perthro

Selle sügise kõige vaadatum saade sai eilse õhtuga läbi. Kaks ja pool kuud Eesti inimeste meeli erutanud teleshow kukkus finaalis pealtnäha täiesti läbi ja pani tõenäoliselt kõik Eestimaa inimesed mingisugusteski üleloomulikes võimetes kahtlema. Mitte ükski finalist ei arvanud ära mitte ühtki ülesannet ning eelmise hooaja võitja Nastja ennustus oli ka täiesti vale.

Või siis?

See saade lõi paratamatult selgeltnägemisest kui sellisest kommertsliku kuvandi, mis, paratamatult, on teles ellujäämiseks vältimatu. Kogu saate sisu ja formaat oli üles ehitatud vaatajate püüdmisele ja võimalikult uudsele meelelahutusele (mis saate tegijail ka õnnestus). Ilma finaalita olnuks see saade Eesti publikule 150% meeltmööda - see andis raskel ajal võimaluse mõelda millestki ebareaalsest ja uskumatust, tulla ära iseenda reaalsusemullist ja lihtsalt show'd nautida. Maagia kadumine ja selgeltnägijate läbikukkumine finaalis on netiportaalides kõva arvustust saanud ja kõik saatesarja tipphetked on hetkega unustatud. "Selgeltnägemist pole (enam) olemas, see on pask ja väljamõeldis."

Ja miks siis nii?

Puht tõenäosusteooria kohaselt on praktiliselt võimatu, et kolm inimest ülesannete lahendamises nii rängalt põruvad. Midagi pidanuks ikkagi pihta minema (see juhtus ka siis, kui selgeltnägijad ruletinumbreid ennustasid). Võib-olla oli see tõesti siis väga halb õnn. Võib-olla hoopis midagi muud.

Tulles tagasi kommertsliku kuvandi juurde, siis ma tegelikult ei usu, et selgeltnägijad oleks väga vaimustatud ideest, et nad endale selle kommertsliku kuulsuse külge saaks. Kujutate ette neid elu hammasrataste vahele jäänud inimeste hulka, kes võitja-selgeltnägija juurde oma muredega minna tahtnuks? Kui meil olnuks üks võitja (nagu eelmise aasta Nastja), siis oleks tema ümber olnud pidevalt üks suur sagin ja meediamull. Nastja suutis sellest küll üle olla, kuid tõenäoliselt võivad kõik aimata, kui raske see väikses Eesti vabariigis on. Niisiis. Lahendus - finaalsaate läbikukutamine. Hakkab koitma?

Puhtalt selleks, et selgeltnägijate kildkond saaks suurest kärast rahus eemal olla, paistis selline finaalsaade ainuvõimalik lahendus. Ja paistab, et see neil õnnestus, sest huvi nende vastu on nüüd äkitselt kadunud. Miskipärast arvan ma, et nad on selle üle rohkem kui õnnelikud. Need inimesed ei läinud sinna tõenäoliselt raha pärast, vaid tahtsidki oma võimetes kinnitust saada. Seda nad said, ja rohkem polnud neil vaja.

Kas te panite tähele, mida Indrek saate algul vastas, kui temalt küsiti, mida ta rahaga teeks? Ta tahtis sellest pool ära annetada. Mida rahaga tehti? Annetati ära. Kelle valis Nastja võitjaks? Indreku. Seosed, seosed.

Vaevalt Sergei ruunimärk "perthro" tema pea küljel niisama olnud. Nagu saates öeldi, tähendab see varjatud asjaolusid ja saladusi. Tuleb neid lihtsalt osata näha.

Käigud

Sama linn, samad näod. Samad käigud, samad kogemused.
Vahepeal proovid seda muuta. Lähed uude kohta, otsid uusi nägusid. Käid teisi käike ja otsid teisi kogemusi.
Ainult et kui proovidki otsida midagi uut, siis sisimas tead ikkagi, et see, mida sa otsid, on täpselt sama, kogu aeg.

opinio iuris

opinio iuris - olukord, kus üks osapool leiab või annab kaudselt oma tegevusega mõista, et mingi kindel käitumisviis on saanud tema jaoks tunnustatud tavaks ja ta peab sellist käitumisviisi endale siduvaks.
Kui ta seda käitumisviisi tulevastes suhetes ei rakenda, on see juba igasuguste nõuete rikkumine ja on talle teiste poolt etteheidetav.
Veits absurdikas, aga siiski rahvusvahelise õiguse üks põhilisi seisukohti. Ja mitte ainult.
Kui järele mõelda, siis on igapäevane inimsuhtlus opinio iuris't täiesti täis. Sinu eelnevaid tegusid loetakse sulle igati siduvaks ja kui sa uute tegudega nendele vastu käid, siis heidavad inimesed seda sulle teatud mõttes ette - kasvõi oma peas, aga siiski. Uued teod ei ole automaatselt teiste jaoks sinu käitumise uued reeglid, vaid sinu vanade reeglite rikkumine, ja läheb kaua aega, enne kui teiste jaoks sinu opinio iuris muutub.
Siit moraal: enne, kui teed, siis mõtle. Opinio iuris on visa kaduma.

Kõik on koos

Poolteist kuud linnas elamist on mulle nii mõndagi õpetanud. Peamine neist on see, et armastus käib kõhu kaudu.
Ma ei saagi aru, mismoodi ma terve see aeg kui ma korteris ei elanud, oma sõpradega üldse koos aega veetsin. Võib-olla oli see rohelise rohu ja kollase päikesega noorusaeg, kui ükskõik milline põõsaalune sobis suurepäraselt igasugusteks koosolemisteks (ja no neid aegu on siiani tore meenutada), aga ajad muutuvad, ja niipea kui ma oma pesa sain, tulid sinna riburadapidi kõik rõõmsalt järgi. Õnneks mitte küll päris jäädavalt, aga siiski - üsnagi arvestatav osa ajast on keegi ikka külas. Rääkimata siis pidudest ja neile järgnevatest hommikutest. Hipilikud laupäevahommikud, kus korter on täis veidi kurnatud ilmega noori, on üsnagi tavalised. "Kõik on koos", ümisetakse nii mõnigi kord.
Nii on nagu elu käib. Kes tuleb, et keelt kasta, kes tuleb, et kõhtu täita - seadasi igatahes rahvas minu juurde sisse vajub. Ja mis seal salata - hea jook ja hea söök teevad iga õhtu paremaks. Armastus käib kõhu kaudu.
Life's good.

Telliskivikarbid

Täna õhtul vaatasin rõdult linna peale ja jäin mõtlema.
Siin, kus mina praegu elan, on palju kortermaju, enamuses telliskividest ehitatud. See Nõukogude aja mingis mõttes kolossaalsust ja suursugusust taotlev nukker pärand, mis tuletab päev-päevalt meelde, kust me tulnud oleme, seisab siiani vankumatult püsti ja küllap seisab mõned mitmed head aastad veel. Tellis tellise haaval on need suured majad võõrtööjõuga üles ehitatud, üksteisest paremale, vasakule, ette ja taha. Kõik on täpselt ühesugused ja moodustavad linnapildis täpselt samasuguseid mustreid.
Ainult inimesed, kes neis iga päev elavad, teevad nendest tohutest karpidest soojad ja lõpmatute kordumatute lugudega kodud. Kodud, kus on kümneid, suuremates isegi sadu kindlale perele eraldatud väikeseid nurgelisi ruumikesi - igaüks käib lukku ja on sinu oma. Sulle on kätte antud sinu pisike pind: ja siin sa sööd, magad, ärkad, naerad, nutad, armastad ja unistad. Siin sa elad - siin on sinu kodu. Ja sinust paremal, vasakul, üleval ja all on täpipealt samasugused eripäratud kordumatud kodud, kus teised pered elavad oma elurütmi ja ärkavad siis, kui sina magama lähed või kurvastavad just siis, kui sina naerad.
Kõik elavad nendes majades üksteise otsas ja kokkusurutuna, kuigi tunnevad oma uksest sisse minnes end kõigest eraldatult. Tegelikult lahutab sinu tühist ja tavalist eluks mõeldud karpi sellises majas vaid mõnikümmend sentimeetrit heli läbilaskvat seina. Ja imelik on see, et sa oledki rahul.
Vastasmajja vaadates on imelik mõelda, et ise elan täpselt samamoodi nagu too naine sealt neljandalt korruselt, teadmata, kas minu naabritel põleb tuli või mitte. Ma ei tea, mida mu naabrid teevad, kuigi sellele naisele võiksin rääkida küll, et õhtuti istub tema naaberkorteri mees köögis ja suitsetab sigarit. Aga vaevalt teda huvitaks. Ja ei huvita mindki, mida mu naabrid teevad. Kuigi elame kõrvuti ja jagame sama vaadet ja trepikoja elektriarvet, ei ole neid minu jaoks ikkagi olemas. Minu karp on minu karp. Siin ma elan, siit käin ma ära ja siia tulen tagasi - suure telliskivikarbi väikesesse nurgelisse ruumi -
täpselt nii, nagu kõik teised.

Väikesed asjad

Kõik on ikkagi mõtlemises kinni - mida väärtustad ja mida mitte. Tavaliselt ongi nii, et kipud nägema seda, mis on halvasti ja unustad ära selle, mis on hästi. Ent niikaua kui on, millega tegelda; kui on, kellega naerda; kui on, mida süüa - pole tegelikult elul viga. Tuleb lihtsalt isegi esmapilgul tähtsusetutest asjadest - heast naljast, hästi õnnestunud söögist ja kallite inimeste hetkelisestki naeratusest - rõõmu tunda. Need kõik väikesed asjad ongi kokku elusoojus ja rõõm, mida õnnelikuks äraolemiseks praegusel külmal ajal eriti vaja läheb. Tuleb seda lihtsalt osata näha ja hinnata enda olemasolu selle kõige keskel.
Ma ei saa muidugi öelda, et mulle ainult neist nn väikestest asjadest piisab. Kellelegi ei piisa. Täiskasvanud inimene ei ole nii lapsemeelne, ja see on suur õnn, sest kui tahtagi jääda selle keskele, mis juba olemas on, siis muutub elu igavaks ja needsamad väikesed asjad muutuvad tavaliseks ja tüütavakski. See aga ei tähenda, et ma olemasolevat hinnata ei oskaks. Oskan küll, vahepeal lihtsalt ei mõtle sellele või ei näita seda välja. Rasketel või kurbadel hetkedel ma aga mõtlen olemasolevale ja see annab kindlust.
Millele mõtlete teie sellistel hetkedel? Mis on need teie väikesed asjad, mis teid elus edasi viivad - ja kas nad ongi õigupoolest nii väikesed?
Mõelge sellele.