Kõige paremad mõtted tulevad ikka öösel. Võib-olla seepärast meeldibki mulle öösel üleval olla.
Laias laastus arutlesin täna selle üle, mis on siis ikkagi õnn. Nagu ikka selliste küsimuste puhul, sõltub vastus kõvasti inimesest endast ja mingit ühest "mina-arvan-et-nii-on-vastust" ei saa ju anda. Ometi. Proovida ju võib.
See on tegelikult veider, et isegi kui inimene on pealtnäha õnnelik, on tal alati midagi puudu. Midagi puudu sellest täiuslikust mõttelisest pildist, mis, kui reaalseks peaks saama, teeb inimese jäädavalt õnnelikuks. Aga annab otsida õigemat lauset kui see, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest need võivadki tõeks saada. Unistuste täitumine annab ruumi uutele unistustele ning millegi kordaminek ei too endaga automaatselt kaasa seda paljuihaldatud õnne.
Omamoodi on see tegelikult vastik ja häiriv mõte. Teadmine, et süües kasvab isu ja täiesti õnnelik olla on väga raske kui mitte võimatu, tekitab Simsi tunde. Saad "bladderi" korda, läheb "hygiene" nulli, tegeled sellega ära, on juba "hunger" nullis. Põhimõtteliselt sööd selleks, et sital ja duši all käia. Et siis uuesti süüa. Ei ole just motiveeriv.
Omamoodi on see aga siiski ka tiivustav. See, seades sõnu, - iseenese otsimine läbi unistuste täitmise - on ju mingil määral elu point ning leida kinnitust sellele, et alati on võimalust kusagile edasi minna, on tegelikult äge.
No ja siit siis vastuolu - õnnelik saab olla vaid õnne taga ajades.
Mingil määral ma imetlen neid pragmaatilisi ja kaalutlevaid pereinimesi, kelle elu ongi üks suur põhjalikult läbimõeldud rutiinist läbiimbunud plaan, sest nad justkui ongi oma puki otsas õnnelikud. Küllap saab ka minust kunagi selline rahumeelne pereisa, õigupoolest - see on ka üks neist paljudest unistustest - kuid seni ning selle järel tuleks ikkagi järjest edasi minna. Pereisaks olemisest üksi ei piisa. Nii palju on nähtud ja kuuldud keskeakriisist; paaride lahkuminekust, kes üksteisest lihtsalt tüdinevad; kurvameelsusest ja teotahte puudumisest, ning põhjus paistab miskipärast olevat ikkagi seisak.
Seega, long story short, tuleb käia, teha, näha, kogeda ja õppida nii palju kui võimalik. Austada ennast. Anda endale võimalus.
Sellised, võib-olla natukene poolikud mõtted siis täna öösel.
pühapäev, 28. veebruar 2010
laupäev, 27. veebruar 2010
Aga midagi fun'i ka
Eile olime Mihkliga kasulikud. Lükkasime katuselt lund. Töö tehtud, hüppasime ise ka alla.
Nagu näha, algul oli junn veidi jahedapoolne, aga tegelt oli ok.
Nagu näha, algul oli junn veidi jahedapoolne, aga tegelt oli ok.
reede, 26. veebruar 2010
Vastuseks vastukajale
Eelmine sissekanne sai kirjutatud usu pealeusurumise tõttu ning sellest ajendatuna paningi asjad kirja nii nagu nad kirjas on. Ma ei mõista midagi ega kedagi hukka - igaühel on õigus arvata ja uskuda täpselt seda, mida ta ise tahab. Kirjutatu on kõigest minu arvamus ning keegi ei peaks end sellest puudutatuna tundma.
Ainus, mida ma tahtsin ja tahan toonitada, on see, et inimesel on õigus olla nii kaua, kui ta otseselt kedagi ei riiva, täpselt selline, nagu ta ise tahab, ning usk ei tohiks seda pärssida; eriti usuringkondadest väljapoole suunatuna - s.o usklik vs mitteuslik. Põhimõtteliselt - see, et mina ei usu jumalasse, ei tee minust veel halba inimest.
Veelkord - ma ei räägi usust üleüldiselt. Ma räägin kristlusest, mis jääb minu arvates inim- ja eluläheduses kõvasti (kui mitte võrreldamatult) alla nö. "ollalaskvatele" uskudele, s.o näiteks budismile.
Lõpetuseks - usus on uskujate jaoks oma emotsionaalne jõud ning mina ei ole mitte keegi, et seda tuhaks trampida. See pole kaugeltki minu eesmärk. Ometi, täpselt nii, nagu kristlastel on õigus uskuda enda jumalasse ning enda usu raames hukka mõista neid, kes sedasama ei usu, on minul õigus arvata ja uskuda täpselt seda, mida ma ise tahan, ning see, et see piibliga kooskõlas ei ole, ei muuda seda automaatselt valeks. See oligi ausaltöeldes laias plaanis kõik, mida ma öelda tahtsin.
Ainus, mida ma tahtsin ja tahan toonitada, on see, et inimesel on õigus olla nii kaua, kui ta otseselt kedagi ei riiva, täpselt selline, nagu ta ise tahab, ning usk ei tohiks seda pärssida; eriti usuringkondadest väljapoole suunatuna - s.o usklik vs mitteuslik. Põhimõtteliselt - see, et mina ei usu jumalasse, ei tee minust veel halba inimest.
Veelkord - ma ei räägi usust üleüldiselt. Ma räägin kristlusest, mis jääb minu arvates inim- ja eluläheduses kõvasti (kui mitte võrreldamatult) alla nö. "ollalaskvatele" uskudele, s.o näiteks budismile.
Lõpetuseks - usus on uskujate jaoks oma emotsionaalne jõud ning mina ei ole mitte keegi, et seda tuhaks trampida. See pole kaugeltki minu eesmärk. Ometi, täpselt nii, nagu kristlastel on õigus uskuda enda jumalasse ning enda usu raames hukka mõista neid, kes sedasama ei usu, on minul õigus arvata ja uskuda täpselt seda, mida ma ise tahan, ning see, et see piibliga kooskõlas ei ole, ei muuda seda automaatselt valeks. See oligi ausaltöeldes laias plaanis kõik, mida ma öelda tahtsin.
neljapäev, 25. veebruar 2010
Miks inimesed usuvad?
See küsimus ei ole neutraalne. See on nagu et - no mida perset.
Segaduste vältimiseks tahan öelda, et ma räägin ainult kristlusest. Budismi kui eluterve filosoofilise maailmapildi vastu ei ole mul mitte midagi - vastupidi.
Ma läksin üks päev ühe kristlasega vaidlema. Ta oli tõsiselt haavatud sellest, et ma ei mõtle nii nagu piiblis kirjas, ja kuigi ta pritsis jumalast rääkides mulle tatti näkku nii et oli kohe tühjaks pritsitud, jäin ma siiski enda arvamusele kindlaks. Ma ei usu jumalat. Iga päev järjest vähem.
Kuidas on võimalik, et üks tark inimene on võimeline seletama, õigustama või hukka mõistma kõik ettetulevad ühiskonnanähtused mingi raamatu põhjal, mille paar meest iidsed ajad tagasi kusagil kõrbes sokkude keskel kirja panid. Kitsarinnalisemat ellusuhtumist kui piibel propageerib, annab ikka otsida. Kristlus on tõrjuv, ei salli arutelu ega geniaalseid mõtteid ning on loodud selleks, et hoida inimesed harimatute ja kuulekatena - ikka selleks, et seda lolli lambakarja kergesti ikkes hoida. See on ju ammu teada, et lolli on palju kergem valitseda kui tarka. Selles mõttes olid piibli kirjutajad ise muidugi targad mehed.
No tegelt ka. Meil on 21. sajand, hallo. Miks usuvad ja elavad tänapäeva inimesed millegi järgi, mis oli tegelikult omal ajal (ja on ka siiani) üks suur äri ning vägivalda ja inimeste teadmatust ära kasutades ei kohanud ka erilist vastupanu.
Usk selle tõsimeelses tähenduses on ebakindlatele, võib-olla ka nõrkadele inimestele. Usk on neile, kes ei suuda iseenda tegude õigsuses ja vajalikkuses ise selgusele jõuda ning vajavad seepärast mingit emotsionaalset tuge. Seepärast pöörduvad ju paljud mõrvarid ja lasteahistajad piibli poole, et enda tegudes nö selgusele jõuda ja patud andeks saada. Ja nii ongi. Tapame ja ahistame lapsi, siis loeme jälle piiblit ja saame kõik andeks. Nii saavadki, muide, lastenikkujatest preestrid.
Eestis, Euroopa kõige vähem religioosses riigis (Ungari kõrval) peavad piibli koha täitma pere ja sõbrad. Ja kui aus olla, siis on mul selle üle hea meel, sest kaine inimmõistus on piiblist kordi üle. Isegi kui piibel käsib pihkupanijal käe otsast raiuda ja annab mingid muud vastuvõetamatud rõvedused andeks, siis terve inimene õnneks nii ei mõtle.
Ei aga muidugi. Kellele ta vaimutugevust annab, siis laske käia kõik. Ma olen tegelikult võrdlemisi tolerantne inimene ning lasen kõigil olla. Vastutasuks laske mul olla valge mees, kes sööb liha, joob viina ja harrastab abieluvälist seksi, ja palun ärge kritiseerige mind selle eest ega üritage mind usku pöörata.
Segaduste vältimiseks tahan öelda, et ma räägin ainult kristlusest. Budismi kui eluterve filosoofilise maailmapildi vastu ei ole mul mitte midagi - vastupidi.
Ma läksin üks päev ühe kristlasega vaidlema. Ta oli tõsiselt haavatud sellest, et ma ei mõtle nii nagu piiblis kirjas, ja kuigi ta pritsis jumalast rääkides mulle tatti näkku nii et oli kohe tühjaks pritsitud, jäin ma siiski enda arvamusele kindlaks. Ma ei usu jumalat. Iga päev järjest vähem.
Kuidas on võimalik, et üks tark inimene on võimeline seletama, õigustama või hukka mõistma kõik ettetulevad ühiskonnanähtused mingi raamatu põhjal, mille paar meest iidsed ajad tagasi kusagil kõrbes sokkude keskel kirja panid. Kitsarinnalisemat ellusuhtumist kui piibel propageerib, annab ikka otsida. Kristlus on tõrjuv, ei salli arutelu ega geniaalseid mõtteid ning on loodud selleks, et hoida inimesed harimatute ja kuulekatena - ikka selleks, et seda lolli lambakarja kergesti ikkes hoida. See on ju ammu teada, et lolli on palju kergem valitseda kui tarka. Selles mõttes olid piibli kirjutajad ise muidugi targad mehed.
No tegelt ka. Meil on 21. sajand, hallo. Miks usuvad ja elavad tänapäeva inimesed millegi järgi, mis oli tegelikult omal ajal (ja on ka siiani) üks suur äri ning vägivalda ja inimeste teadmatust ära kasutades ei kohanud ka erilist vastupanu.
Usk selle tõsimeelses tähenduses on ebakindlatele, võib-olla ka nõrkadele inimestele. Usk on neile, kes ei suuda iseenda tegude õigsuses ja vajalikkuses ise selgusele jõuda ning vajavad seepärast mingit emotsionaalset tuge. Seepärast pöörduvad ju paljud mõrvarid ja lasteahistajad piibli poole, et enda tegudes nö selgusele jõuda ja patud andeks saada. Ja nii ongi. Tapame ja ahistame lapsi, siis loeme jälle piiblit ja saame kõik andeks. Nii saavadki, muide, lastenikkujatest preestrid.
Eestis, Euroopa kõige vähem religioosses riigis (Ungari kõrval) peavad piibli koha täitma pere ja sõbrad. Ja kui aus olla, siis on mul selle üle hea meel, sest kaine inimmõistus on piiblist kordi üle. Isegi kui piibel käsib pihkupanijal käe otsast raiuda ja annab mingid muud vastuvõetamatud rõvedused andeks, siis terve inimene õnneks nii ei mõtle.
Ei aga muidugi. Kellele ta vaimutugevust annab, siis laske käia kõik. Ma olen tegelikult võrdlemisi tolerantne inimene ning lasen kõigil olla. Vastutasuks laske mul olla valge mees, kes sööb liha, joob viina ja harrastab abieluvälist seksi, ja palun ärge kritiseerige mind selle eest ega üritage mind usku pöörata.
teisipäev, 23. veebruar 2010
Kummalisus
Vahepeal käitud kummaliselt. Teed asju, millest keegi, mõnikord sa ise ka aru ei saa. Inimesed uurivad ja pärivad, vaatlevad su käitumist ja üritavad seda raamidesse suruda, proovivad su üle naerda ja lõpuks lähevad närvi. Ja sina teed ikka neidsamu asju edasi, isegi täpselt teadmata, miks. Teised ju kahtlevad - äkki peaks ka?
Ühel hetkel avastad, et kõik, mida sa oled teinud, on viinud sinna, kuhu mõni aeg tagasi tahtsid jõuda. Kõik asjad kokku "makes perfect sense". Iga väiksemgi asi, olgu siis pooljuhuslikultki juhtunud, on osa millestki palju suuremast. Kuhugi minemine või minemata jätmine, millegi rääkimine või rääkimata jätmine olid küll sellel hetkel sinu kindel valik, kuid tundusid siiski ebaolulised. Tehtud valikud on küll mõnikord sinu eesmärkidest mõjutatud, kuid palju on ka sellist, millest hetkel aru ei saa. Tagantjärele pusletükke kokku pannes aga mõistad, et sa tegid täpselt nii nagu eesmärgi saavutamiseks vajalik oli.
Kõike ei saavutagi kohe. Mõtle välja, mida tahad, ja tee selleks, mida vajalikuks pead, arvaku teised mida iganes tahavad. Nagunii on neile endilegi teadmata nemad suur ja vajalik osa sinu tripist. Ja trip ongi kõige ägedam.
Ühel hetkel avastad, et kõik, mida sa oled teinud, on viinud sinna, kuhu mõni aeg tagasi tahtsid jõuda. Kõik asjad kokku "makes perfect sense". Iga väiksemgi asi, olgu siis pooljuhuslikultki juhtunud, on osa millestki palju suuremast. Kuhugi minemine või minemata jätmine, millegi rääkimine või rääkimata jätmine olid küll sellel hetkel sinu kindel valik, kuid tundusid siiski ebaolulised. Tehtud valikud on küll mõnikord sinu eesmärkidest mõjutatud, kuid palju on ka sellist, millest hetkel aru ei saa. Tagantjärele pusletükke kokku pannes aga mõistad, et sa tegid täpselt nii nagu eesmärgi saavutamiseks vajalik oli.
Kõike ei saavutagi kohe. Mõtle välja, mida tahad, ja tee selleks, mida vajalikuks pead, arvaku teised mida iganes tahavad. Nagunii on neile endilegi teadmata nemad suur ja vajalik osa sinu tripist. Ja trip ongi kõige ägedam.
esmaspäev, 22. veebruar 2010
Ei vaja pealkirja
Inimsuhtlus ei tunne piire. Ollakse valmis kõigeks, et omaenese au ja uhkust üleval hoida, tunnistamata enda tehtud vigu ning muutuste vajalikkust. Lõppude lõpuks jooksevad kõik teed kokku ikka iseenese egosse ning kõik moraalsed ja eetilised tõekspidamised lendavad suure kaarega pasa sisse. Ja kes see tol hetkel ikka mõtleb, kuidas hiljem enda must pesu puhtaks pesta. See selgub hiljem, et sitatriipu aluspükstelt ei võta alati ka Cillit Bang ära.
neljapäev, 18. veebruar 2010
Üks tütarlaps ütles
"Me ei ole enam kuusteist. Me ei tee plaane. Kui mul on mingi mõte, siis ma teen selle ära."
esmaspäev, 15. veebruar 2010
Lastetuba
Järgnevat võib olla raske mõista.
Ma ei taha küll seda teemat kuskilt väga kaugelt alustada, kuid leian, et selle elu aspekti tõsidust ja paljutähenduslikkust silmas pidades on see siiski vajalik; - paremaks mõistmiseks ja võib-olla ka iseendale lahti mõtestamiseks.
Inimese elu saab laias laastus liigendada lapse-, teismelise- ja täiskasvanueaks. Kuigi üht on teisega siin-seal püütud omavahel seostada ja tuua nende vahel paralleele, ei ole ma siiski kunagi päris täpselt mõistnud, kuidas eelnev järgnevat mõjutab, s.o kui palju mängib lapseiga rolli teismelisena ning mil määral mõjutavad kaks eelnimetatut inimese täiskasvanuiga. Viimasel ajal polegi ma millestki muust eriti mõelnud. Vanus on seaduse järgi juba mõnda aega täiskasvanu oma, aga alles nüüd, 21 eluaasta tasasel lähenemisel, olen vaikselt hakanud jõudma sinna, mida inimesed vist täiskasvanulikuks mõtlemiseks nimetavad. Eks oma rolli mängib siin ka lisaks vanusele kindlasti nii iseenda kui omavanuste pidevalt muutuv ja arenev, uusi vorme võttev seltsieludünaamika.
Karl Jaspersi järgi ajavad inimest filosofeerima kolm tunnet: need on imestus, vapustus ja kahtlus. Mind valdab neist viimane - kahtlus, mis, tuletades meelde endise ajalooõpetaja sõnu, on kõige olulisem targaks inimeseks pürgimisel.
Viimasel ajal olen ma hakanud kahtlema oma varasemas arvamises, et lapsepõlv ei mõjuta täiskasvanuiga või kui, siis väga vähesel määral. Lapse- ja täiskasvanuea vahele on ühiskondlikul tasandil pidevalt tõmmatud tugev joon, mis need kaks justkui omavahel täiesti eraldab ning selles osas olen ma n.ö vooluga kaasa läinud. Lapsepõlvest ei räägi täiskasvanud inimesed kuigi palju, ja miks peaksidki. Täiskasvanu elu on hoopis midagi muud kui lapse elu ning lapse roosad prillid ning võimetus kõiki emotsioone mõista ja neid endale teadvustada hajuvad täiskasvanuks saades kuhugi alateadvusesse ja ei tule sealt igapäevaelus välja. Kuigi ma tean, et mõned inimesed peavad Freudi teooriaid täiesti valedeks, keeldun ma siiski kategooriliselt uskumast, et alateadvus kui selline ei mängi inimese elus rolli või puudub hoopistükkis. Miks muidu alkoholi tarbides, s.o sisuliselt enesekontrolli välja lülitades inimesed murduvad ja räägivad asju, millest nad tavaelus ei räägi või mille peale nad tavaelus ei tulegi. Ei, ma ei ütle seda, et inimesed peaksid pidevalt elama alateadlikus, hallis ja seletamatus maailmas - ma tahan lihtsalt öelda seda, et selle olemasolu on rumal eitada. Võib-olla on see ka enesekaitse.
Kõige ähmasemad ja kõige seletamatud juhtumised inimese elus on need, mis jäävad poolteadlikku ellu - väga varane lapsepõlv, kust on meeles mingid väga ähmased mälestusekillud, kuid mis ei seostu üldjoones ajalise järgnevusega ega ole tagantjärele vaadates eriti arusaadavad. Kindlasti jäävad nad kõik omamoodi kuidagi inimese sisse, kuid igapäevaelus on nende rolli võib-olla raske tähele panna.
Mina aga olen mõelnud lapsepõlve juhtumiste peale, mis selgelt meeles on - võib-olla siis alates kooliminekust või pisut enne seda. Neist on jäänud mälestused, mis on küll selgelt meeles, kuid mis ei ole vanuse ja sotsiaalse ebaküpsuse tõttu lapsele tol ajahetkel mõistetavad, või kui on, siis ainult läbi lapse naiivse prisma. Alateadvusesse jäävadki need mälestused meile sisse poolmõistetamatutena ning vahetevahel oma mõtetes sobrades üritame me neid küll mingil viisil korrastada, kuid täielikku seletust leida siiski ei suuda. See, nimetagem seda "hall tsoon", mõjutab meid rohkem kui me arvata oskame.
Kõik algab lastetoast. Inimese elu, tema tulevast mõtte- ja käitumisviisi, suhtumist ja tolerantsi, probleeme ja õnnestumisi ning elukvaliteeti üldiselt mõjutab see, kuidas vanemad on last kasvatanud, õpetanud, mida head talle pakkunud ja halba sundinud kogema. Laps mäletab, tunneb ja tunnetab kõike seda, kuid suutmatuse tõttu kõike adekvaatselt seletada ja mõistuslikult analüüsida ei suuda seda endale lahti mõtestada. Kui täiskasvanuks olemine tähendabki põhimõtteliselt elu võtmist mõistusega, siis lapsed ju seda ei suuda ning on seetõttu haavatavad. Seetõttu tuleb lastel lastagi olla lapsed. Mida vähem saab Juku olla Juku, seda raskem on tal saada Juhaniks.
Laskumata edasi kuhugi lõputusse põhjuste ja tagajärgede segasesse maailma, tahan ma lõpuks jõuda siia, võrdlemisi lihtsa mõtteni - lapsel on vaja nii ema kui isa.
Üldiselt peetakse ema ja poja vahelist ning isa ja tütre vahelist suhet erilisemaks kui samast soost vanema ja lapse suhet. Põhjus peituvat asjaolus, et kuna vastassoolise lapsega suhtlemisel ei teki ega saagi tekkida erilisi võistlusmomente (a la kas tütar näeb parem välja kui ema), on see sobiv pinnas usaldusliku suhte tekkimiseks. Mingil määral on ju poisslastele emafiguur ja tütarlastele isafiguur mingi selge maamärk, millega võrrelda ja mille järgi otsida tulevast elukaaslast. Siiski, eelistamata üht vanemat teisele, arvan ma ikkagi, et mõlemad vanemad on vajalikud ja üks ei saa asendada teist.
Ema annab tütrele edasi naisele hädavajalikud teadmised ja suhtumise; sama annab isa pojale. S.o üldiselt on ikkagi poisid oma isa nägu ja tegu ning tüdrukud lähevad emasse. See on loomulik. Kasvades aga ilma samast soost vanemata või vanema huvi puudumisel tuleb lapsel see hädavajalik õpetus ja tunnustus leida mujalt, mis polegi nii kerge kui võib tunduda.
Vastassoost vanemaga paistab asi olevat keerulisem. Võimalus usaldada enda vastassoost vanemat annab kindlasti mingil määral usku ka vastassoost omavanustesse usaldamise võimalikkusse. S.o hea isaga naised usaldavad mehi rohkem kui üldse ilma isata kasvades (või siis isa huvi puudusega kasvades); sama kehtib meeste kohta - hea ja tugeva, armastava emaga mehed on paremini võimelised naisi usaldama. Loomulikult ei ole see absoluutne, kuid kui selle peale mõelda, siis "makes sense".
Ma ei võta seda kõike kusagilt raamatust. Ma olen lõpuks oma mõtlemisega jõudnud siia punkti, kus ma leidsin oma praeguse elu olevat tihedalt seotud oma lapsepõlvega - lahutatud vanemad ja elamine emaga kellele põhiline on karjäär. Mingit tugevat isa- või emafiguuri mul ei ole. Selle koha on küll täitnud minu vanavanemad, kuid siiski, täiesti normaalset pere see ei asenda.
Ma olen päris palju kuulnud seda, kui naised, keda isa on lapsepõlves reetnud, s.o kas maha jätnud või pole huvi tundnud, tunnistavad, et neil on raske mehi usaldada ja neile tundub, et ükski mees ei ole neile see õige. Ma arvan, et see võib käia ka teistpidi, ehk et poegade ja emade vahelises suhtluses. Õigemini, ma arvan et see ongi nii. Jätmata kõik selle täpselt lahti kirjutamata, ütlen ma seda, et tugeva emafiguuri puudumine on vähemalt mind küll mingil määral mõjutanud.
Lahendus?
Naiivne on ju mõelda, et kogu maailm hakkaks nüüd heaks ja segaseid peresuhteid ei oleks enam. Probleemid ei kao mitte kuhugi, nad on alati elu keerulise süsteemi tõttu olemas olnud ja jäävad ka alles. Ainuke lahendus ongi asjade üle järele mõelda ja lapseea lüngad täiskasvanueas täita - mida, muide, kõik meist, küll, endale teadmata, igapäevaelus teevad. Aga ma ei taotle mingit maailmaparandust ega muud säärast. Ma lihtsalt tahtsin oma mõtted edasi anda.
Ma ei taha küll seda teemat kuskilt väga kaugelt alustada, kuid leian, et selle elu aspekti tõsidust ja paljutähenduslikkust silmas pidades on see siiski vajalik; - paremaks mõistmiseks ja võib-olla ka iseendale lahti mõtestamiseks.
Inimese elu saab laias laastus liigendada lapse-, teismelise- ja täiskasvanueaks. Kuigi üht on teisega siin-seal püütud omavahel seostada ja tuua nende vahel paralleele, ei ole ma siiski kunagi päris täpselt mõistnud, kuidas eelnev järgnevat mõjutab, s.o kui palju mängib lapseiga rolli teismelisena ning mil määral mõjutavad kaks eelnimetatut inimese täiskasvanuiga. Viimasel ajal polegi ma millestki muust eriti mõelnud. Vanus on seaduse järgi juba mõnda aega täiskasvanu oma, aga alles nüüd, 21 eluaasta tasasel lähenemisel, olen vaikselt hakanud jõudma sinna, mida inimesed vist täiskasvanulikuks mõtlemiseks nimetavad. Eks oma rolli mängib siin ka lisaks vanusele kindlasti nii iseenda kui omavanuste pidevalt muutuv ja arenev, uusi vorme võttev seltsieludünaamika.
Karl Jaspersi järgi ajavad inimest filosofeerima kolm tunnet: need on imestus, vapustus ja kahtlus. Mind valdab neist viimane - kahtlus, mis, tuletades meelde endise ajalooõpetaja sõnu, on kõige olulisem targaks inimeseks pürgimisel.
Viimasel ajal olen ma hakanud kahtlema oma varasemas arvamises, et lapsepõlv ei mõjuta täiskasvanuiga või kui, siis väga vähesel määral. Lapse- ja täiskasvanuea vahele on ühiskondlikul tasandil pidevalt tõmmatud tugev joon, mis need kaks justkui omavahel täiesti eraldab ning selles osas olen ma n.ö vooluga kaasa läinud. Lapsepõlvest ei räägi täiskasvanud inimesed kuigi palju, ja miks peaksidki. Täiskasvanu elu on hoopis midagi muud kui lapse elu ning lapse roosad prillid ning võimetus kõiki emotsioone mõista ja neid endale teadvustada hajuvad täiskasvanuks saades kuhugi alateadvusesse ja ei tule sealt igapäevaelus välja. Kuigi ma tean, et mõned inimesed peavad Freudi teooriaid täiesti valedeks, keeldun ma siiski kategooriliselt uskumast, et alateadvus kui selline ei mängi inimese elus rolli või puudub hoopistükkis. Miks muidu alkoholi tarbides, s.o sisuliselt enesekontrolli välja lülitades inimesed murduvad ja räägivad asju, millest nad tavaelus ei räägi või mille peale nad tavaelus ei tulegi. Ei, ma ei ütle seda, et inimesed peaksid pidevalt elama alateadlikus, hallis ja seletamatus maailmas - ma tahan lihtsalt öelda seda, et selle olemasolu on rumal eitada. Võib-olla on see ka enesekaitse.
Kõige ähmasemad ja kõige seletamatud juhtumised inimese elus on need, mis jäävad poolteadlikku ellu - väga varane lapsepõlv, kust on meeles mingid väga ähmased mälestusekillud, kuid mis ei seostu üldjoones ajalise järgnevusega ega ole tagantjärele vaadates eriti arusaadavad. Kindlasti jäävad nad kõik omamoodi kuidagi inimese sisse, kuid igapäevaelus on nende rolli võib-olla raske tähele panna.
Mina aga olen mõelnud lapsepõlve juhtumiste peale, mis selgelt meeles on - võib-olla siis alates kooliminekust või pisut enne seda. Neist on jäänud mälestused, mis on küll selgelt meeles, kuid mis ei ole vanuse ja sotsiaalse ebaküpsuse tõttu lapsele tol ajahetkel mõistetavad, või kui on, siis ainult läbi lapse naiivse prisma. Alateadvusesse jäävadki need mälestused meile sisse poolmõistetamatutena ning vahetevahel oma mõtetes sobrades üritame me neid küll mingil viisil korrastada, kuid täielikku seletust leida siiski ei suuda. See, nimetagem seda "hall tsoon", mõjutab meid rohkem kui me arvata oskame.
Kõik algab lastetoast. Inimese elu, tema tulevast mõtte- ja käitumisviisi, suhtumist ja tolerantsi, probleeme ja õnnestumisi ning elukvaliteeti üldiselt mõjutab see, kuidas vanemad on last kasvatanud, õpetanud, mida head talle pakkunud ja halba sundinud kogema. Laps mäletab, tunneb ja tunnetab kõike seda, kuid suutmatuse tõttu kõike adekvaatselt seletada ja mõistuslikult analüüsida ei suuda seda endale lahti mõtestada. Kui täiskasvanuks olemine tähendabki põhimõtteliselt elu võtmist mõistusega, siis lapsed ju seda ei suuda ning on seetõttu haavatavad. Seetõttu tuleb lastel lastagi olla lapsed. Mida vähem saab Juku olla Juku, seda raskem on tal saada Juhaniks.
Laskumata edasi kuhugi lõputusse põhjuste ja tagajärgede segasesse maailma, tahan ma lõpuks jõuda siia, võrdlemisi lihtsa mõtteni - lapsel on vaja nii ema kui isa.
Üldiselt peetakse ema ja poja vahelist ning isa ja tütre vahelist suhet erilisemaks kui samast soost vanema ja lapse suhet. Põhjus peituvat asjaolus, et kuna vastassoolise lapsega suhtlemisel ei teki ega saagi tekkida erilisi võistlusmomente (a la kas tütar näeb parem välja kui ema), on see sobiv pinnas usaldusliku suhte tekkimiseks. Mingil määral on ju poisslastele emafiguur ja tütarlastele isafiguur mingi selge maamärk, millega võrrelda ja mille järgi otsida tulevast elukaaslast. Siiski, eelistamata üht vanemat teisele, arvan ma ikkagi, et mõlemad vanemad on vajalikud ja üks ei saa asendada teist.
Ema annab tütrele edasi naisele hädavajalikud teadmised ja suhtumise; sama annab isa pojale. S.o üldiselt on ikkagi poisid oma isa nägu ja tegu ning tüdrukud lähevad emasse. See on loomulik. Kasvades aga ilma samast soost vanemata või vanema huvi puudumisel tuleb lapsel see hädavajalik õpetus ja tunnustus leida mujalt, mis polegi nii kerge kui võib tunduda.
Vastassoost vanemaga paistab asi olevat keerulisem. Võimalus usaldada enda vastassoost vanemat annab kindlasti mingil määral usku ka vastassoost omavanustesse usaldamise võimalikkusse. S.o hea isaga naised usaldavad mehi rohkem kui üldse ilma isata kasvades (või siis isa huvi puudusega kasvades); sama kehtib meeste kohta - hea ja tugeva, armastava emaga mehed on paremini võimelised naisi usaldama. Loomulikult ei ole see absoluutne, kuid kui selle peale mõelda, siis "makes sense".
Ma ei võta seda kõike kusagilt raamatust. Ma olen lõpuks oma mõtlemisega jõudnud siia punkti, kus ma leidsin oma praeguse elu olevat tihedalt seotud oma lapsepõlvega - lahutatud vanemad ja elamine emaga kellele põhiline on karjäär. Mingit tugevat isa- või emafiguuri mul ei ole. Selle koha on küll täitnud minu vanavanemad, kuid siiski, täiesti normaalset pere see ei asenda.
Ma olen päris palju kuulnud seda, kui naised, keda isa on lapsepõlves reetnud, s.o kas maha jätnud või pole huvi tundnud, tunnistavad, et neil on raske mehi usaldada ja neile tundub, et ükski mees ei ole neile see õige. Ma arvan, et see võib käia ka teistpidi, ehk et poegade ja emade vahelises suhtluses. Õigemini, ma arvan et see ongi nii. Jätmata kõik selle täpselt lahti kirjutamata, ütlen ma seda, et tugeva emafiguuri puudumine on vähemalt mind küll mingil määral mõjutanud.
Lahendus?
Naiivne on ju mõelda, et kogu maailm hakkaks nüüd heaks ja segaseid peresuhteid ei oleks enam. Probleemid ei kao mitte kuhugi, nad on alati elu keerulise süsteemi tõttu olemas olnud ja jäävad ka alles. Ainuke lahendus ongi asjade üle järele mõelda ja lapseea lüngad täiskasvanueas täita - mida, muide, kõik meist, küll, endale teadmata, igapäevaelus teevad. Aga ma ei taotle mingit maailmaparandust ega muud säärast. Ma lihtsalt tahtsin oma mõtted edasi anda.
laupäev, 13. veebruar 2010
Siil
Elas kord üks okastega siil. Ühelt päeval tulid siilil okkad ära ja mitte keegi tema sõpradest ei pidanud enam teda siiliks. Siil oli kurb, aga midagi polnud teha. Tuli välja, et tema sõpradele meeldisid ainult okkad, mitte aga siil ise.
pühapäev, 7. veebruar 2010
Kaks teed
On kaks teed. Üks on see, et sa teedki või käitudki nii nagu teised sinu selja taga sind tegevat või käituvat arvavad ja annad neile sellega võidu. Teine tee on selline, et sa teed või käitud risti vastu sellele, mida teised sinust ootavad ja arvavad teadvat, võites küll niimoodi selja taga rääkijaid ja tõestades neile vastupidist, samal ajal aga kaotades sellega võimaluse teha nii nagu sa ise tahaksid ja ühtlasi ka osa iseendast.
Lõppkokkuvõttes on olulisem see, mis peale jääb - kas tahe end tõestada ja kurjad sosinad tuhaks trampida; või usk iseenda valikute vajalikkusesse, ka siis, kui sa tegelikult tead, et need pole õiged.
Ma tõesti ei tea.
Lõppkokkuvõttes on olulisem see, mis peale jääb - kas tahe end tõestada ja kurjad sosinad tuhaks trampida; või usk iseenda valikute vajalikkusesse, ka siis, kui sa tegelikult tead, et need pole õiged.
Ma tõesti ei tea.
kolmapäev, 3. veebruar 2010
Drive of thoughts
Sõitsin täna öösel üksi Tallinnast Tartusse - kuulasin head muusikat ja mõtlesin oma mõtteid. Raske on seda tunnet sõnadesse panna, mida tunda, kui keset pimedat-pimedat talveööd üksi suurel maanteel sada kilomeetrit tunnis liikuda ja lihtsalt lasta autol end sihtkoha suunas edasi kanda. Selles on alati olnud midagi maagilist - midagi seletamatut. Maanteepostid suunavad siia-sinna, aga sina sõidad ainult otse ja otse, mööda väikestest küladest, bensiinijaamadest, põldudest, metsadest, ja lihtsalt mõtled oma mõtteid ja oled sina ise kõige ehedamal kujul.
Niipea, kui aga koju jõuad, on kogu maagia läinud. Öö on sama, mõtted on samad, sina oled sama, aga tahaks tagasi - liikuma.
Jah, autoga öösel sõitmine on küll omamoodi maagiline, aga tegelikult illusioon. Õnneks päriselu ei ole seda.
Peamine, millest ma oma sõidul mõtlesin ja millest ma ka tegelikult kirjutada tahtsin, on see, et ma olen miskipärast alati mõelnud, et asjadest, s.o sinuga juhtunust ja sinu kogetust ei ole iial võimalik täiesti lahti öelda - see jääb ikkagi kuidagi sisse ja tuletab end aeg-ajalt meelde. Ma mõtlesin, et asju ei saa niiöelda "minna lasta" - asi, mis on kunagi olnud valus, jääbki valusaks ja kui see ka aja jooksul ähmastub, siis ei kao see päriselt kuhugi ära. Ometi, täna leidsin ma, et asjadel saab lasta minna. Õigemini, neil tulebki lasta minna. Oma sõidul lasingi ma paljudel asjadel lõplikult minna. Minevikus elamine on rumal ja kui me ka seda päris ära unustada ei tohi, siis sellest ei tohiks ikkagi paaniliselt kinni hoida. Ma ei ole julgenud teha osasid asju, kuna ma kardan, et juhtub seesama mis juhtus kunagi - aga Mäo rist ei ole enam sama mis Ülemiste rist - teed, kuhu need viivad, on teistsugused ja seetõttu tulebki kogu aeg edasi liikuda.
Tulles tagasi maagilise autosõidu juurde, siis lõpuks leidsin ma, et elu ongi nagu autosõit. Selles ei ole mitte midagi maagilist, kui sa ühe koha peal seisad. Bensiini saab kunagi otsa - seepärast tuleb liikuda. See teebki autosõidu maagiliseks, ja - samamoodi ka elu.
Niipea, kui aga koju jõuad, on kogu maagia läinud. Öö on sama, mõtted on samad, sina oled sama, aga tahaks tagasi - liikuma.
Jah, autoga öösel sõitmine on küll omamoodi maagiline, aga tegelikult illusioon. Õnneks päriselu ei ole seda.
Peamine, millest ma oma sõidul mõtlesin ja millest ma ka tegelikult kirjutada tahtsin, on see, et ma olen miskipärast alati mõelnud, et asjadest, s.o sinuga juhtunust ja sinu kogetust ei ole iial võimalik täiesti lahti öelda - see jääb ikkagi kuidagi sisse ja tuletab end aeg-ajalt meelde. Ma mõtlesin, et asju ei saa niiöelda "minna lasta" - asi, mis on kunagi olnud valus, jääbki valusaks ja kui see ka aja jooksul ähmastub, siis ei kao see päriselt kuhugi ära. Ometi, täna leidsin ma, et asjadel saab lasta minna. Õigemini, neil tulebki lasta minna. Oma sõidul lasingi ma paljudel asjadel lõplikult minna. Minevikus elamine on rumal ja kui me ka seda päris ära unustada ei tohi, siis sellest ei tohiks ikkagi paaniliselt kinni hoida. Ma ei ole julgenud teha osasid asju, kuna ma kardan, et juhtub seesama mis juhtus kunagi - aga Mäo rist ei ole enam sama mis Ülemiste rist - teed, kuhu need viivad, on teistsugused ja seetõttu tulebki kogu aeg edasi liikuda.
Tulles tagasi maagilise autosõidu juurde, siis lõpuks leidsin ma, et elu ongi nagu autosõit. Selles ei ole mitte midagi maagilist, kui sa ühe koha peal seisad. Bensiini saab kunagi otsa - seepärast tuleb liikuda. See teebki autosõidu maagiliseks, ja - samamoodi ka elu.
esmaspäev, 1. veebruar 2010
1 - 50
Lähen ka hullusega kaasa siis.
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Eip. Nimi pandi selle järgi, et oleks piisavalt rahvusvaheline, kuna ema ja isa on eri rahvusest.
2. Millal viimati nutsid?
Augusti keskel.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Ei, see on ikka üsna õudne. Kole käekiri pidi olema intelligentsi tunnus - lohutan end sellega.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Arvestades seda, mis kell ma viimasel ajal ärkan, on mu lemmiklõunasöögiks kohv ja paar võileiba.
5. Kas sul on lapsi?
Jah, 14 last 8 eri naisega, neist üks Saudi Araabias.
Ei, tegelikult ei ole.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ei, mitte mingil juhul.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Sõltub tujust. Vahel ikka, aga see pole kunagi halvaga mõeldud.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei ole.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Kui ma veider hirm, et mu jalg küljest rebeneb, ümber saab lükatud, siis tahaks proovida küll.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Mingid Choco Pops'id olid kunagi väiksena. Sõin neid kogu aeg.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Sõltub. Tavaliselt vist ikka mitte, eriti purjus peaga.
12. Kas pead end tugevaks?
Jah.
13. Milline on su lemmikjäätis?
Väike Tom.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Silmi.
15. Roosa või punane?
..?
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Keeruline iseloom.
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Suvi 2008.
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Viineripaki.
19. Mida hetkel igatsed?
Hetkel igatseks magada.
20. Mida viimati sõid?
Pasteedileiba.
21. Mida hetkel kuulad?
Edward Maya - This Is My Life.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Praegu on Focuse pedaali värvi tunne.
23. Lemmiklõhn?
Mets varasügise varahommikul. Paremat ei ole.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Mardiga.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Jalgpall.
26. Su juuksevärv?
Harju keskmine.
27. Su silmade värv?
Kui päike silma paistab, siis on täitsa rohelised. Muidu on vist rohekas-hallid.
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei.
29. Lemmiktoit?
Toit. Pole kunagi pirtsutaja olnud, söön kõike.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
No pigem siis juba õudusfilm. Filmid õnneliku lõpuga on naistele.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Filmi.. Vist oli see "How to lose friends and alienate people", aga täitsa viimati vaatasin Brothers And Sistersi 3. hooaja 2. osa.
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Punast.
33. Suvi või talv?
Suvi.
34. Kallistused või suudlused?
Mõlemad.
35. Lemmikmagustoit?
Jäätis.
36. Mis raamatut hetkel loed?
Haldusõiguse üldosa õpikut.
37. Mida su hiirematt kujutab?
Neuschwansteini lossi Saksamaal.
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Ma ei tea, pole viimasel ajal üldse telekat vaadanud.
39. Lemmikheli?
Vahepeal oli see, kui auto käima läks -30 kraadi kiuste. Aga muidu? Mai tea, automootorite hääled on alati meeldinud.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Biitlid.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Seišellid.
43. Kus sa sündisid?
Tallinnas.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Üks kuni mitu.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Mm. Viimati tutvusin uute inimestega neljapäeval.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Ei tea.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ei loe blogisid nii palju.
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Mees, igatahes.
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Enda koer võiks vabalt olla.
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Sõprade omi. Neid on üle kümne, niiet küsimusele vastatud.
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Eip. Nimi pandi selle järgi, et oleks piisavalt rahvusvaheline, kuna ema ja isa on eri rahvusest.
2. Millal viimati nutsid?
Augusti keskel.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Ei, see on ikka üsna õudne. Kole käekiri pidi olema intelligentsi tunnus - lohutan end sellega.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Arvestades seda, mis kell ma viimasel ajal ärkan, on mu lemmiklõunasöögiks kohv ja paar võileiba.
5. Kas sul on lapsi?
Jah, 14 last 8 eri naisega, neist üks Saudi Araabias.
Ei, tegelikult ei ole.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ei, mitte mingil juhul.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Sõltub tujust. Vahel ikka, aga see pole kunagi halvaga mõeldud.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei ole.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Kui ma veider hirm, et mu jalg küljest rebeneb, ümber saab lükatud, siis tahaks proovida küll.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Mingid Choco Pops'id olid kunagi väiksena. Sõin neid kogu aeg.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Sõltub. Tavaliselt vist ikka mitte, eriti purjus peaga.
12. Kas pead end tugevaks?
Jah.
13. Milline on su lemmikjäätis?
Väike Tom.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Silmi.
15. Roosa või punane?
..?
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Keeruline iseloom.
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Suvi 2008.
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Viineripaki.
19. Mida hetkel igatsed?
Hetkel igatseks magada.
20. Mida viimati sõid?
Pasteedileiba.
21. Mida hetkel kuulad?
Edward Maya - This Is My Life.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Praegu on Focuse pedaali värvi tunne.
23. Lemmiklõhn?
Mets varasügise varahommikul. Paremat ei ole.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Mardiga.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Jalgpall.
26. Su juuksevärv?
Harju keskmine.
27. Su silmade värv?
Kui päike silma paistab, siis on täitsa rohelised. Muidu on vist rohekas-hallid.
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei.
29. Lemmiktoit?
Toit. Pole kunagi pirtsutaja olnud, söön kõike.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
No pigem siis juba õudusfilm. Filmid õnneliku lõpuga on naistele.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Filmi.. Vist oli see "How to lose friends and alienate people", aga täitsa viimati vaatasin Brothers And Sistersi 3. hooaja 2. osa.
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Punast.
33. Suvi või talv?
Suvi.
34. Kallistused või suudlused?
Mõlemad.
35. Lemmikmagustoit?
Jäätis.
36. Mis raamatut hetkel loed?
Haldusõiguse üldosa õpikut.
37. Mida su hiirematt kujutab?
Neuschwansteini lossi Saksamaal.
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Ma ei tea, pole viimasel ajal üldse telekat vaadanud.
39. Lemmikheli?
Vahepeal oli see, kui auto käima läks -30 kraadi kiuste. Aga muidu? Mai tea, automootorite hääled on alati meeldinud.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Biitlid.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Seišellid.
43. Kus sa sündisid?
Tallinnas.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Üks kuni mitu.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Mm. Viimati tutvusin uute inimestega neljapäeval.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Ei tea.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ei loe blogisid nii palju.
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Mees, igatahes.
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Enda koer võiks vabalt olla.
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Sõprade omi. Neid on üle kümne, niiet küsimusele vastatud.
Tellimine:
Postitused (Atom)
