Kahtlemine

Kõiges on võimalik kahelda. Faktides, põhjendustes, veendumustes, inimestes, riigivõimus, pilgus, kõrgemas jõus, sõnades, lahenduskäikudes, suhetes, tões, õiguses ja vales. Urgitsedes leiab alati, millele näpuga näidata ja mille olemust või vajalikkust küsimärgi alla seada. Iseasi on see, kas kõiges kahtlemine on ka mõistlikult võttes selles elus praktiline.

Ma ei arva, et kinnisilmi tuleb kõike uskuda ja omaks võtta. Aga ma ei arva ka, et pidev kahtlemine kõiges reaalselt midagi annab. Inimene ei ole nii suur, et mõjutada maailma pelgalt oma mõtetega - ka siis, kui neis on suur iva sees. Elus hakkama saamiseks, läbi löömiseks ja millegi saavutamiseks tuleb enamjaolt elada selles, mis olemas on, nii, nagu endale kõige kasulikum, või siis tegutseda selle nimel, et see, mis kõige õigem ei tundu, muutuks, kui on võimu seda muuta.

Elu pole selleks, et selles pidevalt vigu otsida. Kui ta sellisena mõjub, tuleb ehk iseennast ümber vaadata, sest see on ainus, mille üle inimesel on alati võimu. Ka siis, kui kahtleja selles kahtleb.