Kodumaast ja kodanikust

Ajendatuna osaliselt ka Maarja viimasest Prantsusmaa-teemalisest blogikandest, mida saab lugeda siit, tuli mul endal ka paar mõtet pähe, mis küll päris üks-ühele sellest ei räägi, mida Maarja kirjutas, kuid mis on siiski viimasel ajal Eestis aktuaalne olnud.

Ma olen täitsa nõus sellega, et inimene peab oma elu jooksul ringi käima ja terve elu Eestis "mädaneda" (sõna, mis mulle tegelikult Eestis elamise kohta eriti ei meeldi, kuid on ometigi vahepeal üsna tabav) on tõesti mõttetu. Eesti on nii väike, et siin pidevalt passides lihtsalt ei saa maailmast ja iseendastki aru saada.

Mind teeb aga kurvaks see, et paljud inimesed siit alatiseks ära tahavad minna. Ma olen patrioot ja armastan oma kodumaad nii selle hea kui veaga ja seetõttu ei pea ma kodumaa "reetmist" õigeks. Ma ei räägi reisimisest, ajutisest mujal töötamisest, õppimisest - see kõik on õige ja seda tulebki nooruses teha - ma räägin ärakolimisest - uue kodumaa leidmisest. Jah, Eestis on enamuse ajast sitt kliima, väikesed palgad ja mossis inimesed ja kui eestlane sellest kõigest korraks kuhugi sellisesse kohta saab, kus päike paistab, palgad veidi suuremad ja inimesed rõõmsamad, tundub see talle koheselt parem paik kui tema kodumaa on. Kindlasti mingis mõttes ongi, kuid ilmselt võib suvaline siit ärakolinu rääkida sellest, et igas ühiskonnas on omad probleemid ja mitte kuskil ei ole elu täiesti muretu. Lisaks sellele ei oota sind välismaal oma riigile koormaks tegelikult mitte keegi. Tänapäevased, nö rahvusriigid, on enamasti oma riigi aluseks oleva rahvusgrupi kaitsele orienteeritud ja immigrantidele ei vaadata kusagil liiga hästi. Nagu Eestiski - kui tänaval lällab purupurjus eestlane, ei ole see küll meeldiv, kuid kui lällab venelane, ajab vihale. Võib-olla mitte kõige õnnestunum ja poliitiliselt korrektsem, kuid eluline ja ilmselt paljudele tuttav näide.

Selline mentaliteet, et "riik ei hooli minust ja ma lähen hoopis Iirimaale kanu kitkuma" ongi tugeva tulevikuga Eesti unistuse surm. Miskipärast on meile (ilmselt Nõuka-pärandina) jäänud mulje, et riik peaks meie kõigi suid toitma ja perseid pühkima. Kapitalismiühiskonnas, s.o võimaluste ühiskonnas, peab tahe tulema aga inimesest endast. Riik ei tee ette ja taha. Ise tuleb vaeva näha, tööd teha ja rikkust luua, et riigil oleks meie lastele juba rohkem anda kui meile oli. Eesti riik, lõppude lõpuks, see olemegi meie, need imeväike arv Eestimaa inimesi, kes siin elavad, mitte aga Ansip või Savisaar.

Et jah. Reisida tuleb. Õppida võiks ka välismaal. Kui vaja, tuleb veidi ka välismaal tööd teha. Kuid Eestist ära minna ei tohiks. Kui inimene juba omaenese kultuurikeskkonnas oma eluga hakkama ei saa ja end õnnetuna tunneb, ei ole tõttöelda ka välismaale minek mingi imepärane Vietnami salv. Kõik võimalused algavad iseendast.