teisipäev, 15. juuni 2010
Pingutused
Inimene unustab vahepeal ära, et ta peab kõige nimel pingutama. Kaasa arvatud selle nimel, mis juba olemas on. Sest nagu minu vanaisa ikka öelda armastab: "Kerge on rikkaks saada, aga raske on rikkust hoida." Ja rikkus ei peaks siinkohal olema ju pelgalt materiaalne.
kolmapäev, 9. juuni 2010
Aeg
See on lihtsalt nii kuradima meeletu, kui kiiresti läheb aeg.
Alles ma ootasin oma sünnipäeva. Nüüd on see juba kahe nädala vanune minevik ja elu läheb täpselt samamoodi edasi. 20 või 21, mingit vahet peale numbrimuutuse ei tunne. Ja pidu on ka juba ununenud. Või noh. Jah. Nii palju kui seda üldse mäletada on. Kahjuks.
Alles oli eksamisess tulemas. Ma mäletan, kuidas ma ühel aprillikuu õhtul istusin ÕISis, vaatasin neid aineid ja mõtlesin, et ma ei saa neid iial selgeks ega uurimistööd kirjutatud. Kaks kuud hiljem, täna, tuli viimane hinne ja kooliga on selleks korraks siis kõik. Raske oli, ja eks ma ise ju ka õigupoolest tegin selle enda jaoks varasema paarikuise luuserdamisega raskemaks, aga nüüd pole sellel kõigel enam jällegi vahet. Ööd raamatukogus on möödas ja suvi võib alata. Uskumatu, aga tõsi.
Alles ma astusin ülikooli. Ma mäletan nii hästi, kuidas me Jaanaga läksime 1. septembril 2008 Tartu Ülikooli peahoonesse avaaktusele, ja kuidas ma mõtlesin, et ma ei kuulu sinna. Toonase dekaani, Kalle Meruski, ja mingi paar aastat vanema juuraka kõnede järel leidsin end mõtlemast, et ma ei taha saada selliseks nagu nemad ja ma ei taha olla osa kogu sellest värgist. Et ma ei taha palju õppida ja ma ei taha olla üks sellest tohutu suurest karjast, kes kõik üritavad juuraharidusega end kunstlikult üles hype'ida. Aasta pärast on ülikool läbi, vähemalt üks suur etapp sellest, ja ma vaatan elule hoopis teisiti. Mingis mõttes ma ei tunne siiani end ülikooli või nende inimestega eriti seotuna, aga ka sellel pole lõppude lõpuks absoluutselt mingit vahet. Ma lihtsalt teen seal oma asja nii hästi või halvasti kui oskan.
Alles ma sain 18. Ma mäletan, kui meeletult ma seda aega ootasin, juba mitu aastat enne, ja kuidas ma olin 2007. aasta 28. mai öösel vastu 29. maid üleval oma toas ja ootasin, et kell saaks 00.00. Nii nagu kõik siin elus, tuli lõpuks ka see hetk kätte. Ma mäletan oma sünnipäevapidu, ma mäletan üldse nii selgelt seda, kui ma olin just 18 saanud. Ma sain load, võisin käia kus tahtsin ja teha mida tahtsin. Kõik oli nii uus ja huvitav. Keelatud asjad said ühtäkki lubatuks, ja kuigi nad ei olnud siis üldse enam nii põnevad, oli ikkagi äge.
Alles oli gümnaasiumi algus. Ka see, esimene gümnaasiumi koolipäev, on mul selgelt meeles. Ma istusin füüsika klassis, kõige tagumises pingis, ja mõtlesin omaette, kes kõik need võõrad inimesed on ja miks nad siia tulevad. Kolme aastaga sain aga neid kõiki teadma, keda rohkem, keda vähem, sain paremateks sõpradeks nendega, keda juba teadsin ja leidsin endale sealt uued sõbrad - tõenäoliselt kogu eluks. 10. klassi alguses tundus gümnaasiumi lõpp nii meeletult kaugel, aga tegelikult läks see aeg väga kiiresti. Elu oli siis ilus. Gümnaasiumiaega võibki vist pidada siiani kõige ilusamaks ajaks mu elus.
Alles olid need ajad, kus ma kogu aeg rolleriga sõitsin. Küll üksi, kahe-, kolme- ja vist ükskord isegi neljakaupa. Roller oli siis nii in. Palju lõbusaid asju sai tänu sellele tehtud. Unistasin juba siis, et saaks ükskord autojuhiload ja auto. Ja nüüd on mul juba kolm aastat load ja auto olnud, ja see kõik on nii igapäevane ja tavaline. Kahjuks.
Ja alles ma läksin kooli. Aasta siis oli '96. Kes siis esimest koolipäeva ei mäletaks. Põnevus- ja hirmutunne segamini. Alles ma olin nii väike ja rumal, saamata midagi elust ja olust aru, ning pidades oma ainsaks tõsiseks probleemiks seda, kuna jälle maale vanaema ja vanaisa juurde külla saaks. Aga see kõik on samas nii kauge minevik, nii võõras ja ähmane. Ometi ma mäletan seda, ja tean, mida ma siis mõtlesin.
Kui juba 21-aastaselt selline tunne on, et elu läheb kiiresti mööda, ja kõike on nii palju mäletada ja meenutada, siis vahepeal see hirmutab natuke. Mõeldes tagasi nii eelnimetatuile kui ka teistele suurtele pöördepunktidele oma elus, ja mõistes, et elu ei lähe kunagi nii, nagu sa tol hetkel mõtled, tekib selline täielik wtf-tunne. Aga ka see läheb mööda. Elu ja aeg lähevad edasi, ükskõik, mida ma mõtlen, ja ükskõik, mida ma teen. Weird, ain't it.
Alles ma ootasin oma sünnipäeva. Nüüd on see juba kahe nädala vanune minevik ja elu läheb täpselt samamoodi edasi. 20 või 21, mingit vahet peale numbrimuutuse ei tunne. Ja pidu on ka juba ununenud. Või noh. Jah. Nii palju kui seda üldse mäletada on. Kahjuks.
Alles oli eksamisess tulemas. Ma mäletan, kuidas ma ühel aprillikuu õhtul istusin ÕISis, vaatasin neid aineid ja mõtlesin, et ma ei saa neid iial selgeks ega uurimistööd kirjutatud. Kaks kuud hiljem, täna, tuli viimane hinne ja kooliga on selleks korraks siis kõik. Raske oli, ja eks ma ise ju ka õigupoolest tegin selle enda jaoks varasema paarikuise luuserdamisega raskemaks, aga nüüd pole sellel kõigel enam jällegi vahet. Ööd raamatukogus on möödas ja suvi võib alata. Uskumatu, aga tõsi.
Alles ma astusin ülikooli. Ma mäletan nii hästi, kuidas me Jaanaga läksime 1. septembril 2008 Tartu Ülikooli peahoonesse avaaktusele, ja kuidas ma mõtlesin, et ma ei kuulu sinna. Toonase dekaani, Kalle Meruski, ja mingi paar aastat vanema juuraka kõnede järel leidsin end mõtlemast, et ma ei taha saada selliseks nagu nemad ja ma ei taha olla osa kogu sellest värgist. Et ma ei taha palju õppida ja ma ei taha olla üks sellest tohutu suurest karjast, kes kõik üritavad juuraharidusega end kunstlikult üles hype'ida. Aasta pärast on ülikool läbi, vähemalt üks suur etapp sellest, ja ma vaatan elule hoopis teisiti. Mingis mõttes ma ei tunne siiani end ülikooli või nende inimestega eriti seotuna, aga ka sellel pole lõppude lõpuks absoluutselt mingit vahet. Ma lihtsalt teen seal oma asja nii hästi või halvasti kui oskan.
Alles ma sain 18. Ma mäletan, kui meeletult ma seda aega ootasin, juba mitu aastat enne, ja kuidas ma olin 2007. aasta 28. mai öösel vastu 29. maid üleval oma toas ja ootasin, et kell saaks 00.00. Nii nagu kõik siin elus, tuli lõpuks ka see hetk kätte. Ma mäletan oma sünnipäevapidu, ma mäletan üldse nii selgelt seda, kui ma olin just 18 saanud. Ma sain load, võisin käia kus tahtsin ja teha mida tahtsin. Kõik oli nii uus ja huvitav. Keelatud asjad said ühtäkki lubatuks, ja kuigi nad ei olnud siis üldse enam nii põnevad, oli ikkagi äge.
Alles oli gümnaasiumi algus. Ka see, esimene gümnaasiumi koolipäev, on mul selgelt meeles. Ma istusin füüsika klassis, kõige tagumises pingis, ja mõtlesin omaette, kes kõik need võõrad inimesed on ja miks nad siia tulevad. Kolme aastaga sain aga neid kõiki teadma, keda rohkem, keda vähem, sain paremateks sõpradeks nendega, keda juba teadsin ja leidsin endale sealt uued sõbrad - tõenäoliselt kogu eluks. 10. klassi alguses tundus gümnaasiumi lõpp nii meeletult kaugel, aga tegelikult läks see aeg väga kiiresti. Elu oli siis ilus. Gümnaasiumiaega võibki vist pidada siiani kõige ilusamaks ajaks mu elus.
Alles olid need ajad, kus ma kogu aeg rolleriga sõitsin. Küll üksi, kahe-, kolme- ja vist ükskord isegi neljakaupa. Roller oli siis nii in. Palju lõbusaid asju sai tänu sellele tehtud. Unistasin juba siis, et saaks ükskord autojuhiload ja auto. Ja nüüd on mul juba kolm aastat load ja auto olnud, ja see kõik on nii igapäevane ja tavaline. Kahjuks.
Ja alles ma läksin kooli. Aasta siis oli '96. Kes siis esimest koolipäeva ei mäletaks. Põnevus- ja hirmutunne segamini. Alles ma olin nii väike ja rumal, saamata midagi elust ja olust aru, ning pidades oma ainsaks tõsiseks probleemiks seda, kuna jälle maale vanaema ja vanaisa juurde külla saaks. Aga see kõik on samas nii kauge minevik, nii võõras ja ähmane. Ometi ma mäletan seda, ja tean, mida ma siis mõtlesin.
Kui juba 21-aastaselt selline tunne on, et elu läheb kiiresti mööda, ja kõike on nii palju mäletada ja meenutada, siis vahepeal see hirmutab natuke. Mõeldes tagasi nii eelnimetatuile kui ka teistele suurtele pöördepunktidele oma elus, ja mõistes, et elu ei lähe kunagi nii, nagu sa tol hetkel mõtled, tekib selline täielik wtf-tunne. Aga ka see läheb mööda. Elu ja aeg lähevad edasi, ükskõik, mida ma mõtlen, ja ükskõik, mida ma teen. Weird, ain't it.
reede, 4. juuni 2010
Võlts
Vahepeal on vaja natuke võltsi. Võltsi naeratust, huvi, nõustumist. Mõned lihtsalt ootavad sinult seda. Anna siis neile see võlts, mida neil nii väga vaja on. Lase neil olla õnnelik.
Tellimine:
Postitused (Atom)
