Mõtteid hilisöisest vestlusest

Kõige paremad mõtted tulevad ikka öösel. Võib-olla seepärast meeldibki mulle öösel üleval olla.

Laias laastus arutlesin täna selle üle, mis on siis ikkagi õnn. Nagu ikka selliste küsimuste puhul, sõltub vastus kõvasti inimesest endast ja mingit ühest "mina-arvan-et-nii-on-vastust" ei saa ju anda. Ometi. Proovida ju võib.

See on tegelikult veider, et isegi kui inimene on pealtnäha õnnelik, on tal alati midagi puudu. Midagi puudu sellest täiuslikust mõttelisest pildist, mis, kui reaalseks peaks saama, teeb inimese jäädavalt õnnelikuks. Aga annab otsida õigemat lauset kui see, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest need võivadki tõeks saada. Unistuste täitumine annab ruumi uutele unistustele ning millegi kordaminek ei too endaga automaatselt kaasa seda paljuihaldatud õnne.

Omamoodi on see tegelikult vastik ja häiriv mõte. Teadmine, et süües kasvab isu ja täiesti õnnelik olla on väga raske kui mitte võimatu, tekitab Simsi tunde. Saad "bladderi" korda, läheb "hygiene" nulli, tegeled sellega ära, on juba "hunger" nullis. Põhimõtteliselt sööd selleks, et sital ja duši all käia. Et siis uuesti süüa. Ei ole just motiveeriv.

Omamoodi on see aga siiski ka tiivustav. See, seades sõnu, - iseenese otsimine läbi unistuste täitmise - on ju mingil määral elu point ning leida kinnitust sellele, et alati on võimalust kusagile edasi minna, on tegelikult äge.

No ja siit siis vastuolu - õnnelik saab olla vaid õnne taga ajades.

Mingil määral ma imetlen neid pragmaatilisi ja kaalutlevaid pereinimesi, kelle elu ongi üks suur põhjalikult läbimõeldud rutiinist läbiimbunud plaan, sest nad justkui ongi oma puki otsas õnnelikud. Küllap saab ka minust kunagi selline rahumeelne pereisa, õigupoolest - see on ka üks neist paljudest unistustest - kuid seni ning selle järel tuleks ikkagi järjest edasi minna. Pereisaks olemisest üksi ei piisa. Nii palju on nähtud ja kuuldud keskeakriisist; paaride lahkuminekust, kes üksteisest lihtsalt tüdinevad; kurvameelsusest ja teotahte puudumisest, ning põhjus paistab miskipärast olevat ikkagi seisak.

Seega, long story short, tuleb käia, teha, näha, kogeda ja õppida nii palju kui võimalik. Austada ennast. Anda endale võimalus.

Sellised, võib-olla natukene poolikud mõtted siis täna öösel.