Meist kõigist - veidi filosoofilisemalt

Inimestena peame ennast looduse krooniks. Ikka seetõttu, et oleme kõigist liikidest kõige targemad ja suutelised maailma mõistma nii nagu ei keegi teine. Seda kõike tänu oma mõistusele.

Inimmõistuse tähtsust on tänapäevase elukorralduse juures raske ülehinnata. Elu, mille oleme endale loonud, on mugav, pealtnäha turvaline ja looduslikust reaalsusest juba ammuilma kaugenenud (teatavate eranditega, kuid siiski). Valdav enamus meie elust toimub tehismaailmas ja tehismõistetega. Mõistlikus ühiskonnakorralduses ei eksisteeri looduslikku kõigi sõda kõigi vastu, vaid rõhuasetus on kokkukuuluvusel ja ühiskonna sõltuvusel igast ühiskonnaliikmest ja vastupidi. Meil eksisteerib nii paikkondlik kui ka globaalne tööjaotus, mille tulemusena ei pea inimene kõike eluks tarvilikku hankima ise. Järjest enam väärtustatakse spetsialiseeriumist ja seevastu inimene, kes väidab teadvat ja oskavat kõike, ei ole tõsiseltvõetav. Ühel või teisel moel on need kõik loodusele mitteomased tunnused. Ükski teine liik ei ela ega ole nii.

Inimmõistuse olemasolul on aga ka oma kurb külg. Ma ei pea siin silmas globaalseid hädasid, mis tulenevad maailma ja selle varude üleekspluateerimisest. Ma pean siin silmas just kurbust inimese enda seisukohast.

Nimelt, tabasin end ühel päeval mõttelt, et inimesed on liiga targaks saanud. Jah, nii palju on küll seda, mida me ei tea, kuid tohutult palju on siiski ka seda, mida me praeguseks juba teame. Teadmised, see pidi olema võim. Kuid mulle tundub, et mida rohkem me end ümbritsevast teada saame ja mida rohkem me suudame kõike siin maailmas seletada läbi põhjus-tagajärg mõistetega opereeriva kausaalse seose, seda raskem on meil tegelikult aktsepteerida ennast osana loodusest ja leppida loodusliku valiku paratamatusega. Kui meile või meie perekonnaliikmele langeb osaks mingi õnnetus, olgu see loodusõnnetus või tõsisem tervisehäda, küsime me alati – miks? – ja vastus, et see on looduslik juhus, ei rahulda meid. Kui midagi, teeb õnnetumaks. Inimkonna areng on ühelt poolt viinud küll inimelu ja isiksuse tingimusteta väärtustamiseni (taaskord, eranditega, kuid siiski), kuid teiselt poolt oleme loodusest võõrdunud ja ei suuda lõpuni leppida nende reeglitega, mille järgi see siiani toimetab ja jääb igavesti toimetama.

Inimmõistus kui selline ei sobi seetõttu loodusega eriti hästi kokku. Ma olen üsna kindel, et inimesed, kuigi elades pealtnäha paremini kui kõik muud liigid maakera peal kokku, on, kui seda niimoodi võrrelda saab, siiski kõige õnnetumad. Omistades kõigele tähenduse, osates oma tundeid sõnastada ja suutes kõike olulist mäletada, kannavad inimesed endaga tegelikult kaasas suurt koormat. Ma ei ütle seda, et näiteks rebased metsas omal moel ei leina, kuid kindlasti jääb lähedase surm neid tulevases elus vähem mõjutama kui inimest. Seda põhjusel, et rebane ei mõista loodusliku valiku julmust nii nagu inimene.

Sellele ilmselgusele vaatamata jääme nii mina, sina kui ka kogu inimkond oma eksistentsi lõpuni loodusega võitlema ja oma inimväärikusest kümne küünega kinni hoidma. Ja selles, et inimesed ei lepi loodusega nii, nagu see on, on midagi aukartustäratavat. Looduse vastas on see mitteleppimine küll tühine, kuid tundub, et see ongi suuresti inimeksistentsi kandvaks aluseks.