Kalle lamas juba surnult maas.
pühapäev, 7. märts 2010
Nädala anekdoot
Miks andis jumal blondiinidele 2% rohkem mõistust kui hobustele?
Sest ta ei tahtnud et nad paraadide ajal tänavale situksid.
Sest ta ei tahtnud et nad paraadide ajal tänavale situksid.
pühapäev, 28. veebruar 2010
Mõtteid hilisöisest vestlusest
Kõige paremad mõtted tulevad ikka öösel. Võib-olla seepärast meeldibki mulle öösel üleval olla.
Laias laastus arutlesin täna selle üle, mis on siis ikkagi õnn. Nagu ikka selliste küsimuste puhul, sõltub vastus kõvasti inimesest endast ja mingit ühest "mina-arvan-et-nii-on-vastust" ei saa ju anda. Ometi. Proovida ju võib.
See on tegelikult veider, et isegi kui inimene on pealtnäha õnnelik, on tal alati midagi puudu. Midagi puudu sellest täiuslikust mõttelisest pildist, mis, kui reaalseks peaks saama, teeb inimese jäädavalt õnnelikuks. Aga annab otsida õigemat lauset kui see, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest need võivadki tõeks saada. Unistuste täitumine annab ruumi uutele unistustele ning millegi kordaminek ei too endaga automaatselt kaasa seda paljuihaldatud õnne.
Omamoodi on see tegelikult vastik ja häiriv mõte. Teadmine, et süües kasvab isu ja täiesti õnnelik olla on väga raske kui mitte võimatu, tekitab Simsi tunde. Saad "bladderi" korda, läheb "hygiene" nulli, tegeled sellega ära, on juba "hunger" nullis. Põhimõtteliselt sööd selleks, et sital ja duši all käia. Et siis uuesti süüa. Ei ole just motiveeriv.
Omamoodi on see aga siiski ka tiivustav. See, seades sõnu, - iseenese otsimine läbi unistuste täitmise - on ju mingil määral elu point ning leida kinnitust sellele, et alati on võimalust kusagile edasi minna, on tegelikult äge.
No ja siit siis vastuolu - õnnelik saab olla vaid õnne taga ajades.
Mingil määral ma imetlen neid pragmaatilisi ja kaalutlevaid pereinimesi, kelle elu ongi üks suur põhjalikult läbimõeldud rutiinist läbiimbunud plaan, sest nad justkui ongi oma puki otsas õnnelikud. Küllap saab ka minust kunagi selline rahumeelne pereisa, õigupoolest - see on ka üks neist paljudest unistustest - kuid seni ning selle järel tuleks ikkagi järjest edasi minna. Pereisaks olemisest üksi ei piisa. Nii palju on nähtud ja kuuldud keskeakriisist; paaride lahkuminekust, kes üksteisest lihtsalt tüdinevad; kurvameelsusest ja teotahte puudumisest, ning põhjus paistab miskipärast olevat ikkagi seisak.
Seega, long story short, tuleb käia, teha, näha, kogeda ja õppida nii palju kui võimalik. Austada ennast. Anda endale võimalus.
Sellised, võib-olla natukene poolikud mõtted siis täna öösel.
Laias laastus arutlesin täna selle üle, mis on siis ikkagi õnn. Nagu ikka selliste küsimuste puhul, sõltub vastus kõvasti inimesest endast ja mingit ühest "mina-arvan-et-nii-on-vastust" ei saa ju anda. Ometi. Proovida ju võib.
See on tegelikult veider, et isegi kui inimene on pealtnäha õnnelik, on tal alati midagi puudu. Midagi puudu sellest täiuslikust mõttelisest pildist, mis, kui reaalseks peaks saama, teeb inimese jäädavalt õnnelikuks. Aga annab otsida õigemat lauset kui see, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest need võivadki tõeks saada. Unistuste täitumine annab ruumi uutele unistustele ning millegi kordaminek ei too endaga automaatselt kaasa seda paljuihaldatud õnne.
Omamoodi on see tegelikult vastik ja häiriv mõte. Teadmine, et süües kasvab isu ja täiesti õnnelik olla on väga raske kui mitte võimatu, tekitab Simsi tunde. Saad "bladderi" korda, läheb "hygiene" nulli, tegeled sellega ära, on juba "hunger" nullis. Põhimõtteliselt sööd selleks, et sital ja duši all käia. Et siis uuesti süüa. Ei ole just motiveeriv.
Omamoodi on see aga siiski ka tiivustav. See, seades sõnu, - iseenese otsimine läbi unistuste täitmise - on ju mingil määral elu point ning leida kinnitust sellele, et alati on võimalust kusagile edasi minna, on tegelikult äge.
No ja siit siis vastuolu - õnnelik saab olla vaid õnne taga ajades.
Mingil määral ma imetlen neid pragmaatilisi ja kaalutlevaid pereinimesi, kelle elu ongi üks suur põhjalikult läbimõeldud rutiinist läbiimbunud plaan, sest nad justkui ongi oma puki otsas õnnelikud. Küllap saab ka minust kunagi selline rahumeelne pereisa, õigupoolest - see on ka üks neist paljudest unistustest - kuid seni ning selle järel tuleks ikkagi järjest edasi minna. Pereisaks olemisest üksi ei piisa. Nii palju on nähtud ja kuuldud keskeakriisist; paaride lahkuminekust, kes üksteisest lihtsalt tüdinevad; kurvameelsusest ja teotahte puudumisest, ning põhjus paistab miskipärast olevat ikkagi seisak.
Seega, long story short, tuleb käia, teha, näha, kogeda ja õppida nii palju kui võimalik. Austada ennast. Anda endale võimalus.
Sellised, võib-olla natukene poolikud mõtted siis täna öösel.
laupäev, 27. veebruar 2010
Aga midagi fun'i ka
Eile olime Mihkliga kasulikud. Lükkasime katuselt lund. Töö tehtud, hüppasime ise ka alla.
Nagu näha, algul oli junn veidi jahedapoolne, aga tegelt oli ok.
Nagu näha, algul oli junn veidi jahedapoolne, aga tegelt oli ok.
reede, 26. veebruar 2010
Vastuseks vastukajale
Eelmine sissekanne sai kirjutatud usu pealeusurumise tõttu ning sellest ajendatuna paningi asjad kirja nii nagu nad kirjas on. Ma ei mõista midagi ega kedagi hukka - igaühel on õigus arvata ja uskuda täpselt seda, mida ta ise tahab. Kirjutatu on kõigest minu arvamus ning keegi ei peaks end sellest puudutatuna tundma.
Ainus, mida ma tahtsin ja tahan toonitada, on see, et inimesel on õigus olla nii kaua, kui ta otseselt kedagi ei riiva, täpselt selline, nagu ta ise tahab, ning usk ei tohiks seda pärssida; eriti usuringkondadest väljapoole suunatuna - s.o usklik vs mitteuslik. Põhimõtteliselt - see, et mina ei usu jumalasse, ei tee minust veel halba inimest.
Veelkord - ma ei räägi usust üleüldiselt. Ma räägin kristlusest, mis jääb minu arvates inim- ja eluläheduses kõvasti (kui mitte võrreldamatult) alla nö. "ollalaskvatele" uskudele, s.o näiteks budismile.
Lõpetuseks - usus on uskujate jaoks oma emotsionaalne jõud ning mina ei ole mitte keegi, et seda tuhaks trampida. See pole kaugeltki minu eesmärk. Ometi, täpselt nii, nagu kristlastel on õigus uskuda enda jumalasse ning enda usu raames hukka mõista neid, kes sedasama ei usu, on minul õigus arvata ja uskuda täpselt seda, mida ma ise tahan, ning see, et see piibliga kooskõlas ei ole, ei muuda seda automaatselt valeks. See oligi ausaltöeldes laias plaanis kõik, mida ma öelda tahtsin.
Ainus, mida ma tahtsin ja tahan toonitada, on see, et inimesel on õigus olla nii kaua, kui ta otseselt kedagi ei riiva, täpselt selline, nagu ta ise tahab, ning usk ei tohiks seda pärssida; eriti usuringkondadest väljapoole suunatuna - s.o usklik vs mitteuslik. Põhimõtteliselt - see, et mina ei usu jumalasse, ei tee minust veel halba inimest.
Veelkord - ma ei räägi usust üleüldiselt. Ma räägin kristlusest, mis jääb minu arvates inim- ja eluläheduses kõvasti (kui mitte võrreldamatult) alla nö. "ollalaskvatele" uskudele, s.o näiteks budismile.
Lõpetuseks - usus on uskujate jaoks oma emotsionaalne jõud ning mina ei ole mitte keegi, et seda tuhaks trampida. See pole kaugeltki minu eesmärk. Ometi, täpselt nii, nagu kristlastel on õigus uskuda enda jumalasse ning enda usu raames hukka mõista neid, kes sedasama ei usu, on minul õigus arvata ja uskuda täpselt seda, mida ma ise tahan, ning see, et see piibliga kooskõlas ei ole, ei muuda seda automaatselt valeks. See oligi ausaltöeldes laias plaanis kõik, mida ma öelda tahtsin.
neljapäev, 25. veebruar 2010
Miks inimesed usuvad?
See küsimus ei ole neutraalne. See on nagu et - no mida perset.
Segaduste vältimiseks tahan öelda, et ma räägin ainult kristlusest. Budismi kui eluterve filosoofilise maailmapildi vastu ei ole mul mitte midagi - vastupidi.
Ma läksin üks päev ühe kristlasega vaidlema. Ta oli tõsiselt haavatud sellest, et ma ei mõtle nii nagu piiblis kirjas, ja kuigi ta pritsis jumalast rääkides mulle tatti näkku nii et oli kohe tühjaks pritsitud, jäin ma siiski enda arvamusele kindlaks. Ma ei usu jumalat. Iga päev järjest vähem.
Kuidas on võimalik, et üks tark inimene on võimeline seletama, õigustama või hukka mõistma kõik ettetulevad ühiskonnanähtused mingi raamatu põhjal, mille paar meest iidsed ajad tagasi kusagil kõrbes sokkude keskel kirja panid. Kitsarinnalisemat ellusuhtumist kui piibel propageerib, annab ikka otsida. Kristlus on tõrjuv, ei salli arutelu ega geniaalseid mõtteid ning on loodud selleks, et hoida inimesed harimatute ja kuulekatena - ikka selleks, et seda lolli lambakarja kergesti ikkes hoida. See on ju ammu teada, et lolli on palju kergem valitseda kui tarka. Selles mõttes olid piibli kirjutajad ise muidugi targad mehed.
No tegelt ka. Meil on 21. sajand, hallo. Miks usuvad ja elavad tänapäeva inimesed millegi järgi, mis oli tegelikult omal ajal (ja on ka siiani) üks suur äri ning vägivalda ja inimeste teadmatust ära kasutades ei kohanud ka erilist vastupanu.
Usk selle tõsimeelses tähenduses on ebakindlatele, võib-olla ka nõrkadele inimestele. Usk on neile, kes ei suuda iseenda tegude õigsuses ja vajalikkuses ise selgusele jõuda ning vajavad seepärast mingit emotsionaalset tuge. Seepärast pöörduvad ju paljud mõrvarid ja lasteahistajad piibli poole, et enda tegudes nö selgusele jõuda ja patud andeks saada. Ja nii ongi. Tapame ja ahistame lapsi, siis loeme jälle piiblit ja saame kõik andeks. Nii saavadki, muide, lastenikkujatest preestrid.
Eestis, Euroopa kõige vähem religioosses riigis (Ungari kõrval) peavad piibli koha täitma pere ja sõbrad. Ja kui aus olla, siis on mul selle üle hea meel, sest kaine inimmõistus on piiblist kordi üle. Isegi kui piibel käsib pihkupanijal käe otsast raiuda ja annab mingid muud vastuvõetamatud rõvedused andeks, siis terve inimene õnneks nii ei mõtle.
Ei aga muidugi. Kellele ta vaimutugevust annab, siis laske käia kõik. Ma olen tegelikult võrdlemisi tolerantne inimene ning lasen kõigil olla. Vastutasuks laske mul olla valge mees, kes sööb liha, joob viina ja harrastab abieluvälist seksi, ja palun ärge kritiseerige mind selle eest ega üritage mind usku pöörata.
Segaduste vältimiseks tahan öelda, et ma räägin ainult kristlusest. Budismi kui eluterve filosoofilise maailmapildi vastu ei ole mul mitte midagi - vastupidi.
Ma läksin üks päev ühe kristlasega vaidlema. Ta oli tõsiselt haavatud sellest, et ma ei mõtle nii nagu piiblis kirjas, ja kuigi ta pritsis jumalast rääkides mulle tatti näkku nii et oli kohe tühjaks pritsitud, jäin ma siiski enda arvamusele kindlaks. Ma ei usu jumalat. Iga päev järjest vähem.
Kuidas on võimalik, et üks tark inimene on võimeline seletama, õigustama või hukka mõistma kõik ettetulevad ühiskonnanähtused mingi raamatu põhjal, mille paar meest iidsed ajad tagasi kusagil kõrbes sokkude keskel kirja panid. Kitsarinnalisemat ellusuhtumist kui piibel propageerib, annab ikka otsida. Kristlus on tõrjuv, ei salli arutelu ega geniaalseid mõtteid ning on loodud selleks, et hoida inimesed harimatute ja kuulekatena - ikka selleks, et seda lolli lambakarja kergesti ikkes hoida. See on ju ammu teada, et lolli on palju kergem valitseda kui tarka. Selles mõttes olid piibli kirjutajad ise muidugi targad mehed.
No tegelt ka. Meil on 21. sajand, hallo. Miks usuvad ja elavad tänapäeva inimesed millegi järgi, mis oli tegelikult omal ajal (ja on ka siiani) üks suur äri ning vägivalda ja inimeste teadmatust ära kasutades ei kohanud ka erilist vastupanu.
Usk selle tõsimeelses tähenduses on ebakindlatele, võib-olla ka nõrkadele inimestele. Usk on neile, kes ei suuda iseenda tegude õigsuses ja vajalikkuses ise selgusele jõuda ning vajavad seepärast mingit emotsionaalset tuge. Seepärast pöörduvad ju paljud mõrvarid ja lasteahistajad piibli poole, et enda tegudes nö selgusele jõuda ja patud andeks saada. Ja nii ongi. Tapame ja ahistame lapsi, siis loeme jälle piiblit ja saame kõik andeks. Nii saavadki, muide, lastenikkujatest preestrid.
Eestis, Euroopa kõige vähem religioosses riigis (Ungari kõrval) peavad piibli koha täitma pere ja sõbrad. Ja kui aus olla, siis on mul selle üle hea meel, sest kaine inimmõistus on piiblist kordi üle. Isegi kui piibel käsib pihkupanijal käe otsast raiuda ja annab mingid muud vastuvõetamatud rõvedused andeks, siis terve inimene õnneks nii ei mõtle.
Ei aga muidugi. Kellele ta vaimutugevust annab, siis laske käia kõik. Ma olen tegelikult võrdlemisi tolerantne inimene ning lasen kõigil olla. Vastutasuks laske mul olla valge mees, kes sööb liha, joob viina ja harrastab abieluvälist seksi, ja palun ärge kritiseerige mind selle eest ega üritage mind usku pöörata.
teisipäev, 23. veebruar 2010
Kummalisus
Vahepeal käitud kummaliselt. Teed asju, millest keegi, mõnikord sa ise ka aru ei saa. Inimesed uurivad ja pärivad, vaatlevad su käitumist ja üritavad seda raamidesse suruda, proovivad su üle naerda ja lõpuks lähevad närvi. Ja sina teed ikka neidsamu asju edasi, isegi täpselt teadmata, miks. Teised ju kahtlevad - äkki peaks ka?
Ühel hetkel avastad, et kõik, mida sa oled teinud, on viinud sinna, kuhu mõni aeg tagasi tahtsid jõuda. Kõik asjad kokku "makes perfect sense". Iga väiksemgi asi, olgu siis pooljuhuslikultki juhtunud, on osa millestki palju suuremast. Kuhugi minemine või minemata jätmine, millegi rääkimine või rääkimata jätmine olid küll sellel hetkel sinu kindel valik, kuid tundusid siiski ebaolulised. Tehtud valikud on küll mõnikord sinu eesmärkidest mõjutatud, kuid palju on ka sellist, millest hetkel aru ei saa. Tagantjärele pusletükke kokku pannes aga mõistad, et sa tegid täpselt nii nagu eesmärgi saavutamiseks vajalik oli.
Kõike ei saavutagi kohe. Mõtle välja, mida tahad, ja tee selleks, mida vajalikuks pead, arvaku teised mida iganes tahavad. Nagunii on neile endilegi teadmata nemad suur ja vajalik osa sinu tripist. Ja trip ongi kõige ägedam.
Ühel hetkel avastad, et kõik, mida sa oled teinud, on viinud sinna, kuhu mõni aeg tagasi tahtsid jõuda. Kõik asjad kokku "makes perfect sense". Iga väiksemgi asi, olgu siis pooljuhuslikultki juhtunud, on osa millestki palju suuremast. Kuhugi minemine või minemata jätmine, millegi rääkimine või rääkimata jätmine olid küll sellel hetkel sinu kindel valik, kuid tundusid siiski ebaolulised. Tehtud valikud on küll mõnikord sinu eesmärkidest mõjutatud, kuid palju on ka sellist, millest hetkel aru ei saa. Tagantjärele pusletükke kokku pannes aga mõistad, et sa tegid täpselt nii nagu eesmärgi saavutamiseks vajalik oli.
Kõike ei saavutagi kohe. Mõtle välja, mida tahad, ja tee selleks, mida vajalikuks pead, arvaku teised mida iganes tahavad. Nagunii on neile endilegi teadmata nemad suur ja vajalik osa sinu tripist. Ja trip ongi kõige ägedam.
esmaspäev, 22. veebruar 2010
Ei vaja pealkirja
Inimsuhtlus ei tunne piire. Ollakse valmis kõigeks, et omaenese au ja uhkust üleval hoida, tunnistamata enda tehtud vigu ning muutuste vajalikkust. Lõppude lõpuks jooksevad kõik teed kokku ikka iseenese egosse ning kõik moraalsed ja eetilised tõekspidamised lendavad suure kaarega pasa sisse. Ja kes see tol hetkel ikka mõtleb, kuidas hiljem enda must pesu puhtaks pesta. See selgub hiljem, et sitatriipu aluspükstelt ei võta alati ka Cillit Bang ära.
neljapäev, 18. veebruar 2010
Üks tütarlaps ütles
"Me ei ole enam kuusteist. Me ei tee plaane. Kui mul on mingi mõte, siis ma teen selle ära."
esmaspäev, 15. veebruar 2010
Lastetuba
Järgnevat võib olla raske mõista.
Ma ei taha küll seda teemat kuskilt väga kaugelt alustada, kuid leian, et selle elu aspekti tõsidust ja paljutähenduslikkust silmas pidades on see siiski vajalik; - paremaks mõistmiseks ja võib-olla ka iseendale lahti mõtestamiseks.
Inimese elu saab laias laastus liigendada lapse-, teismelise- ja täiskasvanueaks. Kuigi üht on teisega siin-seal püütud omavahel seostada ja tuua nende vahel paralleele, ei ole ma siiski kunagi päris täpselt mõistnud, kuidas eelnev järgnevat mõjutab, s.o kui palju mängib lapseiga rolli teismelisena ning mil määral mõjutavad kaks eelnimetatut inimese täiskasvanuiga. Viimasel ajal polegi ma millestki muust eriti mõelnud. Vanus on seaduse järgi juba mõnda aega täiskasvanu oma, aga alles nüüd, 21 eluaasta tasasel lähenemisel, olen vaikselt hakanud jõudma sinna, mida inimesed vist täiskasvanulikuks mõtlemiseks nimetavad. Eks oma rolli mängib siin ka lisaks vanusele kindlasti nii iseenda kui omavanuste pidevalt muutuv ja arenev, uusi vorme võttev seltsieludünaamika.
Karl Jaspersi järgi ajavad inimest filosofeerima kolm tunnet: need on imestus, vapustus ja kahtlus. Mind valdab neist viimane - kahtlus, mis, tuletades meelde endise ajalooõpetaja sõnu, on kõige olulisem targaks inimeseks pürgimisel.
Viimasel ajal olen ma hakanud kahtlema oma varasemas arvamises, et lapsepõlv ei mõjuta täiskasvanuiga või kui, siis väga vähesel määral. Lapse- ja täiskasvanuea vahele on ühiskondlikul tasandil pidevalt tõmmatud tugev joon, mis need kaks justkui omavahel täiesti eraldab ning selles osas olen ma n.ö vooluga kaasa läinud. Lapsepõlvest ei räägi täiskasvanud inimesed kuigi palju, ja miks peaksidki. Täiskasvanu elu on hoopis midagi muud kui lapse elu ning lapse roosad prillid ning võimetus kõiki emotsioone mõista ja neid endale teadvustada hajuvad täiskasvanuks saades kuhugi alateadvusesse ja ei tule sealt igapäevaelus välja. Kuigi ma tean, et mõned inimesed peavad Freudi teooriaid täiesti valedeks, keeldun ma siiski kategooriliselt uskumast, et alateadvus kui selline ei mängi inimese elus rolli või puudub hoopistükkis. Miks muidu alkoholi tarbides, s.o sisuliselt enesekontrolli välja lülitades inimesed murduvad ja räägivad asju, millest nad tavaelus ei räägi või mille peale nad tavaelus ei tulegi. Ei, ma ei ütle seda, et inimesed peaksid pidevalt elama alateadlikus, hallis ja seletamatus maailmas - ma tahan lihtsalt öelda seda, et selle olemasolu on rumal eitada. Võib-olla on see ka enesekaitse.
Kõige ähmasemad ja kõige seletamatud juhtumised inimese elus on need, mis jäävad poolteadlikku ellu - väga varane lapsepõlv, kust on meeles mingid väga ähmased mälestusekillud, kuid mis ei seostu üldjoones ajalise järgnevusega ega ole tagantjärele vaadates eriti arusaadavad. Kindlasti jäävad nad kõik omamoodi kuidagi inimese sisse, kuid igapäevaelus on nende rolli võib-olla raske tähele panna.
Mina aga olen mõelnud lapsepõlve juhtumiste peale, mis selgelt meeles on - võib-olla siis alates kooliminekust või pisut enne seda. Neist on jäänud mälestused, mis on küll selgelt meeles, kuid mis ei ole vanuse ja sotsiaalse ebaküpsuse tõttu lapsele tol ajahetkel mõistetavad, või kui on, siis ainult läbi lapse naiivse prisma. Alateadvusesse jäävadki need mälestused meile sisse poolmõistetamatutena ning vahetevahel oma mõtetes sobrades üritame me neid küll mingil viisil korrastada, kuid täielikku seletust leida siiski ei suuda. See, nimetagem seda "hall tsoon", mõjutab meid rohkem kui me arvata oskame.
Kõik algab lastetoast. Inimese elu, tema tulevast mõtte- ja käitumisviisi, suhtumist ja tolerantsi, probleeme ja õnnestumisi ning elukvaliteeti üldiselt mõjutab see, kuidas vanemad on last kasvatanud, õpetanud, mida head talle pakkunud ja halba sundinud kogema. Laps mäletab, tunneb ja tunnetab kõike seda, kuid suutmatuse tõttu kõike adekvaatselt seletada ja mõistuslikult analüüsida ei suuda seda endale lahti mõtestada. Kui täiskasvanuks olemine tähendabki põhimõtteliselt elu võtmist mõistusega, siis lapsed ju seda ei suuda ning on seetõttu haavatavad. Seetõttu tuleb lastel lastagi olla lapsed. Mida vähem saab Juku olla Juku, seda raskem on tal saada Juhaniks.
Laskumata edasi kuhugi lõputusse põhjuste ja tagajärgede segasesse maailma, tahan ma lõpuks jõuda siia, võrdlemisi lihtsa mõtteni - lapsel on vaja nii ema kui isa.
Üldiselt peetakse ema ja poja vahelist ning isa ja tütre vahelist suhet erilisemaks kui samast soost vanema ja lapse suhet. Põhjus peituvat asjaolus, et kuna vastassoolise lapsega suhtlemisel ei teki ega saagi tekkida erilisi võistlusmomente (a la kas tütar näeb parem välja kui ema), on see sobiv pinnas usaldusliku suhte tekkimiseks. Mingil määral on ju poisslastele emafiguur ja tütarlastele isafiguur mingi selge maamärk, millega võrrelda ja mille järgi otsida tulevast elukaaslast. Siiski, eelistamata üht vanemat teisele, arvan ma ikkagi, et mõlemad vanemad on vajalikud ja üks ei saa asendada teist.
Ema annab tütrele edasi naisele hädavajalikud teadmised ja suhtumise; sama annab isa pojale. S.o üldiselt on ikkagi poisid oma isa nägu ja tegu ning tüdrukud lähevad emasse. See on loomulik. Kasvades aga ilma samast soost vanemata või vanema huvi puudumisel tuleb lapsel see hädavajalik õpetus ja tunnustus leida mujalt, mis polegi nii kerge kui võib tunduda.
Vastassoost vanemaga paistab asi olevat keerulisem. Võimalus usaldada enda vastassoost vanemat annab kindlasti mingil määral usku ka vastassoost omavanustesse usaldamise võimalikkusse. S.o hea isaga naised usaldavad mehi rohkem kui üldse ilma isata kasvades (või siis isa huvi puudusega kasvades); sama kehtib meeste kohta - hea ja tugeva, armastava emaga mehed on paremini võimelised naisi usaldama. Loomulikult ei ole see absoluutne, kuid kui selle peale mõelda, siis "makes sense".
Ma ei võta seda kõike kusagilt raamatust. Ma olen lõpuks oma mõtlemisega jõudnud siia punkti, kus ma leidsin oma praeguse elu olevat tihedalt seotud oma lapsepõlvega - lahutatud vanemad ja elamine emaga kellele põhiline on karjäär. Mingit tugevat isa- või emafiguuri mul ei ole. Selle koha on küll täitnud minu vanavanemad, kuid siiski, täiesti normaalset pere see ei asenda.
Ma olen päris palju kuulnud seda, kui naised, keda isa on lapsepõlves reetnud, s.o kas maha jätnud või pole huvi tundnud, tunnistavad, et neil on raske mehi usaldada ja neile tundub, et ükski mees ei ole neile see õige. Ma arvan, et see võib käia ka teistpidi, ehk et poegade ja emade vahelises suhtluses. Õigemini, ma arvan et see ongi nii. Jätmata kõik selle täpselt lahti kirjutamata, ütlen ma seda, et tugeva emafiguuri puudumine on vähemalt mind küll mingil määral mõjutanud.
Lahendus?
Naiivne on ju mõelda, et kogu maailm hakkaks nüüd heaks ja segaseid peresuhteid ei oleks enam. Probleemid ei kao mitte kuhugi, nad on alati elu keerulise süsteemi tõttu olemas olnud ja jäävad ka alles. Ainuke lahendus ongi asjade üle järele mõelda ja lapseea lüngad täiskasvanueas täita - mida, muide, kõik meist, küll, endale teadmata, igapäevaelus teevad. Aga ma ei taotle mingit maailmaparandust ega muud säärast. Ma lihtsalt tahtsin oma mõtted edasi anda.
Ma ei taha küll seda teemat kuskilt väga kaugelt alustada, kuid leian, et selle elu aspekti tõsidust ja paljutähenduslikkust silmas pidades on see siiski vajalik; - paremaks mõistmiseks ja võib-olla ka iseendale lahti mõtestamiseks.
Inimese elu saab laias laastus liigendada lapse-, teismelise- ja täiskasvanueaks. Kuigi üht on teisega siin-seal püütud omavahel seostada ja tuua nende vahel paralleele, ei ole ma siiski kunagi päris täpselt mõistnud, kuidas eelnev järgnevat mõjutab, s.o kui palju mängib lapseiga rolli teismelisena ning mil määral mõjutavad kaks eelnimetatut inimese täiskasvanuiga. Viimasel ajal polegi ma millestki muust eriti mõelnud. Vanus on seaduse järgi juba mõnda aega täiskasvanu oma, aga alles nüüd, 21 eluaasta tasasel lähenemisel, olen vaikselt hakanud jõudma sinna, mida inimesed vist täiskasvanulikuks mõtlemiseks nimetavad. Eks oma rolli mängib siin ka lisaks vanusele kindlasti nii iseenda kui omavanuste pidevalt muutuv ja arenev, uusi vorme võttev seltsieludünaamika.
Karl Jaspersi järgi ajavad inimest filosofeerima kolm tunnet: need on imestus, vapustus ja kahtlus. Mind valdab neist viimane - kahtlus, mis, tuletades meelde endise ajalooõpetaja sõnu, on kõige olulisem targaks inimeseks pürgimisel.
Viimasel ajal olen ma hakanud kahtlema oma varasemas arvamises, et lapsepõlv ei mõjuta täiskasvanuiga või kui, siis väga vähesel määral. Lapse- ja täiskasvanuea vahele on ühiskondlikul tasandil pidevalt tõmmatud tugev joon, mis need kaks justkui omavahel täiesti eraldab ning selles osas olen ma n.ö vooluga kaasa läinud. Lapsepõlvest ei räägi täiskasvanud inimesed kuigi palju, ja miks peaksidki. Täiskasvanu elu on hoopis midagi muud kui lapse elu ning lapse roosad prillid ning võimetus kõiki emotsioone mõista ja neid endale teadvustada hajuvad täiskasvanuks saades kuhugi alateadvusesse ja ei tule sealt igapäevaelus välja. Kuigi ma tean, et mõned inimesed peavad Freudi teooriaid täiesti valedeks, keeldun ma siiski kategooriliselt uskumast, et alateadvus kui selline ei mängi inimese elus rolli või puudub hoopistükkis. Miks muidu alkoholi tarbides, s.o sisuliselt enesekontrolli välja lülitades inimesed murduvad ja räägivad asju, millest nad tavaelus ei räägi või mille peale nad tavaelus ei tulegi. Ei, ma ei ütle seda, et inimesed peaksid pidevalt elama alateadlikus, hallis ja seletamatus maailmas - ma tahan lihtsalt öelda seda, et selle olemasolu on rumal eitada. Võib-olla on see ka enesekaitse.
Kõige ähmasemad ja kõige seletamatud juhtumised inimese elus on need, mis jäävad poolteadlikku ellu - väga varane lapsepõlv, kust on meeles mingid väga ähmased mälestusekillud, kuid mis ei seostu üldjoones ajalise järgnevusega ega ole tagantjärele vaadates eriti arusaadavad. Kindlasti jäävad nad kõik omamoodi kuidagi inimese sisse, kuid igapäevaelus on nende rolli võib-olla raske tähele panna.
Mina aga olen mõelnud lapsepõlve juhtumiste peale, mis selgelt meeles on - võib-olla siis alates kooliminekust või pisut enne seda. Neist on jäänud mälestused, mis on küll selgelt meeles, kuid mis ei ole vanuse ja sotsiaalse ebaküpsuse tõttu lapsele tol ajahetkel mõistetavad, või kui on, siis ainult läbi lapse naiivse prisma. Alateadvusesse jäävadki need mälestused meile sisse poolmõistetamatutena ning vahetevahel oma mõtetes sobrades üritame me neid küll mingil viisil korrastada, kuid täielikku seletust leida siiski ei suuda. See, nimetagem seda "hall tsoon", mõjutab meid rohkem kui me arvata oskame.
Kõik algab lastetoast. Inimese elu, tema tulevast mõtte- ja käitumisviisi, suhtumist ja tolerantsi, probleeme ja õnnestumisi ning elukvaliteeti üldiselt mõjutab see, kuidas vanemad on last kasvatanud, õpetanud, mida head talle pakkunud ja halba sundinud kogema. Laps mäletab, tunneb ja tunnetab kõike seda, kuid suutmatuse tõttu kõike adekvaatselt seletada ja mõistuslikult analüüsida ei suuda seda endale lahti mõtestada. Kui täiskasvanuks olemine tähendabki põhimõtteliselt elu võtmist mõistusega, siis lapsed ju seda ei suuda ning on seetõttu haavatavad. Seetõttu tuleb lastel lastagi olla lapsed. Mida vähem saab Juku olla Juku, seda raskem on tal saada Juhaniks.
Laskumata edasi kuhugi lõputusse põhjuste ja tagajärgede segasesse maailma, tahan ma lõpuks jõuda siia, võrdlemisi lihtsa mõtteni - lapsel on vaja nii ema kui isa.
Üldiselt peetakse ema ja poja vahelist ning isa ja tütre vahelist suhet erilisemaks kui samast soost vanema ja lapse suhet. Põhjus peituvat asjaolus, et kuna vastassoolise lapsega suhtlemisel ei teki ega saagi tekkida erilisi võistlusmomente (a la kas tütar näeb parem välja kui ema), on see sobiv pinnas usaldusliku suhte tekkimiseks. Mingil määral on ju poisslastele emafiguur ja tütarlastele isafiguur mingi selge maamärk, millega võrrelda ja mille järgi otsida tulevast elukaaslast. Siiski, eelistamata üht vanemat teisele, arvan ma ikkagi, et mõlemad vanemad on vajalikud ja üks ei saa asendada teist.
Ema annab tütrele edasi naisele hädavajalikud teadmised ja suhtumise; sama annab isa pojale. S.o üldiselt on ikkagi poisid oma isa nägu ja tegu ning tüdrukud lähevad emasse. See on loomulik. Kasvades aga ilma samast soost vanemata või vanema huvi puudumisel tuleb lapsel see hädavajalik õpetus ja tunnustus leida mujalt, mis polegi nii kerge kui võib tunduda.
Vastassoost vanemaga paistab asi olevat keerulisem. Võimalus usaldada enda vastassoost vanemat annab kindlasti mingil määral usku ka vastassoost omavanustesse usaldamise võimalikkusse. S.o hea isaga naised usaldavad mehi rohkem kui üldse ilma isata kasvades (või siis isa huvi puudusega kasvades); sama kehtib meeste kohta - hea ja tugeva, armastava emaga mehed on paremini võimelised naisi usaldama. Loomulikult ei ole see absoluutne, kuid kui selle peale mõelda, siis "makes sense".
Ma ei võta seda kõike kusagilt raamatust. Ma olen lõpuks oma mõtlemisega jõudnud siia punkti, kus ma leidsin oma praeguse elu olevat tihedalt seotud oma lapsepõlvega - lahutatud vanemad ja elamine emaga kellele põhiline on karjäär. Mingit tugevat isa- või emafiguuri mul ei ole. Selle koha on küll täitnud minu vanavanemad, kuid siiski, täiesti normaalset pere see ei asenda.
Ma olen päris palju kuulnud seda, kui naised, keda isa on lapsepõlves reetnud, s.o kas maha jätnud või pole huvi tundnud, tunnistavad, et neil on raske mehi usaldada ja neile tundub, et ükski mees ei ole neile see õige. Ma arvan, et see võib käia ka teistpidi, ehk et poegade ja emade vahelises suhtluses. Õigemini, ma arvan et see ongi nii. Jätmata kõik selle täpselt lahti kirjutamata, ütlen ma seda, et tugeva emafiguuri puudumine on vähemalt mind küll mingil määral mõjutanud.
Lahendus?
Naiivne on ju mõelda, et kogu maailm hakkaks nüüd heaks ja segaseid peresuhteid ei oleks enam. Probleemid ei kao mitte kuhugi, nad on alati elu keerulise süsteemi tõttu olemas olnud ja jäävad ka alles. Ainuke lahendus ongi asjade üle järele mõelda ja lapseea lüngad täiskasvanueas täita - mida, muide, kõik meist, küll, endale teadmata, igapäevaelus teevad. Aga ma ei taotle mingit maailmaparandust ega muud säärast. Ma lihtsalt tahtsin oma mõtted edasi anda.
laupäev, 13. veebruar 2010
Siil
Elas kord üks okastega siil. Ühelt päeval tulid siilil okkad ära ja mitte keegi tema sõpradest ei pidanud enam teda siiliks. Siil oli kurb, aga midagi polnud teha. Tuli välja, et tema sõpradele meeldisid ainult okkad, mitte aga siil ise.
pühapäev, 7. veebruar 2010
Kaks teed
On kaks teed. Üks on see, et sa teedki või käitudki nii nagu teised sinu selja taga sind tegevat või käituvat arvavad ja annad neile sellega võidu. Teine tee on selline, et sa teed või käitud risti vastu sellele, mida teised sinust ootavad ja arvavad teadvat, võites küll niimoodi selja taga rääkijaid ja tõestades neile vastupidist, samal ajal aga kaotades sellega võimaluse teha nii nagu sa ise tahaksid ja ühtlasi ka osa iseendast.
Lõppkokkuvõttes on olulisem see, mis peale jääb - kas tahe end tõestada ja kurjad sosinad tuhaks trampida; või usk iseenda valikute vajalikkusesse, ka siis, kui sa tegelikult tead, et need pole õiged.
Ma tõesti ei tea.
Lõppkokkuvõttes on olulisem see, mis peale jääb - kas tahe end tõestada ja kurjad sosinad tuhaks trampida; või usk iseenda valikute vajalikkusesse, ka siis, kui sa tegelikult tead, et need pole õiged.
Ma tõesti ei tea.
kolmapäev, 3. veebruar 2010
Drive of thoughts
Sõitsin täna öösel üksi Tallinnast Tartusse - kuulasin head muusikat ja mõtlesin oma mõtteid. Raske on seda tunnet sõnadesse panna, mida tunda, kui keset pimedat-pimedat talveööd üksi suurel maanteel sada kilomeetrit tunnis liikuda ja lihtsalt lasta autol end sihtkoha suunas edasi kanda. Selles on alati olnud midagi maagilist - midagi seletamatut. Maanteepostid suunavad siia-sinna, aga sina sõidad ainult otse ja otse, mööda väikestest küladest, bensiinijaamadest, põldudest, metsadest, ja lihtsalt mõtled oma mõtteid ja oled sina ise kõige ehedamal kujul.
Niipea, kui aga koju jõuad, on kogu maagia läinud. Öö on sama, mõtted on samad, sina oled sama, aga tahaks tagasi - liikuma.
Jah, autoga öösel sõitmine on küll omamoodi maagiline, aga tegelikult illusioon. Õnneks päriselu ei ole seda.
Peamine, millest ma oma sõidul mõtlesin ja millest ma ka tegelikult kirjutada tahtsin, on see, et ma olen miskipärast alati mõelnud, et asjadest, s.o sinuga juhtunust ja sinu kogetust ei ole iial võimalik täiesti lahti öelda - see jääb ikkagi kuidagi sisse ja tuletab end aeg-ajalt meelde. Ma mõtlesin, et asju ei saa niiöelda "minna lasta" - asi, mis on kunagi olnud valus, jääbki valusaks ja kui see ka aja jooksul ähmastub, siis ei kao see päriselt kuhugi ära. Ometi, täna leidsin ma, et asjadel saab lasta minna. Õigemini, neil tulebki lasta minna. Oma sõidul lasingi ma paljudel asjadel lõplikult minna. Minevikus elamine on rumal ja kui me ka seda päris ära unustada ei tohi, siis sellest ei tohiks ikkagi paaniliselt kinni hoida. Ma ei ole julgenud teha osasid asju, kuna ma kardan, et juhtub seesama mis juhtus kunagi - aga Mäo rist ei ole enam sama mis Ülemiste rist - teed, kuhu need viivad, on teistsugused ja seetõttu tulebki kogu aeg edasi liikuda.
Tulles tagasi maagilise autosõidu juurde, siis lõpuks leidsin ma, et elu ongi nagu autosõit. Selles ei ole mitte midagi maagilist, kui sa ühe koha peal seisad. Bensiini saab kunagi otsa - seepärast tuleb liikuda. See teebki autosõidu maagiliseks, ja - samamoodi ka elu.
Niipea, kui aga koju jõuad, on kogu maagia läinud. Öö on sama, mõtted on samad, sina oled sama, aga tahaks tagasi - liikuma.
Jah, autoga öösel sõitmine on küll omamoodi maagiline, aga tegelikult illusioon. Õnneks päriselu ei ole seda.
Peamine, millest ma oma sõidul mõtlesin ja millest ma ka tegelikult kirjutada tahtsin, on see, et ma olen miskipärast alati mõelnud, et asjadest, s.o sinuga juhtunust ja sinu kogetust ei ole iial võimalik täiesti lahti öelda - see jääb ikkagi kuidagi sisse ja tuletab end aeg-ajalt meelde. Ma mõtlesin, et asju ei saa niiöelda "minna lasta" - asi, mis on kunagi olnud valus, jääbki valusaks ja kui see ka aja jooksul ähmastub, siis ei kao see päriselt kuhugi ära. Ometi, täna leidsin ma, et asjadel saab lasta minna. Õigemini, neil tulebki lasta minna. Oma sõidul lasingi ma paljudel asjadel lõplikult minna. Minevikus elamine on rumal ja kui me ka seda päris ära unustada ei tohi, siis sellest ei tohiks ikkagi paaniliselt kinni hoida. Ma ei ole julgenud teha osasid asju, kuna ma kardan, et juhtub seesama mis juhtus kunagi - aga Mäo rist ei ole enam sama mis Ülemiste rist - teed, kuhu need viivad, on teistsugused ja seetõttu tulebki kogu aeg edasi liikuda.
Tulles tagasi maagilise autosõidu juurde, siis lõpuks leidsin ma, et elu ongi nagu autosõit. Selles ei ole mitte midagi maagilist, kui sa ühe koha peal seisad. Bensiini saab kunagi otsa - seepärast tuleb liikuda. See teebki autosõidu maagiliseks, ja - samamoodi ka elu.
esmaspäev, 1. veebruar 2010
1 - 50
Lähen ka hullusega kaasa siis.
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Eip. Nimi pandi selle järgi, et oleks piisavalt rahvusvaheline, kuna ema ja isa on eri rahvusest.
2. Millal viimati nutsid?
Augusti keskel.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Ei, see on ikka üsna õudne. Kole käekiri pidi olema intelligentsi tunnus - lohutan end sellega.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Arvestades seda, mis kell ma viimasel ajal ärkan, on mu lemmiklõunasöögiks kohv ja paar võileiba.
5. Kas sul on lapsi?
Jah, 14 last 8 eri naisega, neist üks Saudi Araabias.
Ei, tegelikult ei ole.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ei, mitte mingil juhul.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Sõltub tujust. Vahel ikka, aga see pole kunagi halvaga mõeldud.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei ole.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Kui ma veider hirm, et mu jalg küljest rebeneb, ümber saab lükatud, siis tahaks proovida küll.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Mingid Choco Pops'id olid kunagi väiksena. Sõin neid kogu aeg.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Sõltub. Tavaliselt vist ikka mitte, eriti purjus peaga.
12. Kas pead end tugevaks?
Jah.
13. Milline on su lemmikjäätis?
Väike Tom.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Silmi.
15. Roosa või punane?
..?
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Keeruline iseloom.
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Suvi 2008.
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Viineripaki.
19. Mida hetkel igatsed?
Hetkel igatseks magada.
20. Mida viimati sõid?
Pasteedileiba.
21. Mida hetkel kuulad?
Edward Maya - This Is My Life.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Praegu on Focuse pedaali värvi tunne.
23. Lemmiklõhn?
Mets varasügise varahommikul. Paremat ei ole.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Mardiga.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Jalgpall.
26. Su juuksevärv?
Harju keskmine.
27. Su silmade värv?
Kui päike silma paistab, siis on täitsa rohelised. Muidu on vist rohekas-hallid.
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei.
29. Lemmiktoit?
Toit. Pole kunagi pirtsutaja olnud, söön kõike.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
No pigem siis juba õudusfilm. Filmid õnneliku lõpuga on naistele.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Filmi.. Vist oli see "How to lose friends and alienate people", aga täitsa viimati vaatasin Brothers And Sistersi 3. hooaja 2. osa.
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Punast.
33. Suvi või talv?
Suvi.
34. Kallistused või suudlused?
Mõlemad.
35. Lemmikmagustoit?
Jäätis.
36. Mis raamatut hetkel loed?
Haldusõiguse üldosa õpikut.
37. Mida su hiirematt kujutab?
Neuschwansteini lossi Saksamaal.
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Ma ei tea, pole viimasel ajal üldse telekat vaadanud.
39. Lemmikheli?
Vahepeal oli see, kui auto käima läks -30 kraadi kiuste. Aga muidu? Mai tea, automootorite hääled on alati meeldinud.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Biitlid.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Seišellid.
43. Kus sa sündisid?
Tallinnas.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Üks kuni mitu.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Mm. Viimati tutvusin uute inimestega neljapäeval.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Ei tea.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ei loe blogisid nii palju.
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Mees, igatahes.
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Enda koer võiks vabalt olla.
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Sõprade omi. Neid on üle kümne, niiet küsimusele vastatud.
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Eip. Nimi pandi selle järgi, et oleks piisavalt rahvusvaheline, kuna ema ja isa on eri rahvusest.
2. Millal viimati nutsid?
Augusti keskel.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Ei, see on ikka üsna õudne. Kole käekiri pidi olema intelligentsi tunnus - lohutan end sellega.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Arvestades seda, mis kell ma viimasel ajal ärkan, on mu lemmiklõunasöögiks kohv ja paar võileiba.
5. Kas sul on lapsi?
Jah, 14 last 8 eri naisega, neist üks Saudi Araabias.
Ei, tegelikult ei ole.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ei, mitte mingil juhul.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Sõltub tujust. Vahel ikka, aga see pole kunagi halvaga mõeldud.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei ole.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Kui ma veider hirm, et mu jalg küljest rebeneb, ümber saab lükatud, siis tahaks proovida küll.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Mingid Choco Pops'id olid kunagi väiksena. Sõin neid kogu aeg.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Sõltub. Tavaliselt vist ikka mitte, eriti purjus peaga.
12. Kas pead end tugevaks?
Jah.
13. Milline on su lemmikjäätis?
Väike Tom.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Silmi.
15. Roosa või punane?
..?
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Keeruline iseloom.
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Suvi 2008.
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Viineripaki.
19. Mida hetkel igatsed?
Hetkel igatseks magada.
20. Mida viimati sõid?
Pasteedileiba.
21. Mida hetkel kuulad?
Edward Maya - This Is My Life.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Praegu on Focuse pedaali värvi tunne.
23. Lemmiklõhn?
Mets varasügise varahommikul. Paremat ei ole.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Mardiga.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Jalgpall.
26. Su juuksevärv?
Harju keskmine.
27. Su silmade värv?
Kui päike silma paistab, siis on täitsa rohelised. Muidu on vist rohekas-hallid.
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei.
29. Lemmiktoit?
Toit. Pole kunagi pirtsutaja olnud, söön kõike.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
No pigem siis juba õudusfilm. Filmid õnneliku lõpuga on naistele.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Filmi.. Vist oli see "How to lose friends and alienate people", aga täitsa viimati vaatasin Brothers And Sistersi 3. hooaja 2. osa.
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Punast.
33. Suvi või talv?
Suvi.
34. Kallistused või suudlused?
Mõlemad.
35. Lemmikmagustoit?
Jäätis.
36. Mis raamatut hetkel loed?
Haldusõiguse üldosa õpikut.
37. Mida su hiirematt kujutab?
Neuschwansteini lossi Saksamaal.
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Ma ei tea, pole viimasel ajal üldse telekat vaadanud.
39. Lemmikheli?
Vahepeal oli see, kui auto käima läks -30 kraadi kiuste. Aga muidu? Mai tea, automootorite hääled on alati meeldinud.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Biitlid.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Seišellid.
43. Kus sa sündisid?
Tallinnas.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Üks kuni mitu.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Mm. Viimati tutvusin uute inimestega neljapäeval.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Ei tea.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ei loe blogisid nii palju.
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Mees, igatahes.
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Enda koer võiks vabalt olla.
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Sõprade omi. Neid on üle kümne, niiet küsimusele vastatud.
reede, 29. jaanuar 2010
Energia jäävuse seadus
Lugesin mingi päev tagasi oma vanu üleskirjutisi - neid, mis pärit 12. klassist. Ja milline oli minu üllatus, kui ma leidsin, et kõik see, mida mõtlesin siis, täidab minu pead suuremal või vähemal määral ka praegu.
Suht haige. Ja ma arvasin, et ma olen suureks kasvanud.
Suht haige. Ja ma arvasin, et ma olen suureks kasvanud.
laupäev, 23. jaanuar 2010
Polaaröö
"Polaaröö on see et eskimo mõtleb et on öö, aga tegelikult on päev."
- Anonüümne
Kui tihti oled sina see eskimo?
- Anonüümne
Kui tihti oled sina see eskimo?
kolmapäev, 13. jaanuar 2010
This is your life...
and it's ending one minute at a time.
- Chuck Palanhuik
Lihtne on jõuda mingi filosoofilise tõeni - nagu näiteks pealkirjaks olev lause - aga raske on ka tegelikult selle järgi elada. Kogu selles elu süsteemi tohutus virvarris ei ole võimalik alati jääda "targaks iseendaks" ja teha otsusi, mis, mõistuslikult võttes, oleksid kõige õigemad. Ja mis on üldsegi mõistuslikult võtmine? See, mida mingi aja pärast millegi kohta öelda on, võib olla küll mõistuslikult õige, aga kindlas ajamomendis vastu võetud otsus ja selle järgi tehtud teod on üldjoones mõistuslikult hinnatavad ainult selles osas, mis tulevaste sündmuste puhul minevikust ülevõetavad on. Ja, snap, kui palju siis elus tegelikult tuleb ette neid olukordi, mille sa oled suutnud enda jaoks selgeks mõelda ja neis oskuslikult käituda? Need otsused, mis on tehtud olukorras, mis jäädavalt möödas ja mida tagasi pöörata ei saa, ei kuulu mõistuslikule ümbervaatamisele. Sellel ei ole mõtet, sest see ei muuda midagi - pigem teeb asjad halvemaks ja paneb iseendas asjatult kahtlema.
Ja ometi on ju igal inimesel vaja mingit kindlustunnet. Mingit teadmist, et see, mida ma teen ja kuhu ma liigun, on minu elutarkuse tulemus ja et see peabki nii olema. Topeltsnap - see ei ole mitte kunagi nii. Isegi siis, kui tundub, et kontroll olukorra üle on olemas, juhtub elu. Elu on see, mida me ei saa kontrollida ja inimese ülesanne selles on tähele panna, mida elu talle öelda tahab ja käituda selle järgi. Kujundades mingi kindla hoiaku või tehes mingi kindla plaani ei jõua elus kaugele. Hoiakud ja plaanid ei lase elada.
"I'm not one of those goddamn radicals," aga ma arvan, et elu ei tohiks liiga tõsiselt võtta. Asjad, mis kaovad, peavad järelikult kaduma ja asjad, mis tulevad, peavadki järelikult tulema - et võtta üle uus koht sinu elus. Hoida vanast meeleheitlikult kinni on iseendale piiride seadmine. Uued asjad tuleb eelarvamusteta vastu võtta ja lasta neil enda elu kujundada. Seda ei tasu karta. Kõik vana jääb, kui mitte tegelikkuses, siis vähemalt sinu sisse alles.
Ja kui sa elad, hoides kinni vanast, järgides oma algupäraseid plaane ja julgemata uuele otsa vaadata ja selles elada, avastad sa ühel hetkel, et sul on elu elamata jäänud. See on ikkagi sinu elu ja see saab minuthaaval otsa. Ära jäta seda elamata.
- Chuck Palanhuik
Lihtne on jõuda mingi filosoofilise tõeni - nagu näiteks pealkirjaks olev lause - aga raske on ka tegelikult selle järgi elada. Kogu selles elu süsteemi tohutus virvarris ei ole võimalik alati jääda "targaks iseendaks" ja teha otsusi, mis, mõistuslikult võttes, oleksid kõige õigemad. Ja mis on üldsegi mõistuslikult võtmine? See, mida mingi aja pärast millegi kohta öelda on, võib olla küll mõistuslikult õige, aga kindlas ajamomendis vastu võetud otsus ja selle järgi tehtud teod on üldjoones mõistuslikult hinnatavad ainult selles osas, mis tulevaste sündmuste puhul minevikust ülevõetavad on. Ja, snap, kui palju siis elus tegelikult tuleb ette neid olukordi, mille sa oled suutnud enda jaoks selgeks mõelda ja neis oskuslikult käituda? Need otsused, mis on tehtud olukorras, mis jäädavalt möödas ja mida tagasi pöörata ei saa, ei kuulu mõistuslikule ümbervaatamisele. Sellel ei ole mõtet, sest see ei muuda midagi - pigem teeb asjad halvemaks ja paneb iseendas asjatult kahtlema.
Ja ometi on ju igal inimesel vaja mingit kindlustunnet. Mingit teadmist, et see, mida ma teen ja kuhu ma liigun, on minu elutarkuse tulemus ja et see peabki nii olema. Topeltsnap - see ei ole mitte kunagi nii. Isegi siis, kui tundub, et kontroll olukorra üle on olemas, juhtub elu. Elu on see, mida me ei saa kontrollida ja inimese ülesanne selles on tähele panna, mida elu talle öelda tahab ja käituda selle järgi. Kujundades mingi kindla hoiaku või tehes mingi kindla plaani ei jõua elus kaugele. Hoiakud ja plaanid ei lase elada.
"I'm not one of those goddamn radicals," aga ma arvan, et elu ei tohiks liiga tõsiselt võtta. Asjad, mis kaovad, peavad järelikult kaduma ja asjad, mis tulevad, peavadki järelikult tulema - et võtta üle uus koht sinu elus. Hoida vanast meeleheitlikult kinni on iseendale piiride seadmine. Uued asjad tuleb eelarvamusteta vastu võtta ja lasta neil enda elu kujundada. Seda ei tasu karta. Kõik vana jääb, kui mitte tegelikkuses, siis vähemalt sinu sisse alles.
Ja kui sa elad, hoides kinni vanast, järgides oma algupäraseid plaane ja julgemata uuele otsa vaadata ja selles elada, avastad sa ühel hetkel, et sul on elu elamata jäänud. See on ikkagi sinu elu ja see saab minuthaaval otsa. Ära jäta seda elamata.
reede, 1. jaanuar 2010
Lihtne tõde
Selleks, et olla mõistetud, tuleb isa tahta teisi mõista.
Kummaline, et selline lihtne tõde minust tihti kaarega mööda käib.
Kummaline, et selline lihtne tõde minust tihti kaarega mööda käib.
Tellimine:
Postitused (Atom)
