Võõras mees

Mu kodu asub mõnikümmend aastat tagasi loodud suvilate rajoonis. Maju on siin küll tunduvalt rohkem, kuid meie elame eraldi, ühes kuue majaga reas, ümbritsetuna lõunast ja läänest paksu metsaga. Tee siia kanti tulebki läbi selle metsa, kuigi autoga saab meie juurde tulla ka teed mööda, mis vanaisa tööstusest mööda läheb.

Metsas olen ma käinud nii kaua kui ma mäletan – soojadel suvepäevadel, poristel sügisõhtutel, külmadel talveöödel ja kargetel kevadhommikutel. Tavaliselt käin ma seal ikka koos koeraga – ühte pooleteist kilomeetri pikkust jalgrada pidi, mis läheb vahepeal Elva jõest mööda ja tuleb lõpuks koju ringiga tagasi. Sedasama rada kõndisin ma ka ühel ilusal õhtupoolikul nädal aega tagasi.

Kui ma olin koeraga juba otsaga koju jõudmas, kõige läänepoolsema maja juures, hüppas metsast, aia äärest, välja üks tundmatu mees. Siniste töömehepükste, Reeboki tossude ja punase nokatsiga, keskealine, pisut kahtlustäratava välimusega mees. Ma ei olnud teda kunagi varem näinud ja see oli veider, sest siin tead ikka neid, kes vahepeal ringi töllavad. Kahtlust äratas just see, et ta tuli justkui eikusagilt ja samas nägi välja, nagu ta oleks siin majade juures mingit asja ajamas.

Jäime mõlemad samaaegselt seisma ja vaatasime paari sekundi jooksul tõtt. Ütlesin, endale teadmata, miks – tere. Ilmselgelt häiritud tundmatu vaatas mind ainult küsiva pilguga ning otsustas edasi minna. Läksimegi siis, mina ees ja tema mõned meetrid järel, edasi.

Kui ma korraks tagasi vaatasin, märkasin, et tundmatu ei ole eriti rahul, et mul koer on. Ta vaatas Rollyt pooleldi vihase, pooleldi argliku näoga (ja jumal taevas teab, et asjatult, sest minu koer liputaks bin Ladenile ka saba) ja jäi uuesti seisma. Jäin ka seisma ja lasin mehel endast mööda minna.

Algul kõndis ta rahulikult, kuid lisas aegamisi järjest rohkem kiirust ja lõpuks lasi juba päris kiiresti mööda teed edasi. Jõudnud metsaalusel teel just minu majast mööda, hüppas ta ühtäkki lihtsalt maja kõrvale metsa puude vahele ja kadus kui tina tuhka. Kuulsin tugevat raginat. Ilmselt ta jooksis. Vaatasin veel tükk aega sinna suunas, kuhu ta hüpanud oli, aga et mets on paks ja oli juba hämardumas, ei näinud ma rohkem isegi tema punast nokamütsi.

Siniste pükste ja punase nokatsiga kahtlast meest ei ole ma siin enam näinud. Ometi jäi see veidi kripeldama. Mida ta seal kõige läänepoolsemate naabrite juures tegi? Miks ta nii kummaliselt käitus? Ja muidugi – miks ta metsa põgenes?