Drive of thoughts

Sõitsin täna öösel üksi Tallinnast Tartusse - kuulasin head muusikat ja mõtlesin oma mõtteid. Raske on seda tunnet sõnadesse panna, mida tunda, kui keset pimedat-pimedat talveööd üksi suurel maanteel sada kilomeetrit tunnis liikuda ja lihtsalt lasta autol end sihtkoha suunas edasi kanda. Selles on alati olnud midagi maagilist - midagi seletamatut. Maanteepostid suunavad siia-sinna, aga sina sõidad ainult otse ja otse, mööda väikestest küladest, bensiinijaamadest, põldudest, metsadest, ja lihtsalt mõtled oma mõtteid ja oled sina ise kõige ehedamal kujul.
Niipea, kui aga koju jõuad, on kogu maagia läinud. Öö on sama, mõtted on samad, sina oled sama, aga tahaks tagasi - liikuma.
Jah, autoga öösel sõitmine on küll omamoodi maagiline, aga tegelikult illusioon. Õnneks päriselu ei ole seda.
Peamine, millest ma oma sõidul mõtlesin ja millest ma ka tegelikult kirjutada tahtsin, on see, et ma olen miskipärast alati mõelnud, et asjadest, s.o sinuga juhtunust ja sinu kogetust ei ole iial võimalik täiesti lahti öelda - see jääb ikkagi kuidagi sisse ja tuletab end aeg-ajalt meelde. Ma mõtlesin, et asju ei saa niiöelda "minna lasta" - asi, mis on kunagi olnud valus, jääbki valusaks ja kui see ka aja jooksul ähmastub, siis ei kao see päriselt kuhugi ära. Ometi, täna leidsin ma, et asjadel saab lasta minna. Õigemini, neil tulebki lasta minna. Oma sõidul lasingi ma paljudel asjadel lõplikult minna. Minevikus elamine on rumal ja kui me ka seda päris ära unustada ei tohi, siis sellest ei tohiks ikkagi paaniliselt kinni hoida. Ma ei ole julgenud teha osasid asju, kuna ma kardan, et juhtub seesama mis juhtus kunagi - aga Mäo rist ei ole enam sama mis Ülemiste rist - teed, kuhu need viivad, on teistsugused ja seetõttu tulebki kogu aeg edasi liikuda.
Tulles tagasi maagilise autosõidu juurde, siis lõpuks leidsin ma, et elu ongi nagu autosõit. Selles ei ole mitte midagi maagilist, kui sa ühe koha peal seisad. Bensiini saab kunagi otsa - seepärast tuleb liikuda. See teebki autosõidu maagiliseks, ja - samamoodi ka elu.