Sanktsioon

Vaatamata tundele, et enda elu ja olu on see kõige kesksem ja iseenda jaoks on kõik lubatud, on siiski mõned teod, mille tegemist või tegemata jätmist ei saa pidada ainult enda asjaks. Mõni asi ongi loomu poolest vale, vaatamata sellele, kes seda arvab või kus see kirjas on. Keegi karistab sind selle eest ikkagi.
Karistuse kõige suurem point ei olegi ju karistada. Karistuse mõte on mõtlema panna, kuid inimene ei mõtle enne, kui asi puudutab teda ennast.
Ma ei räägi siin karistusest endast, mis loomulikult, mõjutab iseend kõige rohkem. Tahan öelda hoopis seda, et alles karistus kui puust ja punasest selgeks tegemine - see, mis sa tegid, on halb - viskab tõe reaalselt näkku ja paneb aru saama. Hea on, kui see paremaks inimeseks teeb.
Las siis olla nii. Loll ei õpi ise kui oma vigadest.

39,5

Ma olin juba unustanud, kui rõve on haige olla. Eile hommikul oli mu palavik 39,5 kraadi ja tunne oli täpselt selline, nagu oleks rongi alla jäänud. Polnud jõudugi, et end voodist üles ajada ja teed teha. Terve eelmise öö olin higistanud, vähernud ja näinud halbu unenägusid. Päev otsa valutasid kõik kohad.
Täna hommikul ärkasin sellest, et mul oli külm. Olin öö otsa jälle higistanud ning hommikuks olid kõik riided ja voodiriided täiesti läbimärjad.
Nüüd on õnneks juba parem. Aga tõesti, rääkimata sellest et haigused imevad, pole selliseks luksuseks eriti aega ka.

Tõde

Jäin täna mõtlema selle peale, kui underrated on ausus ja siirus. Vale või üleüldse rääkimata jäänud asjad muudavad elu varem või hiljem palju keerulisemaks. Algul võib tõe varjamine tunduda hea, kuid mida aeg edasi, seda segasemaks see lihtsad asjad teeb.
Lõpuks, kui teistel inimestel lasta kujundada arvamus endast mõne suure vale põhjal või jätta rääkimata tegelik ja oluline, siis petetud ja alt veetud on ikkagi eelkõige iseennast, mitte kedagi teist. Aga see on ainult minu kui kõrvaltvaataja arvamus.

Restaureerijad

Peaaegu aasta on möödas sellest, kui kutid lendasid käruga džiibiga hoovi ja teatasid: "Noh, siin need asjad nüüd siis on." Kapp, kirst ja laud - läbivettinud, üraskite poolt ära söödud ja kohati mädanenud pea saja-aastasest puidust valmistatud, lootusetult kannatada saanud moega mööbliesemed. Toodud kõik Vana-Kurjalt Mardi vanast talust, mille lagunenud katus mitte miskit vihma eest ei hoidnud.
Laud tuli kohe ära visata, sest sellest poleks ka Harry Potter korralikku lauda võlunud. Auväärsed kapp ja kirst jäid oma aega ootama.
Kuu aega hiljem võtsime Mardiga oma esimese ohvri - kapi - tükkideks. Kirjutasime peale, kust mis jupp pärit on ja hakkasime vana värvi suurte masinatega maha täristama. Nii, nagu restaureerijad ju ikka teevad. Mitte.
Töö oli vaevaline. Algul ei saanud vedama, pärast ei saanud vedama. Abilisi ja vaatajaid käis nii karvaseid kui sulelisi, kuid põhitöö jäi plaanitult meie kahe teha. Kohe-kohe oli kapp valmimas, ja sealsamas oli veel nii palju vaja pahteldada, lihvida ja pahteldada. Ja lihvida. Ja muidugi vaielda, kuidas mida teha. Märkmed juppide asukohtade kohta muutusid ka lõpuks hiina keeleks ja kapp oli suurest lihvimisest pea veerandi jagu õhem. Plaan märtsiks valmis saada oli lihtsalt üks halb nali.
Suveks kapp ununes. Ja täna võtsime ta jälle ette. Otsisime kõik jupid tolmukorra alt üles, pahteldasime ja lihvisime siit-sealt ning mõned rohkem valmis tükid said juba vaha alla. Seekord oleks kapp kena märtsiks valmis saada.
Nii on see ikka. Tundmatusse hüpates ei näe ette, millesse end tegelikult mässid, kuid kui lõpuks siiski kõigi ponnistuste kiuste miskit edeneb, on hea meel - oma kätega tehtu on ikkagi oma kätega tehtu. Ja kuigi teised näevad lõpuks ainult tulemust, siis olulisem sellest on hoopis see, et trip ise oleks äge.

Vana-Võru maantee

On asju, mis jäävad kuidagi hinge. Olgu see siis nende inimeste pärast, kes sinuga nois hetkedes koos on, või olgu see siis lihtsalt olukorra ilu ise.
Vana-Võru maanteel pimedas sügises parimate sõpradega küngastest suurel kiirusel üles-alla rallimine ja hea muusika kuulamine on üks neist südantsoojendavatest asjadest. Selles oli ja on midagi erilist. Ehk on see nii seetõttu, et see hoiab sidet varasema ajaga ja annab kinnitust, et kõik on endiselt hästi. Ka siis, kui elu end ise muudab, on hea teada, et sul on alati võimalus pöörduda kasvõi korraks tagasi hetke, mida hindad. Mis siis, et asjad ei pruugi olla samamoodi nagu varem - Vana-Võru maantee ja tunne sellest jääb.