Oma lugu

Tere taas.

Ma ei ole päris kindel, millal keegi seda blogikannet üleüldse lugema juhtub, sest kirjutanud ei ole ma siia juba üks päev vähem kui viis (!) kuud. Aga et sügis on ikka selline natuke mõtlikum aeg kui suvi, siis oli iseenesestmõistetav, et kunagi ma naasen siia jälle.

Niisiis. Siin ma olen. Elus ja terve, nagu te ilmselt kõik aimate või teate.

Mul ei ole tegelikult midagi konkreetset öelda. Ilmselt, vaadates mu varasemaidki postitusi, ei tule see üllatusena. Siiski ei tähenda see, et ma mitte millestki ei mõtleks. Asju on lihtsalt raske niimoodi kirja panna, et suvaline internetisurfaja, kes siia juhuslikult satub, mõistaks mõtet, aga mitte sisu. Oma elu eksponeerimine sisuliselt kogu maailmale on niigi kogemata tõelisuseks saanud ja liigse avameelsusega blogimine annab asjale ainult hoogu juurde.

Jah, siis võib ju küsida, mis perse päralt sa üldse blogid, kui ei julge oma määrdunud sokke näidata. Ega ei teagi. Olen harjunud mõtteid üles kirjutama, ja niimoodi, kuhugi seda kõike üles kirjutades ja teistega jagades jätan ma ikkagi mingi väikese jälje, olgu see siis täiesti tähtsusetugi, siia keskkonda, mida võib nimetada moodsa ühiskonna kultuuri(tuse)kandjaks. (Professor Naritsale meeldiks see lõik, "perse" välja arvatud.)

Oma lugu. See on see, mida me kõik ühel või teisel moel jagame ja tahame jagada. Kuigi mitte kõike sellest, ja sugugi mitte kõigile. Selline valikuline iseenese andmine teistele tingib selle, et igaühel, kes sinuga veidi rohkem suhelnud, on sinu kohta isesugune lugu oma peas mõelda ja teistele rääkida. Keegi ei näe sind niimoodi, nagu sa ise ennast näed, ja üsna kummaline on vahepeal mõelda, et kellegi teise jaoks oledki sa hoopiski muust puust, kui sa ise end usud olevat.

Kirjutamine on hea viis oma lugu edasi anda. Ka ridade vahelt, kui sa seda kunsti jagad. Olles vaba vastasseisva inimese hindavast pilgust saad sa oma tekstiga temast lihtsalt üle sõita ja ta endale mõneks minutiks allutada - et anda endast edasi see, mis sinu arvates sinu kohta käib või võiks käia. Nii et miks siis mitte seda kasutada.

Mulle meeldib, et paljud ikkagi räägivad oma lugu. Ka siis, kui seda lugu on raske mõista. Aga mis siin elus üleüldse ei oleks raske ja kes ütles, et ta raske siis olema ei peaks. Las ta siis olla. Mured ei kao elu lõpuni nagunii kuhugi, aja jooksul nad lihtsalt teisenevad ja omandavad teistsuguseid mõõtmeid. Raskused ja muretsemine käivad elu, oma loo juurde - nii ilus ja täis õnne, kui see ka kõrvaltvaatajale ei paistaks. Teine asi on see, kui tõsiselt sa neid raskusi ja muresid igapäevaelus võtad ja kui palju sa lased ühel või teisel asjal otsustada, kes sa tegelikult oled.

Nii palju siis tänaseks. Edu kaasvõitlejatele! Sööge viitamine, nautige värvilist sügist, kuulake head muusikat, vaadake öösiti tähti, work hard, play hard. Elu on ilus.