esmaspäev, 28. detsember 2009

Kujuta ette, ...

et sa mängid malet.
On sinu kord. Sa tahad käia mingi käigu, kuid sa tead, et on olemas parem käik - õigem ja kasulikum kui sinu oma. Kas sa käiksid selle käigu, mille sa alguses käia tahtsid, või läheksid õigemat teed pidi ja teeksid nii, nagu kõik teised sinu asemel teeksid?
Ja kui su vastane sulle õige käigu ette ütleks - kas sa käiksid selle käigu, mille tema sulle ette ütles, või jääksid endale kindlaks ja julgeksid võtta riski ning teha nii, nagu sa ise tahad, riskides sellega malendist ilma jääda või isegi kaotada?

laupäev, 26. detsember 2009

Ainult üks lause

Mõni päev lihtsalt on selline, kus ei toimugi mitte midagi erilist, kuid päeva lõpuks leiad end mõtlemast, kes sa selline oled ja kuhu sa enda arust lähed.

reede, 25. detsember 2009

Äärmuslikkus

Ma jäin eile peale üht vaidlust mõtlema järgmisele asjale.
Inimesed kalduvad tihti äärmustesse. Tihti tobedate kohtade pealt. Peaaegu kõigilt inimestelt kuuleb mingil eluetapil "mina ei tee mitte kunagi seda" või "minu meelest on see täiesti vale" või "inimesed, kes arvavad või teevad nii, on minu arvates täielikud debiilikud" jne. Selleks, et oma sõnadele kaalu anda, hakkavad lubajad-arvajad elama omaenda statemendi järgi. Ja et tõestada siis mida - neil on mingisugusest asjast äärmuslik vaade? Wow, there's a point.
Inimesed, kes väidavad end olevat mingi koha pealt veidralt äärmusliku maailmavaatega, seda tavaliselt pole. See on mingi veider viis, et jätta inimestele mulje teadlikust ja tugevast, lõpuni välja kujunenud isiksusest. Inimesed, kes kalduvad äärmuslikke väljaütlemisi tegema, on sisimas lõhestunud isiksused, kes, julgemata iseendale otsa vaadata, loovad endast kunstlikult tugeva pildi. Rääkimata sellest, et tavaliselt päädib ekstremism sellega, et ühest äärmusest jõutakse ilma vahepeatuseta teise äärmusesse, on ekstremistide rahulolu teeseldud, sest see ei tulene mitte nende tegelikust sisemisest inimlikust "minast", vaid põhineb kunstlikult loodud väikesel egomullil, millel, kahjuks, pole tavaliselt suurt seost inimese endaga. Mul on sellistest inimestest kahju.
Äärmuslikkus on nõrkade inimeste iseloomuomadus. Sellega on kerge eemale tõrjuda inimesed ja situatsioonid, millega me ei suuda tegelda ja see annab võimaluse kogeda elu lihtsaplaaniliselt. Äärmuslikkus on inimestele, kes ei julge elu kogeda või kes ei julge iseenda sisse vaadata, kartes, et see, keda nad seal näevad, ei meeldi neile.
Inimene õpib läbi elu, ning loota läbi oma teeseldud äärmuslikkuse mulli, et selles ei tehta vigu, on lihtsalt rumal. Mõnikord tuleb teha viga, et saada aru, et see on viga, ja seejärel saab targemana edasi minna. Inimesed ei tohiks karta elada ja kogeda. Seda teed käies tuleb lõpuks ka iseenda aktsepteerimine. That's the way life goes.

kolmapäev, 23. detsember 2009

Kui palju su elu kaalub?

Kujuta korraks ette, et sa kannad seljakotti. Nüüd, ma tahan et sa täidaksid selle kõige sellega, mis sul elus on. Alusta väikestest asjadest. Riiulid, sahtlid, nipsasjad. Siis pane sinna suuremaid asju. Riided, kodutehnika, lambid, su telekas. Seljakott peaks juba päris raske olema, ja sina paned sinna veel suuremaid asju. Su diivan, su auto, su maja. Ma tahan, et sa paneksid kõik selle sinna seljakotti. Nüüd, ma tahan et sa sa täidaksid seda inimestega. Alusta tavaliste tuttavatega, sõprade sõpradega, inimestega töölt või koolist. Siis liigu inimeste juurde, kellele sa usaldad oma kõige intiimsemad asjad. Su vennad, su õed, su lapsed, su vanemad, ja lõpuks su mees, naine, su poisssõber või tüdruksõber. Pane nad kõik sinna seljakotti. Tunne selle koti raskust.

osa filmi "Up in the air" treileri tekstist

laupäev, 19. detsember 2009

Naised ja füüsika

Nii palju kui mina naistest tean, siis ma tean ainult seda, et mida rohkem ma neist tean, seda vähem saan ma neist aru ja seda vähem ma tegelikult tean.
Mehelik ja naiselik maailmapilt ja üleüldine mõtteloogika on nii erinevad, ja vahepeal viskab see lihtsalt täiega pildi kasti. Ometi on nad huvitavad ja tekitavad uudishimu. Aga ma ei mõista siiski, kas nad ongi siis nii keerulised või on nad tegelikult täpselt samasugused nagu mehed, julgemata seda otse välja öelda.

Nagu ütles üks mu väga hea sõber: "Naised on nagu füüsika - mõlema puhul on sageli kastitõmbavaid olukordi ning järsku avastan iroonilise naerupahvakuga, et jeerum küll, Jumal, oled see jälle sina?!"

Pudel lauale selle jutu peale.

reede, 20. november 2009

perthro

Selle sügise kõige vaadatum saade sai eilse õhtuga läbi. Kaks ja pool kuud Eesti inimeste meeli erutanud teleshow kukkus finaalis pealtnäha täiesti läbi ja pani tõenäoliselt kõik Eestimaa inimesed mingisugusteski üleloomulikes võimetes kahtlema. Mitte ükski finalist ei arvanud ära mitte ühtki ülesannet ning eelmise hooaja võitja Nastja ennustus oli ka täiesti vale.

Või siis?

See saade lõi paratamatult selgeltnägemisest kui sellisest kommertsliku kuvandi, mis, paratamatult, on teles ellujäämiseks vältimatu. Kogu saate sisu ja formaat oli üles ehitatud vaatajate püüdmisele ja võimalikult uudsele meelelahutusele (mis saate tegijail ka õnnestus). Ilma finaalita olnuks see saade Eesti publikule 150% meeltmööda - see andis raskel ajal võimaluse mõelda millestki ebareaalsest ja uskumatust, tulla ära iseenda reaalsusemullist ja lihtsalt show'd nautida. Maagia kadumine ja selgeltnägijate läbikukkumine finaalis on netiportaalides kõva arvustust saanud ja kõik saatesarja tipphetked on hetkega unustatud. "Selgeltnägemist pole (enam) olemas, see on pask ja väljamõeldis."

Ja miks siis nii?

Puht tõenäosusteooria kohaselt on praktiliselt võimatu, et kolm inimest ülesannete lahendamises nii rängalt põruvad. Midagi pidanuks ikkagi pihta minema (see juhtus ka siis, kui selgeltnägijad ruletinumbreid ennustasid). Võib-olla oli see tõesti siis väga halb õnn. Võib-olla hoopis midagi muud.

Tulles tagasi kommertsliku kuvandi juurde, siis ma tegelikult ei usu, et selgeltnägijad oleks väga vaimustatud ideest, et nad endale selle kommertsliku kuulsuse külge saaks. Kujutate ette neid elu hammasrataste vahele jäänud inimeste hulka, kes võitja-selgeltnägija juurde oma muredega minna tahtnuks? Kui meil olnuks üks võitja (nagu eelmise aasta Nastja), siis oleks tema ümber olnud pidevalt üks suur sagin ja meediamull. Nastja suutis sellest küll üle olla, kuid tõenäoliselt võivad kõik aimata, kui raske see väikses Eesti vabariigis on. Niisiis. Lahendus - finaalsaate läbikukutamine. Hakkab koitma?

Puhtalt selleks, et selgeltnägijate kildkond saaks suurest kärast rahus eemal olla, paistis selline finaalsaade ainuvõimalik lahendus. Ja paistab, et see neil õnnestus, sest huvi nende vastu on nüüd äkitselt kadunud. Miskipärast arvan ma, et nad on selle üle rohkem kui õnnelikud. Need inimesed ei läinud sinna tõenäoliselt raha pärast, vaid tahtsidki oma võimetes kinnitust saada. Seda nad said, ja rohkem polnud neil vaja.

Kas te panite tähele, mida Indrek saate algul vastas, kui temalt küsiti, mida ta rahaga teeks? Ta tahtis sellest pool ära annetada. Mida rahaga tehti? Annetati ära. Kelle valis Nastja võitjaks? Indreku. Seosed, seosed.

Vaevalt Sergei ruunimärk "perthro" tema pea küljel niisama olnud. Nagu saates öeldi, tähendab see varjatud asjaolusid ja saladusi. Tuleb neid lihtsalt osata näha.

neljapäev, 12. november 2009

Käigud

Sama linn, samad näod. Samad käigud, samad kogemused.
Vahepeal proovid seda muuta. Lähed uude kohta, otsid uusi nägusid. Käid teisi käike ja otsid teisi kogemusi.
Ainult et kui proovidki otsida midagi uut, siis sisimas tead ikkagi, et see, mida sa otsid, on täpselt sama, kogu aeg.

pühapäev, 8. november 2009

opinio iuris

opinio iuris - olukord, kus üks osapool leiab või annab kaudselt oma tegevusega mõista, et mingi kindel käitumisviis on saanud tema jaoks tunnustatud tavaks ja ta peab sellist käitumisviisi endale siduvaks.
Kui ta seda käitumisviisi tulevastes suhetes ei rakenda, on see juba igasuguste nõuete rikkumine ja on talle teiste poolt etteheidetav.
Veits absurdikas, aga siiski rahvusvahelise õiguse üks põhilisi seisukohti. Ja mitte ainult.
Kui järele mõelda, siis on igapäevane inimsuhtlus opinio iuris't täiesti täis. Sinu eelnevaid tegusid loetakse sulle igati siduvaks ja kui sa uute tegudega nendele vastu käid, siis heidavad inimesed seda sulle teatud mõttes ette - kasvõi oma peas, aga siiski. Uued teod ei ole automaatselt teiste jaoks sinu käitumise uued reeglid, vaid sinu vanade reeglite rikkumine, ja läheb kaua aega, enne kui teiste jaoks sinu opinio iuris muutub.
Siit moraal: enne, kui teed, siis mõtle. Opinio iuris on visa kaduma.

laupäev, 7. november 2009

Kõik on koos

Poolteist kuud linnas elamist on mulle nii mõndagi õpetanud. Peamine neist on see, et armastus käib kõhu kaudu.
Ma ei saagi aru, mismoodi ma terve see aeg kui ma korteris ei elanud, oma sõpradega üldse koos aega veetsin. Võib-olla oli see rohelise rohu ja kollase päikesega noorusaeg, kui ükskõik milline põõsaalune sobis suurepäraselt igasugusteks koosolemisteks (ja no neid aegu on siiani tore meenutada), aga ajad muutuvad, ja niipea kui ma oma pesa sain, tulid sinna riburadapidi kõik rõõmsalt järgi. Õnneks mitte küll päris jäädavalt, aga siiski - üsnagi arvestatav osa ajast on keegi ikka külas. Rääkimata siis pidudest ja neile järgnevatest hommikutest. Hipilikud laupäevahommikud, kus korter on täis veidi kurnatud ilmega noori, on üsnagi tavalised. "Kõik on koos", ümisetakse nii mõnigi kord.
Nii on nagu elu käib. Kes tuleb, et keelt kasta, kes tuleb, et kõhtu täita - seadasi igatahes rahvas minu juurde sisse vajub. Ja mis seal salata - hea jook ja hea söök teevad iga õhtu paremaks. Armastus käib kõhu kaudu.
Life's good.

neljapäev, 5. november 2009

Telliskivikarbid

Täna õhtul vaatasin rõdult linna peale ja jäin mõtlema.
Siin, kus mina praegu elan, on palju kortermaju, enamuses telliskividest ehitatud. See Nõukogude aja mingis mõttes kolossaalsust ja suursugusust taotlev nukker pärand, mis tuletab päev-päevalt meelde, kust me tulnud oleme, seisab siiani vankumatult püsti ja küllap seisab mõned mitmed head aastad veel. Tellis tellise haaval on need suured majad võõrtööjõuga üles ehitatud, üksteisest paremale, vasakule, ette ja taha. Kõik on täpselt ühesugused ja moodustavad linnapildis täpselt samasuguseid mustreid.
Ainult inimesed, kes neis iga päev elavad, teevad nendest tohutest karpidest soojad ja lõpmatute kordumatute lugudega kodud. Kodud, kus on kümneid, suuremates isegi sadu kindlale perele eraldatud väikeseid nurgelisi ruumikesi - igaüks käib lukku ja on sinu oma. Sulle on kätte antud sinu pisike pind: ja siin sa sööd, magad, ärkad, naerad, nutad, armastad ja unistad. Siin sa elad - siin on sinu kodu. Ja sinust paremal, vasakul, üleval ja all on täpipealt samasugused eripäratud kordumatud kodud, kus teised pered elavad oma elurütmi ja ärkavad siis, kui sina magama lähed või kurvastavad just siis, kui sina naerad.
Kõik elavad nendes majades üksteise otsas ja kokkusurutuna, kuigi tunnevad oma uksest sisse minnes end kõigest eraldatult. Tegelikult lahutab sinu tühist ja tavalist eluks mõeldud karpi sellises majas vaid mõnikümmend sentimeetrit heli läbilaskvat seina. Ja imelik on see, et sa oledki rahul.
Vastasmajja vaadates on imelik mõelda, et ise elan täpselt samamoodi nagu too naine sealt neljandalt korruselt, teadmata, kas minu naabritel põleb tuli või mitte. Ma ei tea, mida mu naabrid teevad, kuigi sellele naisele võiksin rääkida küll, et õhtuti istub tema naaberkorteri mees köögis ja suitsetab sigarit. Aga vaevalt teda huvitaks. Ja ei huvita mindki, mida mu naabrid teevad. Kuigi elame kõrvuti ja jagame sama vaadet ja trepikoja elektriarvet, ei ole neid minu jaoks ikkagi olemas. Minu karp on minu karp. Siin ma elan, siit käin ma ära ja siia tulen tagasi - suure telliskivikarbi väikesesse nurgelisse ruumi -
täpselt nii, nagu kõik teised.

kolmapäev, 4. november 2009

Väikesed asjad

Kõik on ikkagi mõtlemises kinni - mida väärtustad ja mida mitte. Tavaliselt ongi nii, et kipud nägema seda, mis on halvasti ja unustad ära selle, mis on hästi. Ent niikaua kui on, millega tegelda; kui on, kellega naerda; kui on, mida süüa - pole tegelikult elul viga. Tuleb lihtsalt isegi esmapilgul tähtsusetutest asjadest - heast naljast, hästi õnnestunud söögist ja kallite inimeste hetkelisestki naeratusest - rõõmu tunda. Need kõik väikesed asjad ongi kokku elusoojus ja rõõm, mida õnnelikuks äraolemiseks praegusel külmal ajal eriti vaja läheb. Tuleb seda lihtsalt osata näha ja hinnata enda olemasolu selle kõige keskel.
Ma ei saa muidugi öelda, et mulle ainult neist nn väikestest asjadest piisab. Kellelegi ei piisa. Täiskasvanud inimene ei ole nii lapsemeelne, ja see on suur õnn, sest kui tahtagi jääda selle keskele, mis juba olemas on, siis muutub elu igavaks ja needsamad väikesed asjad muutuvad tavaliseks ja tüütavakski. See aga ei tähenda, et ma olemasolevat hinnata ei oskaks. Oskan küll, vahepeal lihtsalt ei mõtle sellele või ei näita seda välja. Rasketel või kurbadel hetkedel ma aga mõtlen olemasolevale ja see annab kindlust.
Millele mõtlete teie sellistel hetkedel? Mis on need teie väikesed asjad, mis teid elus edasi viivad - ja kas nad ongi õigupoolest nii väikesed?
Mõelge sellele.

pühapäev, 20. september 2009

Sanktsioon

Vaatamata tundele, et enda elu ja olu on see kõige kesksem ja iseenda jaoks on kõik lubatud, on siiski mõned teod, mille tegemist või tegemata jätmist ei saa pidada ainult enda asjaks. Mõni asi ongi loomu poolest vale, vaatamata sellele, kes seda arvab või kus see kirjas on. Keegi karistab sind selle eest ikkagi.
Karistuse kõige suurem point ei olegi ju karistada. Karistuse mõte on mõtlema panna, kuid inimene ei mõtle enne, kui asi puudutab teda ennast.
Ma ei räägi siin karistusest endast, mis loomulikult, mõjutab iseend kõige rohkem. Tahan öelda hoopis seda, et alles karistus kui puust ja punasest selgeks tegemine - see, mis sa tegid, on halb - viskab tõe reaalselt näkku ja paneb aru saama. Hea on, kui see paremaks inimeseks teeb.
Las siis olla nii. Loll ei õpi ise kui oma vigadest.

kolmapäev, 16. september 2009

39,5

Ma olin juba unustanud, kui rõve on haige olla. Eile hommikul oli mu palavik 39,5 kraadi ja tunne oli täpselt selline, nagu oleks rongi alla jäänud. Polnud jõudugi, et end voodist üles ajada ja teed teha. Terve eelmise öö olin higistanud, vähernud ja näinud halbu unenägusid. Päev otsa valutasid kõik kohad.
Täna hommikul ärkasin sellest, et mul oli külm. Olin öö otsa jälle higistanud ning hommikuks olid kõik riided ja voodiriided täiesti läbimärjad.
Nüüd on õnneks juba parem. Aga tõesti, rääkimata sellest et haigused imevad, pole selliseks luksuseks eriti aega ka.

esmaspäev, 14. september 2009

Tõde

Jäin täna mõtlema selle peale, kui underrated on ausus ja siirus. Vale või üleüldse rääkimata jäänud asjad muudavad elu varem või hiljem palju keerulisemaks. Algul võib tõe varjamine tunduda hea, kuid mida aeg edasi, seda segasemaks see lihtsad asjad teeb.
Lõpuks, kui teistel inimestel lasta kujundada arvamus endast mõne suure vale põhjal või jätta rääkimata tegelik ja oluline, siis petetud ja alt veetud on ikkagi eelkõige iseennast, mitte kedagi teist. Aga see on ainult minu kui kõrvaltvaataja arvamus.

pühapäev, 13. september 2009

Restaureerijad

Peaaegu aasta on möödas sellest, kui kutid lendasid käruga džiibiga hoovi ja teatasid: "Noh, siin need asjad nüüd siis on." Kapp, kirst ja laud - läbivettinud, üraskite poolt ära söödud ja kohati mädanenud pea saja-aastasest puidust valmistatud, lootusetult kannatada saanud moega mööbliesemed. Toodud kõik Vana-Kurjalt Mardi vanast talust, mille lagunenud katus mitte miskit vihma eest ei hoidnud.
Laud tuli kohe ära visata, sest sellest poleks ka Harry Potter korralikku lauda võlunud. Auväärsed kapp ja kirst jäid oma aega ootama.
Kuu aega hiljem võtsime Mardiga oma esimese ohvri - kapi - tükkideks. Kirjutasime peale, kust mis jupp pärit on ja hakkasime vana värvi suurte masinatega maha täristama. Nii, nagu restaureerijad ju ikka teevad. Mitte.
Töö oli vaevaline. Algul ei saanud vedama, pärast ei saanud vedama. Abilisi ja vaatajaid käis nii karvaseid kui sulelisi, kuid põhitöö jäi plaanitult meie kahe teha. Kohe-kohe oli kapp valmimas, ja sealsamas oli veel nii palju vaja pahteldada, lihvida ja pahteldada. Ja lihvida. Ja muidugi vaielda, kuidas mida teha. Märkmed juppide asukohtade kohta muutusid ka lõpuks hiina keeleks ja kapp oli suurest lihvimisest pea veerandi jagu õhem. Plaan märtsiks valmis saada oli lihtsalt üks halb nali.
Suveks kapp ununes. Ja täna võtsime ta jälle ette. Otsisime kõik jupid tolmukorra alt üles, pahteldasime ja lihvisime siit-sealt ning mõned rohkem valmis tükid said juba vaha alla. Seekord oleks kapp kena märtsiks valmis saada.
Nii on see ikka. Tundmatusse hüpates ei näe ette, millesse end tegelikult mässid, kuid kui lõpuks siiski kõigi ponnistuste kiuste miskit edeneb, on hea meel - oma kätega tehtu on ikkagi oma kätega tehtu. Ja kuigi teised näevad lõpuks ainult tulemust, siis olulisem sellest on hoopis see, et trip ise oleks äge.

teisipäev, 8. september 2009

Vana-Võru maantee

On asju, mis jäävad kuidagi hinge. Olgu see siis nende inimeste pärast, kes sinuga nois hetkedes koos on, või olgu see siis lihtsalt olukorra ilu ise.
Vana-Võru maanteel pimedas sügises parimate sõpradega küngastest suurel kiirusel üles-alla rallimine ja hea muusika kuulamine on üks neist südantsoojendavatest asjadest. Selles oli ja on midagi erilist. Ehk on see nii seetõttu, et see hoiab sidet varasema ajaga ja annab kinnitust, et kõik on endiselt hästi. Ka siis, kui elu end ise muudab, on hea teada, et sul on alati võimalus pöörduda kasvõi korraks tagasi hetke, mida hindad. Mis siis, et asjad ei pruugi olla samamoodi nagu varem - Vana-Võru maantee ja tunne sellest jääb.