esmaspäev, 28. detsember 2009

Kujuta ette, ...

et sa mängid malet.
On sinu kord. Sa tahad käia mingi käigu, kuid sa tead, et on olemas parem käik - õigem ja kasulikum kui sinu oma. Kas sa käiksid selle käigu, mille sa alguses käia tahtsid, või läheksid õigemat teed pidi ja teeksid nii, nagu kõik teised sinu asemel teeksid?
Ja kui su vastane sulle õige käigu ette ütleks - kas sa käiksid selle käigu, mille tema sulle ette ütles, või jääksid endale kindlaks ja julgeksid võtta riski ning teha nii, nagu sa ise tahad, riskides sellega malendist ilma jääda või isegi kaotada?

laupäev, 26. detsember 2009

Ainult üks lause

Mõni päev lihtsalt on selline, kus ei toimugi mitte midagi erilist, kuid päeva lõpuks leiad end mõtlemast, kes sa selline oled ja kuhu sa enda arust lähed.

reede, 25. detsember 2009

Äärmuslikkus

Ma jäin eile peale üht vaidlust mõtlema järgmisele asjale.
Inimesed kalduvad tihti äärmustesse. Tihti tobedate kohtade pealt. Peaaegu kõigilt inimestelt kuuleb mingil eluetapil "mina ei tee mitte kunagi seda" või "minu meelest on see täiesti vale" või "inimesed, kes arvavad või teevad nii, on minu arvates täielikud debiilikud" jne. Selleks, et oma sõnadele kaalu anda, hakkavad lubajad-arvajad elama omaenda statemendi järgi. Ja et tõestada siis mida - neil on mingisugusest asjast äärmuslik vaade? Wow, there's a point.
Inimesed, kes väidavad end olevat mingi koha pealt veidralt äärmusliku maailmavaatega, seda tavaliselt pole. See on mingi veider viis, et jätta inimestele mulje teadlikust ja tugevast, lõpuni välja kujunenud isiksusest. Inimesed, kes kalduvad äärmuslikke väljaütlemisi tegema, on sisimas lõhestunud isiksused, kes, julgemata iseendale otsa vaadata, loovad endast kunstlikult tugeva pildi. Rääkimata sellest, et tavaliselt päädib ekstremism sellega, et ühest äärmusest jõutakse ilma vahepeatuseta teise äärmusesse, on ekstremistide rahulolu teeseldud, sest see ei tulene mitte nende tegelikust sisemisest inimlikust "minast", vaid põhineb kunstlikult loodud väikesel egomullil, millel, kahjuks, pole tavaliselt suurt seost inimese endaga. Mul on sellistest inimestest kahju.
Äärmuslikkus on nõrkade inimeste iseloomuomadus. Sellega on kerge eemale tõrjuda inimesed ja situatsioonid, millega me ei suuda tegelda ja see annab võimaluse kogeda elu lihtsaplaaniliselt. Äärmuslikkus on inimestele, kes ei julge elu kogeda või kes ei julge iseenda sisse vaadata, kartes, et see, keda nad seal näevad, ei meeldi neile.
Inimene õpib läbi elu, ning loota läbi oma teeseldud äärmuslikkuse mulli, et selles ei tehta vigu, on lihtsalt rumal. Mõnikord tuleb teha viga, et saada aru, et see on viga, ja seejärel saab targemana edasi minna. Inimesed ei tohiks karta elada ja kogeda. Seda teed käies tuleb lõpuks ka iseenda aktsepteerimine. That's the way life goes.

kolmapäev, 23. detsember 2009

Kui palju su elu kaalub?

Kujuta korraks ette, et sa kannad seljakotti. Nüüd, ma tahan et sa täidaksid selle kõige sellega, mis sul elus on. Alusta väikestest asjadest. Riiulid, sahtlid, nipsasjad. Siis pane sinna suuremaid asju. Riided, kodutehnika, lambid, su telekas. Seljakott peaks juba päris raske olema, ja sina paned sinna veel suuremaid asju. Su diivan, su auto, su maja. Ma tahan, et sa paneksid kõik selle sinna seljakotti. Nüüd, ma tahan et sa sa täidaksid seda inimestega. Alusta tavaliste tuttavatega, sõprade sõpradega, inimestega töölt või koolist. Siis liigu inimeste juurde, kellele sa usaldad oma kõige intiimsemad asjad. Su vennad, su õed, su lapsed, su vanemad, ja lõpuks su mees, naine, su poisssõber või tüdruksõber. Pane nad kõik sinna seljakotti. Tunne selle koti raskust.

osa filmi "Up in the air" treileri tekstist

laupäev, 19. detsember 2009

Naised ja füüsika

Nii palju kui mina naistest tean, siis ma tean ainult seda, et mida rohkem ma neist tean, seda vähem saan ma neist aru ja seda vähem ma tegelikult tean.
Mehelik ja naiselik maailmapilt ja üleüldine mõtteloogika on nii erinevad, ja vahepeal viskab see lihtsalt täiega pildi kasti. Ometi on nad huvitavad ja tekitavad uudishimu. Aga ma ei mõista siiski, kas nad ongi siis nii keerulised või on nad tegelikult täpselt samasugused nagu mehed, julgemata seda otse välja öelda.

Nagu ütles üks mu väga hea sõber: "Naised on nagu füüsika - mõlema puhul on sageli kastitõmbavaid olukordi ning järsku avastan iroonilise naerupahvakuga, et jeerum küll, Jumal, oled see jälle sina?!"

Pudel lauale selle jutu peale.