Lastetuba

Järgnevat võib olla raske mõista.

Ma ei taha küll seda teemat kuskilt väga kaugelt alustada, kuid leian, et selle elu aspekti tõsidust ja paljutähenduslikkust silmas pidades on see siiski vajalik; - paremaks mõistmiseks ja võib-olla ka iseendale lahti mõtestamiseks.

Inimese elu saab laias laastus liigendada lapse-, teismelise- ja täiskasvanueaks. Kuigi üht on teisega siin-seal püütud omavahel seostada ja tuua nende vahel paralleele, ei ole ma siiski kunagi päris täpselt mõistnud, kuidas eelnev järgnevat mõjutab, s.o kui palju mängib lapseiga rolli teismelisena ning mil määral mõjutavad kaks eelnimetatut inimese täiskasvanuiga. Viimasel ajal polegi ma millestki muust eriti mõelnud. Vanus on seaduse järgi juba mõnda aega täiskasvanu oma, aga alles nüüd, 21 eluaasta tasasel lähenemisel, olen vaikselt hakanud jõudma sinna, mida inimesed vist täiskasvanulikuks mõtlemiseks nimetavad. Eks oma rolli mängib siin ka lisaks vanusele kindlasti nii iseenda kui omavanuste pidevalt muutuv ja arenev, uusi vorme võttev seltsieludünaamika.

Karl Jaspersi järgi ajavad inimest filosofeerima kolm tunnet: need on imestus, vapustus ja kahtlus. Mind valdab neist viimane - kahtlus, mis, tuletades meelde endise ajalooõpetaja sõnu, on kõige olulisem targaks inimeseks pürgimisel.

Viimasel ajal olen ma hakanud kahtlema oma varasemas arvamises, et lapsepõlv ei mõjuta täiskasvanuiga või kui, siis väga vähesel määral. Lapse- ja täiskasvanuea vahele on ühiskondlikul tasandil pidevalt tõmmatud tugev joon, mis need kaks justkui omavahel täiesti eraldab ning selles osas olen ma n.ö vooluga kaasa läinud. Lapsepõlvest ei räägi täiskasvanud inimesed kuigi palju, ja miks peaksidki. Täiskasvanu elu on hoopis midagi muud kui lapse elu ning lapse roosad prillid ning võimetus kõiki emotsioone mõista ja neid endale teadvustada hajuvad täiskasvanuks saades kuhugi alateadvusesse ja ei tule sealt igapäevaelus välja. Kuigi ma tean, et mõned inimesed peavad Freudi teooriaid täiesti valedeks, keeldun ma siiski kategooriliselt uskumast, et alateadvus kui selline ei mängi inimese elus rolli või puudub hoopistükkis. Miks muidu alkoholi tarbides, s.o sisuliselt enesekontrolli välja lülitades inimesed murduvad ja räägivad asju, millest nad tavaelus ei räägi või mille peale nad tavaelus ei tulegi. Ei, ma ei ütle seda, et inimesed peaksid pidevalt elama alateadlikus, hallis ja seletamatus maailmas - ma tahan lihtsalt öelda seda, et selle olemasolu on rumal eitada. Võib-olla on see ka enesekaitse.

Kõige ähmasemad ja kõige seletamatud juhtumised inimese elus on need, mis jäävad poolteadlikku ellu - väga varane lapsepõlv, kust on meeles mingid väga ähmased mälestusekillud, kuid mis ei seostu üldjoones ajalise järgnevusega ega ole tagantjärele vaadates eriti arusaadavad. Kindlasti jäävad nad kõik omamoodi kuidagi inimese sisse, kuid igapäevaelus on nende rolli võib-olla raske tähele panna.

Mina aga olen mõelnud lapsepõlve juhtumiste peale, mis selgelt meeles on - võib-olla siis alates kooliminekust või pisut enne seda. Neist on jäänud mälestused, mis on küll selgelt meeles, kuid mis ei ole vanuse ja sotsiaalse ebaküpsuse tõttu lapsele tol ajahetkel mõistetavad, või kui on, siis ainult läbi lapse naiivse prisma. Alateadvusesse jäävadki need mälestused meile sisse poolmõistetamatutena ning vahetevahel oma mõtetes sobrades üritame me neid küll mingil viisil korrastada, kuid täielikku seletust leida siiski ei suuda. See, nimetagem seda "hall tsoon", mõjutab meid rohkem kui me arvata oskame.

Kõik algab lastetoast. Inimese elu, tema tulevast mõtte- ja käitumisviisi, suhtumist ja tolerantsi, probleeme ja õnnestumisi ning elukvaliteeti üldiselt mõjutab see, kuidas vanemad on last kasvatanud, õpetanud, mida head talle pakkunud ja halba sundinud kogema. Laps mäletab, tunneb ja tunnetab kõike seda, kuid suutmatuse tõttu kõike adekvaatselt seletada ja mõistuslikult analüüsida ei suuda seda endale lahti mõtestada. Kui täiskasvanuks olemine tähendabki põhimõtteliselt elu võtmist mõistusega, siis lapsed ju seda ei suuda ning on seetõttu haavatavad. Seetõttu tuleb lastel lastagi olla lapsed. Mida vähem saab Juku olla Juku, seda raskem on tal saada Juhaniks.

Laskumata edasi kuhugi lõputusse põhjuste ja tagajärgede segasesse maailma, tahan ma lõpuks jõuda siia, võrdlemisi lihtsa mõtteni - lapsel on vaja nii ema kui isa.

Üldiselt peetakse ema ja poja vahelist ning isa ja tütre vahelist suhet erilisemaks kui samast soost vanema ja lapse suhet. Põhjus peituvat asjaolus, et kuna vastassoolise lapsega suhtlemisel ei teki ega saagi tekkida erilisi võistlusmomente (a la kas tütar näeb parem välja kui ema), on see sobiv pinnas usaldusliku suhte tekkimiseks. Mingil määral on ju poisslastele emafiguur ja tütarlastele isafiguur mingi selge maamärk, millega võrrelda ja mille järgi otsida tulevast elukaaslast. Siiski, eelistamata üht vanemat teisele, arvan ma ikkagi, et mõlemad vanemad on vajalikud ja üks ei saa asendada teist.

Ema annab tütrele edasi naisele hädavajalikud teadmised ja suhtumise; sama annab isa pojale. S.o üldiselt on ikkagi poisid oma isa nägu ja tegu ning tüdrukud lähevad emasse. See on loomulik. Kasvades aga ilma samast soost vanemata või vanema huvi puudumisel tuleb lapsel see hädavajalik õpetus ja tunnustus leida mujalt, mis polegi nii kerge kui võib tunduda.

Vastassoost vanemaga paistab asi olevat keerulisem. Võimalus usaldada enda vastassoost vanemat annab kindlasti mingil määral usku ka vastassoost omavanustesse usaldamise võimalikkusse. S.o hea isaga naised usaldavad mehi rohkem kui üldse ilma isata kasvades (või siis isa huvi puudusega kasvades); sama kehtib meeste kohta - hea ja tugeva, armastava emaga mehed on paremini võimelised naisi usaldama. Loomulikult ei ole see absoluutne, kuid kui selle peale mõelda, siis "makes sense".

Ma ei võta seda kõike kusagilt raamatust. Ma olen lõpuks oma mõtlemisega jõudnud siia punkti, kus ma leidsin oma praeguse elu olevat tihedalt seotud oma lapsepõlvega - lahutatud vanemad ja elamine emaga kellele põhiline on karjäär. Mingit tugevat isa- või emafiguuri mul ei ole. Selle koha on küll täitnud minu vanavanemad, kuid siiski, täiesti normaalset pere see ei asenda.

Ma olen päris palju kuulnud seda, kui naised, keda isa on lapsepõlves reetnud, s.o kas maha jätnud või pole huvi tundnud, tunnistavad, et neil on raske mehi usaldada ja neile tundub, et ükski mees ei ole neile see õige. Ma arvan, et see võib käia ka teistpidi, ehk et poegade ja emade vahelises suhtluses. Õigemini, ma arvan et see ongi nii. Jätmata kõik selle täpselt lahti kirjutamata, ütlen ma seda, et tugeva emafiguuri puudumine on vähemalt mind küll mingil määral mõjutanud.

Lahendus?
Naiivne on ju mõelda, et kogu maailm hakkaks nüüd heaks ja segaseid peresuhteid ei oleks enam. Probleemid ei kao mitte kuhugi, nad on alati elu keerulise süsteemi tõttu olemas olnud ja jäävad ka alles. Ainuke lahendus ongi asjade üle järele mõelda ja lapseea lüngad täiskasvanueas täita - mida, muide, kõik meist, küll, endale teadmata, igapäevaelus teevad. Aga ma ei taotle mingit maailmaparandust ega muud säärast. Ma lihtsalt tahtsin oma mõtted edasi anda.