Probleem

Mis saab siis, kui pärast südantlõhestava loo lugemist on süda juba lõhestunud ja sa loed uut südantlõhestavat lugu?

Täitsa kummaline.

Suvaline kritseldis

Imelik. Kunagi oli nii, et kui tuli välja mingi uus, tõsiselt hea lugu, siis ta oligi hea. Kaua. Nüüd on nii, et kui lugu välja tuleb, siis mõned korrad kõlbab kuulata ja siis on jälle midagi uut vaja. Huvitav, kas see on ülielava muusikatööstuse süü või mis.

Ka imelik. Koolis oli eksam midagi erakordset. Mingi selline sündmus, mis pälvis kõigi meeled ja tähelepanu - kõik rääkisid ja ahhetasid ja mõtlesid sellest aasta enne ja aasta pärast. Nüüd on eksamist saanud üks tavaline teadmiste kontroll teiste seas ja midagi erilist selles enam ei ole. Ei tea, kas see on siis tõesti täistambil käiva õppetöö pärast.

Ja jälle imelik. Varem oli suvi midagi täiesti kordumatult ja erakordselt ilusat. Kõik probleemid ja mured ujuti ja päevitati maha ja tunti elust lihtsalt rõõmu. Nüüd on suve ootamine ja suvi tavalised. See tuleb nagunii, seejuures üsna kiiresti, ja veel kiiremalt ta läheb ka. Päike ei ole ka enam nii soe ja rannad on vastikult rahvast täis. Mille kaela saaks selle ajada?

Midagi imelikku veel. Kunagi olid peod mingi teema. Reede oli päev, mis tasus ootamist ja kus tuli iga hinna eest kõigest kõik võtta. Klubis käia oli põnev, iga räägitud nali ja naerdud naer jäid pikaks ajaks meelde ja väärisid meenutamist. Nüüd on sellised peod tavalised ja järgmisel päeval ei väärigi justkui enam äramainimist. "Oli kah."

Imelik. Kunagi olid suursündmused sellised, mis panid inimesi rääkima ja arutlema kaua ja pikalt. See, mis kusagil suures maailmas juhtus, täitis inimeste mõtteid pikalt ja põhjalikult. Nüüd ei viitsi enam keegi väga mõelda ega arutleda selle üle, kui palju inimesi istub parasjagu tuhapilve pärast lennujaamades või mis saab Poolast. Uued asjad tulevad kogu aeg peale ja eilne ununeb. Ei tea, kas see on siis tõesti nii meeletult kiire elutempo pärast või mis.

Siit loo moraal:
Everything is average nowadays.

Aga ju on siis hea, et põnevad ja huvitavad asjad on tavalised - elu on järelikult OK.

Kass

Minu kassi nimi on Villu. Ta tuli meie juurde paar aastat tagasi ühel sügisel ning jäigi siia elama ja sai märkamatult pereliikmeks.

Tavaliselt ta magab, kotid taeva poole, ja põriseb vaikselt omaette. Tema ainsateks muredeks on, et ta saaks vahepeal süüa-juua ning väljas oma tegemisi tegemas käia. Vahepeal käiakse teda ilma põhjuseta silitamas ja öeldakse talle, et ta on armas. Kuigi ta ei saa sellest aru, paistab see talle meeldivat. Suvel otsitakse temalt puuke - et tal ikka hea oleks. Tal on lubatud asju lõhkuda ja teisi küünistada. Tal on lubatud tuppa sittuda ja kusta. See koristatakse meeleldi ära ja selle peale veel muheletakse ka. Ta ei tunne, et ta peab oma elus midagi saavutama. Kuna ta on kass, siis tal on lubatud olla mõttetu ja talle tehakse kõik ette ja taha ära. Keegi ei ootagi temalt rohkem. Ja veel kiidetakse ka, et ta on nii ilus ja tore ja nunnu.

Praegu olen ma oma kassi peale kade. Tahaks ka tema olla.

Lambikas

Teate mis ma arvan. Ma arvan et suht mõttetu on sitta roosaks värvida. Sitt jääb sitaks. Leppige sellega ja olge õnnelikud! :)

Kriitikast

Väga lihtne on inimesi kritiseerida. Veel lihtsam on kriitika tagasi lükata.

Õigupoolest olen ma ise ka päris kriitiline inimene ja seetõttu võivad minu väljaütlemised inimesi solvata. Ja oh ei, ma ei räägi siin sellest, mis ma arvan Ansipist või hallitusest. Ma räägin ikka ja jälle oma inimestest. Neist, kes loevad - ka siis, kui ei usukski.

Kriitika on elu paratamatu osa, sest see, mida arvab pada katlast, ei ole sama, mida arvab katel ise. Eeldades, et pada ja katel saavad hästi läbi, siis see, mida pajal katlale öelda on, ei tule üle suu seepärast, et ta rängalt tahaks katlale ära panna. See on sellepärast, et pada näeb katelt teisiti. Elu on õpetanud (vähemalt mulle), et pada näeb katelt vahepeal pareminigi kui katel ise - ja seetõttu usun ma, et kriitikat tuleb kuulata ja sellele mõelda. Mitte alati ei taha ma seda muidugi teha. Me oleme kõik inimesed. Kuigi, mingi tõetera on igas kriitikas ometi sees – tulgu see tera siis kohale kasvõi kuu- või aastaajase hilinemisega.

Ja see, et ma kritiseerin, tähendab seda, et ma hoolin. Kes lööb, see armastab, eksole.

Igaühel on inimesest mingi kindel kuvand. Mingi pilt. Üks osa meeldib, teine mitte. Ometi on see harjumuspärane ja saab lõpuks omaks. See on selline omamoodi jääv väärtus, n.ö inimese kujundlik mõõdupuu, mille järgi tema tegemisi ja toimetusi hinnatakse. See, mis sinna pilti ei sobi, saabki kriitikat.

Pildi kujunemine on, nagu kõik asjad siin maailmas, hea ja halb ühtemoodi. Sest pilt võib olla vale. Aga pilt võib olla ka kuradi õige, ja kui on keegi, kes maa või vähemalt puuoksagi peale valmis tagasi tooma on, tuleb lasta tal omi asju öelda. Tõesti, kritiseerida ja teistes vigu näha on väga kerge ja seetõttu on kritiseerimine kritiseerimise enda pärast tõsiseltvõetamatu. Näha aga viga iseendas, ja seda veel tänu lähedase kriitikale, on aga juba midagi muud ja seda kriitikat ei tohiks tagasi lükata. Kui see pealiskaudselt juhtubki, siis vähemalt mitte sügaval sisimas.

Jaga kriitikat, kui hoolid teisest. Kuula kriitikat, kui hoolid iseendast. Muidugi iga matsi viibutavat näppu ei tasu ka endale persse toppida lasta.

Emotsioonide paradoks

Igasugune inimsuhtlus põhineb emotsioonidel ja selle edasiandmisel. Meie mõtted ja tunded on suhtluse alustala - ilma nendeta kommunikatsiooni lihtsalt ei ole. Ometi on just emotsioonid need, mis viivad mõnikord ka suhtluse ajutisele katkemisele või lausa täielikule lõppemisele.

Siit vastuolu. Kuidas saavad emotsioonid olla ühtaegu suhtlust soodustavaks ja suhtlust pärssivaks?

See on tegelikult päris pikk mõttepausi koht ja kui oleks võimalik, siis ma ei lasekski oma edasist mõttekäiku enne lugeda, kui vähemalt minut on möödas. Mõelge sellele veelkord: kuidas on võimalik, et kogu meie sotsiaalse elu alusest - emotsioonist - saab mõnikord meie sotsiaalse elu vaenlane.

Mõeldud?

Pragmaatiliste tõsirealistide jaoks pole selline tolmuahvilik möla ilmselt piisavalt eluline. Ometi ei saa ka kõige pragmaatilisem inimene emotsioonide olemasolu eirata ja isegi kui ta seda üritab, siis on ka see suhtumine emotsioonidesse omamoodi kestev emotsioon.

Suhtlus on igal tasandil raske. Raske on võhivõõra inimesega suhtlust alustada; samamoodi on piinlik vaikus ebamugav. Lihtsalt tuttavaga ei tohi muutuda liiga familiaarseks; liigne kinnisus on ka ebaviisakas. Vanematele ei taha päris kõigist oma tegemistest rääkida, samas tuleks anda piisavalt palju infot, et nad üleliia ei muretseks ja igasugu asju välja ei mõtleks. Kallitele inimestele ei taha väga öelda asju, mis võivad neid solvata; samas ütlemata jätmine ei ole ka nagu päris aus. Iseenda seisukohtade kaitsmisel suheldakse agressiivselt, samas ei taheta suure pauguga tülli minna; - sest nagu normaalse suhtluse alustamisegagi, on raske seda järsult lõpetada.

Ja millest tuleb see suhtluse raskus? Eks ikka meie emotsioonidest - nendestsamadest, tänu millele me üldse suhelda tahame.

Kõik tunnevad ja arvavad asjadest midagi ning proovivad seda edasi anda. Sest mis mõtet on muidu suhtlusel? Koos on hea asju arutada – nende üle kurvastada, neid kiruda või naerda. Jagatud emotsioonid lähendavad inimesi ja aitavad mõista. Ometi, kui me arvame asjadest teisiti või paneme isegi mingit suhtumist või käitumist pahaks ja näitame seda välja, siis asjade loogiline käik on konflikt.

Konflikt - emotsioonide vastandumine - ei ole iseenesest halb. Inimesed on erinevad. Ent konflikt muutub häirivaks siis, kui see kestab ja sunnitult kaua. Näiteks siis, kui inimesed teadlikult vaikivad. See on tegelikult veider - kahe inimese mõtted põrkuvad ning oma meelehärmi väljanäitamiseks hakatakse üksteist lihtsalt ignoreerima. Ei ole mingi saladus, et mittesuhtlemine on ka suhtlemine, tihti palju intensiivsem ja agressiivsem kui tavaline suhtlus ise, ning seetõttu tekitab see ka teises pooles tugevamaid ja vastakamaid emotsioone. Teadlikul vaikimisel on suur mõju.

Kartes konflikte, hoiab inimene end vaos ja laveerib emotsioonide näitamise ja mittenäitamise piirimail. Põhimõtteliselt enesekaitseks - et saada teistega läbi. Et jah, me küll tunneme ja mõtleme, aga ei näita seda kõike välja - sest nii on lihtsam. Seega - emotsioonide edasiandmisel piirame me oma emotsioone selleks, et säilitada võimalus emotsioone edasi anda ka edaspidi.

Might make no sense, aga nagu pealkirigi ütleb - see on paradoks.

Selleks, et säilitada mingi turvaline suhteolukord, hoiduda keerulisest seletustööst ja tunda end inimeste keskel hästi, tuleb aeg-ajalt keel hammaste taga hoida. Kuigi jah, elu näitab, et see on ikkagi ohtlik - lõpuks toob tähtsatest asjadest vaikimine suhtlusesse sisse teadliku ja mõlema poolt arusaadava teeskluse, ning kui ühel hetkel kõik ükskõik mismoodi välja lastakse, ehmatatakse ära nii ennast kui ka teisi.

Lugesin hiljuti mingit psühholoogi arvamust paaride emotsionaalsuse kohta, ja tema sõnum oligi laias laastus see, et emotsioonidel ei tohi lasta suhet hävitada. Emotsioone peab vaos hoidma. Mõnikord pealtnäha mõistetamatud paarid, kes nö "tuimlevad" oma suhtes, jäävad kokku kauemaks kui need, kes igas aspektis väga emotsionaalsed on. Sest mida lennukamalt ja emotsionaalsemalt antakse edasi armastust, seda raevukam on ka väljanäidatav viha. Suhtes on aga vajalik teatav kainemeelsus, pragmaatilisus ja realism - selleks, et see püsima jääks.

Lõppude lõpuks taandub kogu jutu point vist sellele, et mõistus saab olulisemaks kui emotsioonid (ma vabandan romantikute ees). Seda sel juhul, kui ükskõik millist suhtlust tahta säilitada ja seda jätkusuutlikuna hoida. Suhtluses üle pea keenud emotsioonid tuleb kindlasti kuhugi panna, sest niisama lohakile jättes korjad sa nad lõpuks nagunii üles. Julmalt näkku visata neid aga ei tasu. Teisele ei pruugi küll sõnad meelde jääda, küll aga see, mis tundeid need sõnad tekitasid.

Nagu ütles Dale Carnegie: "When dealing with people, remember you are not dealing with creatures of logic, but creatures of emotion."