Reaalne pask

Ma ei taha olla ebaviisakas, aga omaette mühatav, köhiv, mögisev, rögisev, üllatunuid häälitsusi ja muid ebamaiseid närviajavaid hääli tegev vanamees raamatukogus, täpselt sinu selja taga, kavatsuseta sealt kunagi ära minna, võtab eluisu ära.

Kahtlemine

Kõiges on võimalik kahelda. Faktides, põhjendustes, veendumustes, inimestes, riigivõimus, pilgus, kõrgemas jõus, sõnades, lahenduskäikudes, suhetes, tões, õiguses ja vales. Urgitsedes leiab alati, millele näpuga näidata ja mille olemust või vajalikkust küsimärgi alla seada. Iseasi on see, kas kõiges kahtlemine on ka mõistlikult võttes selles elus praktiline.

Ma ei arva, et kinnisilmi tuleb kõike uskuda ja omaks võtta. Aga ma ei arva ka, et pidev kahtlemine kõiges reaalselt midagi annab. Inimene ei ole nii suur, et mõjutada maailma pelgalt oma mõtetega - ka siis, kui neis on suur iva sees. Elus hakkama saamiseks, läbi löömiseks ja millegi saavutamiseks tuleb enamjaolt elada selles, mis olemas on, nii, nagu endale kõige kasulikum, või siis tegutseda selle nimel, et see, mis kõige õigem ei tundu, muutuks, kui on võimu seda muuta.

Elu pole selleks, et selles pidevalt vigu otsida. Kui ta sellisena mõjub, tuleb ehk iseennast ümber vaadata, sest see on ainus, mille üle inimesel on alati võimu. Ka siis, kui kahtleja selles kahtleb.

Muutus

Miski ei saa kunagi jääda selliseks, nagu see on praegu. Kõik muutub. Muutused on elu mõte. Muutume meie ja muutuvad meie inimesed. Muutuvad inimsuhted, arusaamad, tõekspidamised, väärtushinnangud. Kõik-kõik-kõik. Rääkimata tujudest ja ilmast. Muutust ei ole mõtet eitada või eirata. Kõik muutub kogu aeg meist sõltumatult.

Mis saab aga siis, kui inimene taipab, et elu tema ümber on muutunud nii palju, et ta ei tunne ennast enam kogu selle muutuste hunnikus ära? Mis saab siis, kui inimene taipab, et see, kuidas asjad on läinud ja kuidas elu kulgeb ikka omasoodu, ei ole see, kuidas ta seda kõike ette kujutanud on? Ilmselt on ta siis õnnelik või õnnetu. Palju on elus seda, mida inimene ei oska iial endale ette kujutada, ei oska sellest unistadagi, kuid mis kukub ühel hetkel lihtsalt sülle ja teeb inimese uskumatult õnnelikuks. Sama palju on seda, kui inimesel tuleb headest asjadest lahti öelda või libisevad need tal ise käest, jättes inimese katkisena maha. Selline muutus murrab, vahel isegi kohutavalt, kuid õnneks on suur enamus meist loodud sellisteks, kes taas tõusevad ja elule julgelt vastu astuvad. Muutused panevad meid elama - tundma ja mõtlema.

Muutustel tuleb lasta end kaasa viia. Apaatsed, keda muutus ei muuda, jäävad elust ilma ja istuvad igavesti oma muutumatus ükskõiksuses, olemata õnnelikud või õnnetudki. Jah, see on omamoodi turvaline tsoon, kuid selline, emotsionaalselt täiesti "kinnine" elu jätab inimese kõigest olulisest ja inimesele vajalikust ilma. Nagu Orkut (:D) umbes-täpselt ütles - inimene, kes pole kordagi elus tundnud häbi, kurbust või viha, pole riskinud. Tõsi, riskimata pole meil tõenäoliselt eriti tihti põhjust kurb olla, kuid ilmselt mitte ka tõsiselt õnnelik. Julgege muutustega kaasa minna, ise muutuda ja lasta end muuta. Võtke see risk.