Inimestena peame ennast looduse krooniks. Ikka seetõttu, et oleme kõigist liikidest kõige targemad ja suutelised maailma mõistma nii nagu ei keegi teine. Seda kõike tänu oma mõistusele.
Inimmõistuse tähtsust on tänapäevase elukorralduse juures raske ülehinnata. Elu, mille oleme endale loonud, on mugav, pealtnäha turvaline ja looduslikust reaalsusest juba ammuilma kaugenenud (teatavate eranditega, kuid siiski). Valdav enamus meie elust toimub tehismaailmas ja tehismõistetega. Mõistlikus ühiskonnakorralduses ei eksisteeri looduslikku kõigi sõda kõigi vastu, vaid rõhuasetus on kokkukuuluvusel ja ühiskonna sõltuvusel igast ühiskonnaliikmest ja vastupidi. Meil eksisteerib nii paikkondlik kui ka globaalne tööjaotus, mille tulemusena ei pea inimene kõike eluks tarvilikku hankima ise. Järjest enam väärtustatakse spetsialiseeriumist ja seevastu inimene, kes väidab teadvat ja oskavat kõike, ei ole tõsiseltvõetav. Ühel või teisel moel on need kõik loodusele mitteomased tunnused. Ükski teine liik ei ela ega ole nii.
Inimmõistuse olemasolul on aga ka oma kurb külg. Ma ei pea siin silmas globaalseid hädasid, mis tulenevad maailma ja selle varude üleekspluateerimisest. Ma pean siin silmas just kurbust inimese enda seisukohast.
Nimelt, tabasin end ühel päeval mõttelt, et inimesed on liiga targaks saanud. Jah, nii palju on küll seda, mida me ei tea, kuid tohutult palju on siiski ka seda, mida me praeguseks juba teame. Teadmised, see pidi olema võim. Kuid mulle tundub, et mida rohkem me end ümbritsevast teada saame ja mida rohkem me suudame kõike siin maailmas seletada läbi põhjus-tagajärg mõistetega opereeriva kausaalse seose, seda raskem on meil tegelikult aktsepteerida ennast osana loodusest ja leppida loodusliku valiku paratamatusega. Kui meile või meie perekonnaliikmele langeb osaks mingi õnnetus, olgu see loodusõnnetus või tõsisem tervisehäda, küsime me alati – miks? – ja vastus, et see on looduslik juhus, ei rahulda meid. Kui midagi, teeb õnnetumaks. Inimkonna areng on ühelt poolt viinud küll inimelu ja isiksuse tingimusteta väärtustamiseni (taaskord, eranditega, kuid siiski), kuid teiselt poolt oleme loodusest võõrdunud ja ei suuda lõpuni leppida nende reeglitega, mille järgi see siiani toimetab ja jääb igavesti toimetama.
Inimmõistus kui selline ei sobi seetõttu loodusega eriti hästi kokku. Ma olen üsna kindel, et inimesed, kuigi elades pealtnäha paremini kui kõik muud liigid maakera peal kokku, on, kui seda niimoodi võrrelda saab, siiski kõige õnnetumad. Omistades kõigele tähenduse, osates oma tundeid sõnastada ja suutes kõike olulist mäletada, kannavad inimesed endaga tegelikult kaasas suurt koormat. Ma ei ütle seda, et näiteks rebased metsas omal moel ei leina, kuid kindlasti jääb lähedase surm neid tulevases elus vähem mõjutama kui inimest. Seda põhjusel, et rebane ei mõista loodusliku valiku julmust nii nagu inimene.
Sellele ilmselgusele vaatamata jääme nii mina, sina kui ka kogu inimkond oma eksistentsi lõpuni loodusega võitlema ja oma inimväärikusest kümne küünega kinni hoidma. Ja selles, et inimesed ei lepi loodusega nii, nagu see on, on midagi aukartustäratavat. Looduse vastas on see mitteleppimine küll tühine, kuid tundub, et see ongi suuresti inimeksistentsi kandvaks aluseks.
teisipäev, 10. aprill 2012
kolmapäev, 28. märts 2012
Põhimõtted
Mulle meeldivad põhimõtete järgi elavad inimesed. Ka siis, kui need põhimõtted on minu jaoks mõistetamatud. Näiteks taimetoitlased, paduusklikud, äärmusrohelised. Nende kires oma põhimõtte vastu on midagi erilist ja mingil kummalisel moel on see isegi kadestusväärne.
Sellel kõigel on aga ka teine pool. Mulle meeldivad põhimõtete järgi elavad inimesed küll, aga veel enam meeldivad nad mulle siis, kui nad oma põhimõtteid teistele väe võimuga peale ei ürita suruda. Põhimõtte järgi elamisest ei tohi kujuneda selle põhimõtte mittejärgijate valimatu kriitika. Kui põhimõtte järgimisest kujuneb üleüldine lugupidamatus kaasinimeste enesemääramisõiguse vastu, on põhimõte oma igasuguse algupärase moraalse väärtuse minetanud. Sedasi, paraku, ka põhimõtte järgija ise.
Sellel kõigel on aga ka teine pool. Mulle meeldivad põhimõtete järgi elavad inimesed küll, aga veel enam meeldivad nad mulle siis, kui nad oma põhimõtteid teistele väe võimuga peale ei ürita suruda. Põhimõtte järgi elamisest ei tohi kujuneda selle põhimõtte mittejärgijate valimatu kriitika. Kui põhimõtte järgimisest kujuneb üleüldine lugupidamatus kaasinimeste enesemääramisõiguse vastu, on põhimõte oma igasuguse algupärase moraalse väärtuse minetanud. Sedasi, paraku, ka põhimõtte järgija ise.
esmaspäev, 9. jaanuar 2012
Ammune mõte
Teada, mida sa elult tahad, on ainus viis edu saavutada. Kuidas muidu saab elu ja selle kulgemist üleüldse hinnata, kui sul puudub mõõdupuu, mille järgi seda teha. Teada aga täpselt, mida sa elult tahad, on raske. Kindlasti raskem kui tahtmise järgi oma tegusid juhtida.
See ei ole aga nii, et "ma tahan seda". Inimese elu ei ole kujuteldav täpina koordinaatteljestikul ja nii ei saa ka ainult üks konkreetne eesmärk juhtida kõike seda, mida me teeme. Liiatigi pärsib omaenese tulevikuplaanide surumine mingitesse kindlatesse, ühiskonna poolt etteantud väiklastesse raamidesse avatust uutele võimalustele ja - nimetagem siis seda niimoodi pool-läilalt - võimalust õnnelikule elule.
Mulle õpetati kord koolis, et inimene on oma olemuselt selle sõna loodusteaduslikus tähenduses lihtsalt looma kui bioloogilise masina edasiarendus. Siiski ei sõnastaks ega mõistaks ma seda ilmselt tõest fakti siiski nii teaduslikult. Igapäevases inimteadvuses on kolmeharuline söögivahend ikkagi kahvel ja inimene - inimene. Inimene on inimene, sest tal on oma isikupära ja tahtmised, omaenese uhkus ja ego, saavutus- ja tunnustusvajadus ja oma kordumatu olemasolemine. Püüd kõike, mida inimene oma eksistentsis endast kujutab ja omakeskis kujutleb, panna ühte lihtsustatud sõnalisse tahtmisse, on tapmiseni ahistav. Mitte keegi ei tohiks olla enda vastu nii julm.
Aga mida siis üldse teadma peaks? See miski on see sama "mina" ise. Selleks, et teada, mida sa elult tahad, et olla õnnelik - selleks on paratamatult kõigepealt vaja ausalt iseennast tunda. Surudes meeleheitlikult alla seda, millele sa otsa ei julge vaadata, või teeseldes nii teistele või mis hullem, iseendale, et ollakse keegi teine, ei saagi kunagi õnnelikuks saada. (Selle kohta on ühes Gnarls Barkley laulus väga tabav fraas: "Everybody is somebody, but nobody wants to be themselves.") Iseenese aktsepteerimine, rahulolu oma olemasolust ja oskus end armastada ka ilma mingi mõistliku põhjenduseta on primaarne. Kõik muu tuleb selle järel, k.a teadmine sellest, kuhu suunas edasi liikuda.
Ma tean, et see postitus sai väga umbmäärane. Aga ma loodan, et see on ehk kunagi kellelegi inspiratsiooniks.
See ei ole aga nii, et "ma tahan seda". Inimese elu ei ole kujuteldav täpina koordinaatteljestikul ja nii ei saa ka ainult üks konkreetne eesmärk juhtida kõike seda, mida me teeme. Liiatigi pärsib omaenese tulevikuplaanide surumine mingitesse kindlatesse, ühiskonna poolt etteantud väiklastesse raamidesse avatust uutele võimalustele ja - nimetagem siis seda niimoodi pool-läilalt - võimalust õnnelikule elule.
Mulle õpetati kord koolis, et inimene on oma olemuselt selle sõna loodusteaduslikus tähenduses lihtsalt looma kui bioloogilise masina edasiarendus. Siiski ei sõnastaks ega mõistaks ma seda ilmselt tõest fakti siiski nii teaduslikult. Igapäevases inimteadvuses on kolmeharuline söögivahend ikkagi kahvel ja inimene - inimene. Inimene on inimene, sest tal on oma isikupära ja tahtmised, omaenese uhkus ja ego, saavutus- ja tunnustusvajadus ja oma kordumatu olemasolemine. Püüd kõike, mida inimene oma eksistentsis endast kujutab ja omakeskis kujutleb, panna ühte lihtsustatud sõnalisse tahtmisse, on tapmiseni ahistav. Mitte keegi ei tohiks olla enda vastu nii julm.
Aga mida siis üldse teadma peaks? See miski on see sama "mina" ise. Selleks, et teada, mida sa elult tahad, et olla õnnelik - selleks on paratamatult kõigepealt vaja ausalt iseennast tunda. Surudes meeleheitlikult alla seda, millele sa otsa ei julge vaadata, või teeseldes nii teistele või mis hullem, iseendale, et ollakse keegi teine, ei saagi kunagi õnnelikuks saada. (Selle kohta on ühes Gnarls Barkley laulus väga tabav fraas: "Everybody is somebody, but nobody wants to be themselves.") Iseenese aktsepteerimine, rahulolu oma olemasolust ja oskus end armastada ka ilma mingi mõistliku põhjenduseta on primaarne. Kõik muu tuleb selle järel, k.a teadmine sellest, kuhu suunas edasi liikuda.
Ma tean, et see postitus sai väga umbmäärane. Aga ma loodan, et see on ehk kunagi kellelegi inspiratsiooniks.
neljapäev, 5. jaanuar 2012
Identiteedist - eestlase ja eurooplasena
Küllalt palju oleme viimasel ajal kuulnud euroala kriisist ja Euroopa teadmatust tulevikust. Kui palju see meile tegelikult korda läheb, eks see on igaühe enda asi. Igapäevaelus ei ole võimalik pidevalt suurelt mõelda, sest sedasi jäävad suurte asjade aluseks olevad väikesed asjad tähelepanuta. Seega ei ole ka meile siinpool Euroopat ette heidetav, kui meil Kreeka üüratust laenukoormast kama kaks on. Oma varbavalu on ju ikka olulisem kui naabrimehe tulekahju - mis parata.
Sellegipoolest julgen ma väita, et viimasel ajal on inimeste igapäevateadvuses küsimus Euroopast ja selle tähendusest ehk veidi jõulisemat rolli mängima hakanud. Lõppude lõpuks tuleb infot selle kriisi ning spekulatsioone kriisi põhjuste ja tagajärgede kohta nii palju, et raske on seda eirata. Ja probleemipüstitus on seejuures oma laias laastus ikka sinist värvi tagakumaga - ka siis, kui seda enam alati otse välja ei öelda.
Vaevalt et keegi kahtleb enam selles, et euroala või lausa Euroopa Liidu kokkuvarisemine oma senisel kujul tooks endaga kaasa tohutult palju segadust ja paksu pahandust. Tõesti, kui nõukogude sotsialistliku korra kokkuvarisemine oli midagi sellist, mida sajad tuhanded eestlased lauldes toetasid, on tänane olukord hoopis teine. Tollal oli oodatud tulemuseks raudse eesriide langemine ja maailma avanemine meile ja vastupidi, ent tänasel hetkel tundub Euroopa Liidu kahtkümmend seitset liikmesriiki ühendava katusorganisatsiooni katuse kokkukukkumine hirmuäratava ja ohtliku stsenaariumina, mille järelmeid korjaksime enda hoovist ja krae vahelt veel pikka-pikka aega.
Eelnev võrdlus nõukogude korraga võib tunduda meelevaldne ja kohatu. Võib-olla ta seda ka on. Eesti saamine Nõukogude Liidu liikmeks ja Euroopa Liidu liikmeks toimusid erinevatel alustel ja viisil. Samas ei ole veidike mustvalgemalt asjale vaadates (mida mõned nimetavad ka objektiivsemaks vaatenurgaks) vahe sugugi nii suur, sest liikmesusega kummaski liidus loovutasime, kas siis pealesunnitult või vabatahtlikult, suure osa oma suveräänsusest ja rahvuslikust iseotsustusõigusest. Rõõm ühest liidust lahkuda või pessimism teise liidu võimaliku kokkuvarisemise üle ei saa aga põhineda pelgalt sellel, kuidas toimus liikmeks saamine. Ajaloolisest formalismist on olulisem asja ajahetkes eksisteeriv sisu. Seega evib Euroopa Liidu liikmesus ka eestlase jaoks midagi sellist, mida ta ei taha kaotada. Mis see miski siis on? Kas tõesti identiteet?
Euroopa Liit on paljuski pelgalt majandusorganisatsioon ja ei ole ei vale ega silmakirjalik öelda seda, et määravalt suur osa Euroopa identiteedist põhineb majandusliku heaolu poole püüdlemisel ja selle säilitamisel. Ja mis selles siis iseenesest halba on. Kõik need vajadused, mis jäävad majanduslikust sfäärist väljapoole, suudab oma kultuuri, ajaloolise järjepidevuse kontseptsiooni ja rahvuslik-traditsioonilise meelsusega edukalt katta meie oma riik. Nendesse tegemistesse Euroopa Liit seejuures tuntavalt suuremas osas pärssivalt ei sekku ega üritagi sekkuda ja tõenäoliselt paneksime me seda siin Eestis ka pahaks. Küll aga on selge see, et tänapäeva maailmas ei ole Euroopa riikidel võimalik tõeliselt konkurentsivõimelisena eksisteerida mingil viisil majanduslikult ühinemata. Kasu ühinemisest on nii suur- kui väikeriikidel. Kui suurriigi jaoks on küsimus liikmesusest Euroopa Liidus suuresti püsivatest kaubanduspartneritest ja sedasi oma siseriikliku majanduse toestamisest, tähendab see väikeriigile võimalust maailmas midagi enamat tähendada, kui ta seda suudaks majanduslik-poliitilises isoleerituses.
Vaatamata eelnevale ei saa aga siiski öelda, nagu oleks Euroopa Liidu tähendus ainult ja ainult majanduslik. Kuigi ta sisuliselt sellel põhineb, on ajas see majanduslik liit liikunud järjest suurema ühtsuse ja ühiste väärtuste kujundamise suunas. Lõppude lõpuks on majandusliku heaolu laiem eesmärk võimalikult suurele hulgale inimestele inimväärse elu võimaldamine. Üksikisiku tasandil tähendab see suuremat majanduslikku ja sedasi ka sotsiaalset tegutsemis- ja otsustusvabadust, mis, tuues kaasa võimaluse pelgalt ellujäämismuredelt tähelepanu mujale suunata, on suuresti üksikisiku õnneliku elu aluseks. Sedasi võibki väita, et Euroopa Liit tähendab meile siin Eestis teatavat kindlustunnet tagavat, kuigi igapäevaeluliselt siiski veel üsna ähmaselt teadvustatavat omaette väärtust, mille kadumise ja sellega kaasneva omaenese identiteedi murdumise tõsidusest saaksime aru ilmselt alles siis, kui seda liitu enam ei ole.
Siis on veel euroskeptikud. Euroskepsis iseenesest ei ole midagi taunitavat ja kannab endas ehk vahest veidi ülepaisutatud vormi taga tegelikult ka asjakohast sisu. Juba põhimõtteliselt on Euroopa ajaloo ja määravate kultuuriliste erinevuste tõttu Euroopa ülitiheda lõimimise idee utoopia kanti kalduv. Suure kriisi järelvõnked, mida praeguseks juba ka eraldiseisvaks kriisiks pidada võib, on tinginud tohutul hulgal ettepanekuid Euroopa Liidu saatuse edasiseks otsustamiseks ning üha rohkem on need kantud konföderatsionistlikest ideedest, kuna Euroopa Liidu kujundamine Euroopa Ühendriikideks lahendaks paljud probleemid, mis hetkel on tinginud Euroopa konkurentsivõime, usaldusväärsuse, tõsiseltvõetavuse ja kogu maine languse. Siiski tundub, nii nagu ilmselt euroskeptikudki pikemata nõustuksid, et Euroopa Liitriik kõlab valdavale enamusele vägivaldse ja pealesurutuna. Sedasi kuidas liiguvad euroskeptilised mõttevoolud, on ka reaalsus selline, et liitriigi loomiseks on Euroopa riikide kogukond liialt riigikeskne (sugugi mitte halvas tähenduses) ja see tingib ka igasuguse liitriigistamise hukule määratuse. Seni, kuni prantslane ja inglane ei vasta küsimusele nende päritolu kohta sõnaga „eurooplane“, ei saa Euroopa Liidust kujuneda sellist patriotismist nõretavat superpower’it nagu USA, kus nii asiaadist kui ka aafriklasest immigrant end uhkusega ameeriklasteks nimetavad. „Seni“ on isegi ehk eksitav sõna, sest tundub ebatõenäoline, et praegusel kujul eksisteerivas Euroopa Liidus patriotism/unionism kunagi üleüldse majanduslikust ideest tegelikkuses (jättes poliitilised deklaratsioonid kõrvale) kõrgemale tõuseks.
Tulles lõpetuseks tagasi identiteedi küsimuse juurde, tuleb nentida, et Euroopa Liidu kodaniku identiteet ei ole kindlasti midagi sellist, mida annaks võrrelda mõne kindla riigi kodaniku identiteediga ja seetõttu on ka kõik otsused, mis Brüsselist Euroopa peale laiali viiakse, endiselt kauged selle sõna kõigis tähendustes. Seetõttu on paratamatu, et ükskõik, kuidas praegusest probleemist – kui see tõesti nii tõsine on, kui seda meedias kajastatakse - kavatsetakse välja tulla, peab miski Euroopa Liidu organisatsioonilises korralduses tõsiselt muutuma ja seda ka liidu inimestele lähemale toomise vajadust silmas pidades. Ühtmoodi mõeldavad on nii senise tee jätkamine tingimusel, et Euroopa Liit saab kontrolli riikide üle juurde, mis omakorda tingiks ilmselt ka osade, tõenäoliselt sügava enesemääramistahtega liikmesriikide väljaastumise kui samahästi ka senise liidu lõppenuks lugemine ja uue, konföderatsioonitaolise ühenduse loomine uutele nõuetele vastavate seniste liikmesriikide pinnalt. Mõlemad variandid eeldavad teatavat reeglite karmistumist ja ringi kokkupoole tõmbamist, kuid kui tahta Euroopa Liitu ja sellega kaasnevat heaolupüüdlust säilitada, tundub see õigustatud sammuna. Niisamuti peaks uus süsteem vältima seda, et Euroopa Liidus või selle asemele tekkivas organisatsioonis liikmeks olles saaks üleüldse tekkida mängust väljaastumise idee. Uues alguses peab olema selge riikliku identiteedi suuremahuline minetamine ja uue identiteedi järkjärguline omaksvõtt.
Selge on aga see, et ühise Euroopa idee minetamine ei ole enam mõeldav ja üht või teistmoodi tuleb juba käimalükatud protsesse edasi viia. Meile siin Eestis tähendab see ka omal moel vajadust vastata küsimusele, kas olla või mitte olla osa tihedamalt seotud Euroopast, s.t rohkem eurooplased ja sedasi ka natuke vähem eestlased.
Sellegipoolest julgen ma väita, et viimasel ajal on inimeste igapäevateadvuses küsimus Euroopast ja selle tähendusest ehk veidi jõulisemat rolli mängima hakanud. Lõppude lõpuks tuleb infot selle kriisi ning spekulatsioone kriisi põhjuste ja tagajärgede kohta nii palju, et raske on seda eirata. Ja probleemipüstitus on seejuures oma laias laastus ikka sinist värvi tagakumaga - ka siis, kui seda enam alati otse välja ei öelda.
Vaevalt et keegi kahtleb enam selles, et euroala või lausa Euroopa Liidu kokkuvarisemine oma senisel kujul tooks endaga kaasa tohutult palju segadust ja paksu pahandust. Tõesti, kui nõukogude sotsialistliku korra kokkuvarisemine oli midagi sellist, mida sajad tuhanded eestlased lauldes toetasid, on tänane olukord hoopis teine. Tollal oli oodatud tulemuseks raudse eesriide langemine ja maailma avanemine meile ja vastupidi, ent tänasel hetkel tundub Euroopa Liidu kahtkümmend seitset liikmesriiki ühendava katusorganisatsiooni katuse kokkukukkumine hirmuäratava ja ohtliku stsenaariumina, mille järelmeid korjaksime enda hoovist ja krae vahelt veel pikka-pikka aega.
Eelnev võrdlus nõukogude korraga võib tunduda meelevaldne ja kohatu. Võib-olla ta seda ka on. Eesti saamine Nõukogude Liidu liikmeks ja Euroopa Liidu liikmeks toimusid erinevatel alustel ja viisil. Samas ei ole veidike mustvalgemalt asjale vaadates (mida mõned nimetavad ka objektiivsemaks vaatenurgaks) vahe sugugi nii suur, sest liikmesusega kummaski liidus loovutasime, kas siis pealesunnitult või vabatahtlikult, suure osa oma suveräänsusest ja rahvuslikust iseotsustusõigusest. Rõõm ühest liidust lahkuda või pessimism teise liidu võimaliku kokkuvarisemise üle ei saa aga põhineda pelgalt sellel, kuidas toimus liikmeks saamine. Ajaloolisest formalismist on olulisem asja ajahetkes eksisteeriv sisu. Seega evib Euroopa Liidu liikmesus ka eestlase jaoks midagi sellist, mida ta ei taha kaotada. Mis see miski siis on? Kas tõesti identiteet?
Euroopa Liit on paljuski pelgalt majandusorganisatsioon ja ei ole ei vale ega silmakirjalik öelda seda, et määravalt suur osa Euroopa identiteedist põhineb majandusliku heaolu poole püüdlemisel ja selle säilitamisel. Ja mis selles siis iseenesest halba on. Kõik need vajadused, mis jäävad majanduslikust sfäärist väljapoole, suudab oma kultuuri, ajaloolise järjepidevuse kontseptsiooni ja rahvuslik-traditsioonilise meelsusega edukalt katta meie oma riik. Nendesse tegemistesse Euroopa Liit seejuures tuntavalt suuremas osas pärssivalt ei sekku ega üritagi sekkuda ja tõenäoliselt paneksime me seda siin Eestis ka pahaks. Küll aga on selge see, et tänapäeva maailmas ei ole Euroopa riikidel võimalik tõeliselt konkurentsivõimelisena eksisteerida mingil viisil majanduslikult ühinemata. Kasu ühinemisest on nii suur- kui väikeriikidel. Kui suurriigi jaoks on küsimus liikmesusest Euroopa Liidus suuresti püsivatest kaubanduspartneritest ja sedasi oma siseriikliku majanduse toestamisest, tähendab see väikeriigile võimalust maailmas midagi enamat tähendada, kui ta seda suudaks majanduslik-poliitilises isoleerituses.
Vaatamata eelnevale ei saa aga siiski öelda, nagu oleks Euroopa Liidu tähendus ainult ja ainult majanduslik. Kuigi ta sisuliselt sellel põhineb, on ajas see majanduslik liit liikunud järjest suurema ühtsuse ja ühiste väärtuste kujundamise suunas. Lõppude lõpuks on majandusliku heaolu laiem eesmärk võimalikult suurele hulgale inimestele inimväärse elu võimaldamine. Üksikisiku tasandil tähendab see suuremat majanduslikku ja sedasi ka sotsiaalset tegutsemis- ja otsustusvabadust, mis, tuues kaasa võimaluse pelgalt ellujäämismuredelt tähelepanu mujale suunata, on suuresti üksikisiku õnneliku elu aluseks. Sedasi võibki väita, et Euroopa Liit tähendab meile siin Eestis teatavat kindlustunnet tagavat, kuigi igapäevaeluliselt siiski veel üsna ähmaselt teadvustatavat omaette väärtust, mille kadumise ja sellega kaasneva omaenese identiteedi murdumise tõsidusest saaksime aru ilmselt alles siis, kui seda liitu enam ei ole.
Siis on veel euroskeptikud. Euroskepsis iseenesest ei ole midagi taunitavat ja kannab endas ehk vahest veidi ülepaisutatud vormi taga tegelikult ka asjakohast sisu. Juba põhimõtteliselt on Euroopa ajaloo ja määravate kultuuriliste erinevuste tõttu Euroopa ülitiheda lõimimise idee utoopia kanti kalduv. Suure kriisi järelvõnked, mida praeguseks juba ka eraldiseisvaks kriisiks pidada võib, on tinginud tohutul hulgal ettepanekuid Euroopa Liidu saatuse edasiseks otsustamiseks ning üha rohkem on need kantud konföderatsionistlikest ideedest, kuna Euroopa Liidu kujundamine Euroopa Ühendriikideks lahendaks paljud probleemid, mis hetkel on tinginud Euroopa konkurentsivõime, usaldusväärsuse, tõsiseltvõetavuse ja kogu maine languse. Siiski tundub, nii nagu ilmselt euroskeptikudki pikemata nõustuksid, et Euroopa Liitriik kõlab valdavale enamusele vägivaldse ja pealesurutuna. Sedasi kuidas liiguvad euroskeptilised mõttevoolud, on ka reaalsus selline, et liitriigi loomiseks on Euroopa riikide kogukond liialt riigikeskne (sugugi mitte halvas tähenduses) ja see tingib ka igasuguse liitriigistamise hukule määratuse. Seni, kuni prantslane ja inglane ei vasta küsimusele nende päritolu kohta sõnaga „eurooplane“, ei saa Euroopa Liidust kujuneda sellist patriotismist nõretavat superpower’it nagu USA, kus nii asiaadist kui ka aafriklasest immigrant end uhkusega ameeriklasteks nimetavad. „Seni“ on isegi ehk eksitav sõna, sest tundub ebatõenäoline, et praegusel kujul eksisteerivas Euroopa Liidus patriotism/unionism kunagi üleüldse majanduslikust ideest tegelikkuses (jättes poliitilised deklaratsioonid kõrvale) kõrgemale tõuseks.
Tulles lõpetuseks tagasi identiteedi küsimuse juurde, tuleb nentida, et Euroopa Liidu kodaniku identiteet ei ole kindlasti midagi sellist, mida annaks võrrelda mõne kindla riigi kodaniku identiteediga ja seetõttu on ka kõik otsused, mis Brüsselist Euroopa peale laiali viiakse, endiselt kauged selle sõna kõigis tähendustes. Seetõttu on paratamatu, et ükskõik, kuidas praegusest probleemist – kui see tõesti nii tõsine on, kui seda meedias kajastatakse - kavatsetakse välja tulla, peab miski Euroopa Liidu organisatsioonilises korralduses tõsiselt muutuma ja seda ka liidu inimestele lähemale toomise vajadust silmas pidades. Ühtmoodi mõeldavad on nii senise tee jätkamine tingimusel, et Euroopa Liit saab kontrolli riikide üle juurde, mis omakorda tingiks ilmselt ka osade, tõenäoliselt sügava enesemääramistahtega liikmesriikide väljaastumise kui samahästi ka senise liidu lõppenuks lugemine ja uue, konföderatsioonitaolise ühenduse loomine uutele nõuetele vastavate seniste liikmesriikide pinnalt. Mõlemad variandid eeldavad teatavat reeglite karmistumist ja ringi kokkupoole tõmbamist, kuid kui tahta Euroopa Liitu ja sellega kaasnevat heaolupüüdlust säilitada, tundub see õigustatud sammuna. Niisamuti peaks uus süsteem vältima seda, et Euroopa Liidus või selle asemele tekkivas organisatsioonis liikmeks olles saaks üleüldse tekkida mängust väljaastumise idee. Uues alguses peab olema selge riikliku identiteedi suuremahuline minetamine ja uue identiteedi järkjärguline omaksvõtt.
Selge on aga see, et ühise Euroopa idee minetamine ei ole enam mõeldav ja üht või teistmoodi tuleb juba käimalükatud protsesse edasi viia. Meile siin Eestis tähendab see ka omal moel vajadust vastata küsimusele, kas olla või mitte olla osa tihedamalt seotud Euroopast, s.t rohkem eurooplased ja sedasi ka natuke vähem eestlased.
kolmapäev, 5. oktoober 2011
Oma lugu
Tere taas.
Ma ei ole päris kindel, millal keegi seda blogikannet üleüldse lugema juhtub, sest kirjutanud ei ole ma siia juba üks päev vähem kui viis (!) kuud. Aga et sügis on ikka selline natuke mõtlikum aeg kui suvi, siis oli iseenesestmõistetav, et kunagi ma naasen siia jälle.
Niisiis. Siin ma olen. Elus ja terve, nagu te ilmselt kõik aimate või teate.
Mul ei ole tegelikult midagi konkreetset öelda. Ilmselt, vaadates mu varasemaidki postitusi, ei tule see üllatusena. Siiski ei tähenda see, et ma mitte millestki ei mõtleks. Asju on lihtsalt raske niimoodi kirja panna, et suvaline internetisurfaja, kes siia juhuslikult satub, mõistaks mõtet, aga mitte sisu. Oma elu eksponeerimine sisuliselt kogu maailmale on niigi kogemata tõelisuseks saanud ja liigse avameelsusega blogimine annab asjale ainult hoogu juurde.
Jah, siis võib ju küsida, mis perse päralt sa üldse blogid, kui ei julge oma määrdunud sokke näidata. Ega ei teagi. Olen harjunud mõtteid üles kirjutama, ja niimoodi, kuhugi seda kõike üles kirjutades ja teistega jagades jätan ma ikkagi mingi väikese jälje, olgu see siis täiesti tähtsusetugi, siia keskkonda, mida võib nimetada moodsa ühiskonna kultuuri(tuse)kandjaks. (Professor Naritsale meeldiks see lõik, "perse" välja arvatud.)
Oma lugu. See on see, mida me kõik ühel või teisel moel jagame ja tahame jagada. Kuigi mitte kõike sellest, ja sugugi mitte kõigile. Selline valikuline iseenese andmine teistele tingib selle, et igaühel, kes sinuga veidi rohkem suhelnud, on sinu kohta isesugune lugu oma peas mõelda ja teistele rääkida. Keegi ei näe sind niimoodi, nagu sa ise ennast näed, ja üsna kummaline on vahepeal mõelda, et kellegi teise jaoks oledki sa hoopiski muust puust, kui sa ise end usud olevat.
Kirjutamine on hea viis oma lugu edasi anda. Ka ridade vahelt, kui sa seda kunsti jagad. Olles vaba vastasseisva inimese hindavast pilgust saad sa oma tekstiga temast lihtsalt üle sõita ja ta endale mõneks minutiks allutada - et anda endast edasi see, mis sinu arvates sinu kohta käib või võiks käia. Nii et miks siis mitte seda kasutada.
Mulle meeldib, et paljud ikkagi räägivad oma lugu. Ka siis, kui seda lugu on raske mõista. Aga mis siin elus üleüldse ei oleks raske ja kes ütles, et ta raske siis olema ei peaks. Las ta siis olla. Mured ei kao elu lõpuni nagunii kuhugi, aja jooksul nad lihtsalt teisenevad ja omandavad teistsuguseid mõõtmeid. Raskused ja muretsemine käivad elu, oma loo juurde - nii ilus ja täis õnne, kui see ka kõrvaltvaatajale ei paistaks. Teine asi on see, kui tõsiselt sa neid raskusi ja muresid igapäevaelus võtad ja kui palju sa lased ühel või teisel asjal otsustada, kes sa tegelikult oled.
Nii palju siis tänaseks. Edu kaasvõitlejatele! Sööge viitamine, nautige värvilist sügist, kuulake head muusikat, vaadake öösiti tähti, work hard, play hard. Elu on ilus.
Ma ei ole päris kindel, millal keegi seda blogikannet üleüldse lugema juhtub, sest kirjutanud ei ole ma siia juba üks päev vähem kui viis (!) kuud. Aga et sügis on ikka selline natuke mõtlikum aeg kui suvi, siis oli iseenesestmõistetav, et kunagi ma naasen siia jälle.
Niisiis. Siin ma olen. Elus ja terve, nagu te ilmselt kõik aimate või teate.
Mul ei ole tegelikult midagi konkreetset öelda. Ilmselt, vaadates mu varasemaidki postitusi, ei tule see üllatusena. Siiski ei tähenda see, et ma mitte millestki ei mõtleks. Asju on lihtsalt raske niimoodi kirja panna, et suvaline internetisurfaja, kes siia juhuslikult satub, mõistaks mõtet, aga mitte sisu. Oma elu eksponeerimine sisuliselt kogu maailmale on niigi kogemata tõelisuseks saanud ja liigse avameelsusega blogimine annab asjale ainult hoogu juurde.
Jah, siis võib ju küsida, mis perse päralt sa üldse blogid, kui ei julge oma määrdunud sokke näidata. Ega ei teagi. Olen harjunud mõtteid üles kirjutama, ja niimoodi, kuhugi seda kõike üles kirjutades ja teistega jagades jätan ma ikkagi mingi väikese jälje, olgu see siis täiesti tähtsusetugi, siia keskkonda, mida võib nimetada moodsa ühiskonna kultuuri(tuse)kandjaks. (Professor Naritsale meeldiks see lõik, "perse" välja arvatud.)
Oma lugu. See on see, mida me kõik ühel või teisel moel jagame ja tahame jagada. Kuigi mitte kõike sellest, ja sugugi mitte kõigile. Selline valikuline iseenese andmine teistele tingib selle, et igaühel, kes sinuga veidi rohkem suhelnud, on sinu kohta isesugune lugu oma peas mõelda ja teistele rääkida. Keegi ei näe sind niimoodi, nagu sa ise ennast näed, ja üsna kummaline on vahepeal mõelda, et kellegi teise jaoks oledki sa hoopiski muust puust, kui sa ise end usud olevat.
Kirjutamine on hea viis oma lugu edasi anda. Ka ridade vahelt, kui sa seda kunsti jagad. Olles vaba vastasseisva inimese hindavast pilgust saad sa oma tekstiga temast lihtsalt üle sõita ja ta endale mõneks minutiks allutada - et anda endast edasi see, mis sinu arvates sinu kohta käib või võiks käia. Nii et miks siis mitte seda kasutada.
Mulle meeldib, et paljud ikkagi räägivad oma lugu. Ka siis, kui seda lugu on raske mõista. Aga mis siin elus üleüldse ei oleks raske ja kes ütles, et ta raske siis olema ei peaks. Las ta siis olla. Mured ei kao elu lõpuni nagunii kuhugi, aja jooksul nad lihtsalt teisenevad ja omandavad teistsuguseid mõõtmeid. Raskused ja muretsemine käivad elu, oma loo juurde - nii ilus ja täis õnne, kui see ka kõrvaltvaatajale ei paistaks. Teine asi on see, kui tõsiselt sa neid raskusi ja muresid igapäevaelus võtad ja kui palju sa lased ühel või teisel asjal otsustada, kes sa tegelikult oled.
Nii palju siis tänaseks. Edu kaasvõitlejatele! Sööge viitamine, nautige värvilist sügist, kuulake head muusikat, vaadake öösiti tähti, work hard, play hard. Elu on ilus.
reede, 6. mai 2011
kolmapäev, 20. aprill 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)
