Teada, mida sa elult tahad, on ainus viis edu saavutada. Kuidas muidu saab elu ja selle kulgemist üleüldse hinnata, kui sul puudub mõõdupuu, mille järgi seda teha. Teada aga täpselt, mida sa elult tahad, on raske. Kindlasti raskem kui tahtmise järgi oma tegusid juhtida.
See ei ole aga nii, et "ma tahan seda". Inimese elu ei ole kujuteldav täpina koordinaatteljestikul ja nii ei saa ka ainult üks konkreetne eesmärk juhtida kõike seda, mida me teeme. Liiatigi pärsib omaenese tulevikuplaanide surumine mingitesse kindlatesse, ühiskonna poolt etteantud väiklastesse raamidesse avatust uutele võimalustele ja - nimetagem siis seda niimoodi pool-läilalt - võimalust õnnelikule elule.
Mulle õpetati kord koolis, et inimene on oma olemuselt selle sõna loodusteaduslikus tähenduses lihtsalt looma kui bioloogilise masina edasiarendus. Siiski ei sõnastaks ega mõistaks ma seda ilmselt tõest fakti siiski nii teaduslikult. Igapäevases inimteadvuses on kolmeharuline söögivahend ikkagi kahvel ja inimene - inimene. Inimene on inimene, sest tal on oma isikupära ja tahtmised, omaenese uhkus ja ego, saavutus- ja tunnustusvajadus ja oma kordumatu olemasolemine. Püüd kõike, mida inimene oma eksistentsis endast kujutab ja omakeskis kujutleb, panna ühte lihtsustatud sõnalisse tahtmisse, on tapmiseni ahistav. Mitte keegi ei tohiks olla enda vastu nii julm.
Aga mida siis üldse teadma peaks? See miski on see sama "mina" ise. Selleks, et teada, mida sa elult tahad, et olla õnnelik - selleks on paratamatult kõigepealt vaja ausalt iseennast tunda. Surudes meeleheitlikult alla seda, millele sa otsa ei julge vaadata, või teeseldes nii teistele või mis hullem, iseendale, et ollakse keegi teine, ei saagi kunagi õnnelikuks saada. (Selle kohta on ühes Gnarls Barkley laulus väga tabav fraas: "Everybody is somebody, but nobody wants to be themselves.") Iseenese aktsepteerimine, rahulolu oma olemasolust ja oskus end armastada ka ilma mingi mõistliku põhjenduseta on primaarne. Kõik muu tuleb selle järel, k.a teadmine sellest, kuhu suunas edasi liikuda.
Ma tean, et see postitus sai väga umbmäärane. Aga ma loodan, et see on ehk kunagi kellelegi inspiratsiooniks.
esmaspäev, 9. jaanuar 2012
neljapäev, 5. jaanuar 2012
Identiteedist - eestlase ja eurooplasena
Küllalt palju oleme viimasel ajal kuulnud euroala kriisist ja Euroopa teadmatust tulevikust. Kui palju see meile tegelikult korda läheb, eks see on igaühe enda asi. Igapäevaelus ei ole võimalik pidevalt suurelt mõelda, sest sedasi jäävad suurte asjade aluseks olevad väikesed asjad tähelepanuta. Seega ei ole ka meile siinpool Euroopat ette heidetav, kui meil Kreeka üüratust laenukoormast kama kaks on. Oma varbavalu on ju ikka olulisem kui naabrimehe tulekahju - mis parata.
Sellegipoolest julgen ma väita, et viimasel ajal on inimeste igapäevateadvuses küsimus Euroopast ja selle tähendusest ehk veidi jõulisemat rolli mängima hakanud. Lõppude lõpuks tuleb infot selle kriisi ning spekulatsioone kriisi põhjuste ja tagajärgede kohta nii palju, et raske on seda eirata. Ja probleemipüstitus on seejuures oma laias laastus ikka sinist värvi tagakumaga - ka siis, kui seda enam alati otse välja ei öelda.
Vaevalt et keegi kahtleb enam selles, et euroala või lausa Euroopa Liidu kokkuvarisemine oma senisel kujul tooks endaga kaasa tohutult palju segadust ja paksu pahandust. Tõesti, kui nõukogude sotsialistliku korra kokkuvarisemine oli midagi sellist, mida sajad tuhanded eestlased lauldes toetasid, on tänane olukord hoopis teine. Tollal oli oodatud tulemuseks raudse eesriide langemine ja maailma avanemine meile ja vastupidi, ent tänasel hetkel tundub Euroopa Liidu kahtkümmend seitset liikmesriiki ühendava katusorganisatsiooni katuse kokkukukkumine hirmuäratava ja ohtliku stsenaariumina, mille järelmeid korjaksime enda hoovist ja krae vahelt veel pikka-pikka aega.
Eelnev võrdlus nõukogude korraga võib tunduda meelevaldne ja kohatu. Võib-olla ta seda ka on. Eesti saamine Nõukogude Liidu liikmeks ja Euroopa Liidu liikmeks toimusid erinevatel alustel ja viisil. Samas ei ole veidike mustvalgemalt asjale vaadates (mida mõned nimetavad ka objektiivsemaks vaatenurgaks) vahe sugugi nii suur, sest liikmesusega kummaski liidus loovutasime, kas siis pealesunnitult või vabatahtlikult, suure osa oma suveräänsusest ja rahvuslikust iseotsustusõigusest. Rõõm ühest liidust lahkuda või pessimism teise liidu võimaliku kokkuvarisemise üle ei saa aga põhineda pelgalt sellel, kuidas toimus liikmeks saamine. Ajaloolisest formalismist on olulisem asja ajahetkes eksisteeriv sisu. Seega evib Euroopa Liidu liikmesus ka eestlase jaoks midagi sellist, mida ta ei taha kaotada. Mis see miski siis on? Kas tõesti identiteet?
Euroopa Liit on paljuski pelgalt majandusorganisatsioon ja ei ole ei vale ega silmakirjalik öelda seda, et määravalt suur osa Euroopa identiteedist põhineb majandusliku heaolu poole püüdlemisel ja selle säilitamisel. Ja mis selles siis iseenesest halba on. Kõik need vajadused, mis jäävad majanduslikust sfäärist väljapoole, suudab oma kultuuri, ajaloolise järjepidevuse kontseptsiooni ja rahvuslik-traditsioonilise meelsusega edukalt katta meie oma riik. Nendesse tegemistesse Euroopa Liit seejuures tuntavalt suuremas osas pärssivalt ei sekku ega üritagi sekkuda ja tõenäoliselt paneksime me seda siin Eestis ka pahaks. Küll aga on selge see, et tänapäeva maailmas ei ole Euroopa riikidel võimalik tõeliselt konkurentsivõimelisena eksisteerida mingil viisil majanduslikult ühinemata. Kasu ühinemisest on nii suur- kui väikeriikidel. Kui suurriigi jaoks on küsimus liikmesusest Euroopa Liidus suuresti püsivatest kaubanduspartneritest ja sedasi oma siseriikliku majanduse toestamisest, tähendab see väikeriigile võimalust maailmas midagi enamat tähendada, kui ta seda suudaks majanduslik-poliitilises isoleerituses.
Vaatamata eelnevale ei saa aga siiski öelda, nagu oleks Euroopa Liidu tähendus ainult ja ainult majanduslik. Kuigi ta sisuliselt sellel põhineb, on ajas see majanduslik liit liikunud järjest suurema ühtsuse ja ühiste väärtuste kujundamise suunas. Lõppude lõpuks on majandusliku heaolu laiem eesmärk võimalikult suurele hulgale inimestele inimväärse elu võimaldamine. Üksikisiku tasandil tähendab see suuremat majanduslikku ja sedasi ka sotsiaalset tegutsemis- ja otsustusvabadust, mis, tuues kaasa võimaluse pelgalt ellujäämismuredelt tähelepanu mujale suunata, on suuresti üksikisiku õnneliku elu aluseks. Sedasi võibki väita, et Euroopa Liit tähendab meile siin Eestis teatavat kindlustunnet tagavat, kuigi igapäevaeluliselt siiski veel üsna ähmaselt teadvustatavat omaette väärtust, mille kadumise ja sellega kaasneva omaenese identiteedi murdumise tõsidusest saaksime aru ilmselt alles siis, kui seda liitu enam ei ole.
Siis on veel euroskeptikud. Euroskepsis iseenesest ei ole midagi taunitavat ja kannab endas ehk vahest veidi ülepaisutatud vormi taga tegelikult ka asjakohast sisu. Juba põhimõtteliselt on Euroopa ajaloo ja määravate kultuuriliste erinevuste tõttu Euroopa ülitiheda lõimimise idee utoopia kanti kalduv. Suure kriisi järelvõnked, mida praeguseks juba ka eraldiseisvaks kriisiks pidada võib, on tinginud tohutul hulgal ettepanekuid Euroopa Liidu saatuse edasiseks otsustamiseks ning üha rohkem on need kantud konföderatsionistlikest ideedest, kuna Euroopa Liidu kujundamine Euroopa Ühendriikideks lahendaks paljud probleemid, mis hetkel on tinginud Euroopa konkurentsivõime, usaldusväärsuse, tõsiseltvõetavuse ja kogu maine languse. Siiski tundub, nii nagu ilmselt euroskeptikudki pikemata nõustuksid, et Euroopa Liitriik kõlab valdavale enamusele vägivaldse ja pealesurutuna. Sedasi kuidas liiguvad euroskeptilised mõttevoolud, on ka reaalsus selline, et liitriigi loomiseks on Euroopa riikide kogukond liialt riigikeskne (sugugi mitte halvas tähenduses) ja see tingib ka igasuguse liitriigistamise hukule määratuse. Seni, kuni prantslane ja inglane ei vasta küsimusele nende päritolu kohta sõnaga „eurooplane“, ei saa Euroopa Liidust kujuneda sellist patriotismist nõretavat superpower’it nagu USA, kus nii asiaadist kui ka aafriklasest immigrant end uhkusega ameeriklasteks nimetavad. „Seni“ on isegi ehk eksitav sõna, sest tundub ebatõenäoline, et praegusel kujul eksisteerivas Euroopa Liidus patriotism/unionism kunagi üleüldse majanduslikust ideest tegelikkuses (jättes poliitilised deklaratsioonid kõrvale) kõrgemale tõuseks.
Tulles lõpetuseks tagasi identiteedi küsimuse juurde, tuleb nentida, et Euroopa Liidu kodaniku identiteet ei ole kindlasti midagi sellist, mida annaks võrrelda mõne kindla riigi kodaniku identiteediga ja seetõttu on ka kõik otsused, mis Brüsselist Euroopa peale laiali viiakse, endiselt kauged selle sõna kõigis tähendustes. Seetõttu on paratamatu, et ükskõik, kuidas praegusest probleemist – kui see tõesti nii tõsine on, kui seda meedias kajastatakse - kavatsetakse välja tulla, peab miski Euroopa Liidu organisatsioonilises korralduses tõsiselt muutuma ja seda ka liidu inimestele lähemale toomise vajadust silmas pidades. Ühtmoodi mõeldavad on nii senise tee jätkamine tingimusel, et Euroopa Liit saab kontrolli riikide üle juurde, mis omakorda tingiks ilmselt ka osade, tõenäoliselt sügava enesemääramistahtega liikmesriikide väljaastumise kui samahästi ka senise liidu lõppenuks lugemine ja uue, konföderatsioonitaolise ühenduse loomine uutele nõuetele vastavate seniste liikmesriikide pinnalt. Mõlemad variandid eeldavad teatavat reeglite karmistumist ja ringi kokkupoole tõmbamist, kuid kui tahta Euroopa Liitu ja sellega kaasnevat heaolupüüdlust säilitada, tundub see õigustatud sammuna. Niisamuti peaks uus süsteem vältima seda, et Euroopa Liidus või selle asemele tekkivas organisatsioonis liikmeks olles saaks üleüldse tekkida mängust väljaastumise idee. Uues alguses peab olema selge riikliku identiteedi suuremahuline minetamine ja uue identiteedi järkjärguline omaksvõtt.
Selge on aga see, et ühise Euroopa idee minetamine ei ole enam mõeldav ja üht või teistmoodi tuleb juba käimalükatud protsesse edasi viia. Meile siin Eestis tähendab see ka omal moel vajadust vastata küsimusele, kas olla või mitte olla osa tihedamalt seotud Euroopast, s.t rohkem eurooplased ja sedasi ka natuke vähem eestlased.
Sellegipoolest julgen ma väita, et viimasel ajal on inimeste igapäevateadvuses küsimus Euroopast ja selle tähendusest ehk veidi jõulisemat rolli mängima hakanud. Lõppude lõpuks tuleb infot selle kriisi ning spekulatsioone kriisi põhjuste ja tagajärgede kohta nii palju, et raske on seda eirata. Ja probleemipüstitus on seejuures oma laias laastus ikka sinist värvi tagakumaga - ka siis, kui seda enam alati otse välja ei öelda.
Vaevalt et keegi kahtleb enam selles, et euroala või lausa Euroopa Liidu kokkuvarisemine oma senisel kujul tooks endaga kaasa tohutult palju segadust ja paksu pahandust. Tõesti, kui nõukogude sotsialistliku korra kokkuvarisemine oli midagi sellist, mida sajad tuhanded eestlased lauldes toetasid, on tänane olukord hoopis teine. Tollal oli oodatud tulemuseks raudse eesriide langemine ja maailma avanemine meile ja vastupidi, ent tänasel hetkel tundub Euroopa Liidu kahtkümmend seitset liikmesriiki ühendava katusorganisatsiooni katuse kokkukukkumine hirmuäratava ja ohtliku stsenaariumina, mille järelmeid korjaksime enda hoovist ja krae vahelt veel pikka-pikka aega.
Eelnev võrdlus nõukogude korraga võib tunduda meelevaldne ja kohatu. Võib-olla ta seda ka on. Eesti saamine Nõukogude Liidu liikmeks ja Euroopa Liidu liikmeks toimusid erinevatel alustel ja viisil. Samas ei ole veidike mustvalgemalt asjale vaadates (mida mõned nimetavad ka objektiivsemaks vaatenurgaks) vahe sugugi nii suur, sest liikmesusega kummaski liidus loovutasime, kas siis pealesunnitult või vabatahtlikult, suure osa oma suveräänsusest ja rahvuslikust iseotsustusõigusest. Rõõm ühest liidust lahkuda või pessimism teise liidu võimaliku kokkuvarisemise üle ei saa aga põhineda pelgalt sellel, kuidas toimus liikmeks saamine. Ajaloolisest formalismist on olulisem asja ajahetkes eksisteeriv sisu. Seega evib Euroopa Liidu liikmesus ka eestlase jaoks midagi sellist, mida ta ei taha kaotada. Mis see miski siis on? Kas tõesti identiteet?
Euroopa Liit on paljuski pelgalt majandusorganisatsioon ja ei ole ei vale ega silmakirjalik öelda seda, et määravalt suur osa Euroopa identiteedist põhineb majandusliku heaolu poole püüdlemisel ja selle säilitamisel. Ja mis selles siis iseenesest halba on. Kõik need vajadused, mis jäävad majanduslikust sfäärist väljapoole, suudab oma kultuuri, ajaloolise järjepidevuse kontseptsiooni ja rahvuslik-traditsioonilise meelsusega edukalt katta meie oma riik. Nendesse tegemistesse Euroopa Liit seejuures tuntavalt suuremas osas pärssivalt ei sekku ega üritagi sekkuda ja tõenäoliselt paneksime me seda siin Eestis ka pahaks. Küll aga on selge see, et tänapäeva maailmas ei ole Euroopa riikidel võimalik tõeliselt konkurentsivõimelisena eksisteerida mingil viisil majanduslikult ühinemata. Kasu ühinemisest on nii suur- kui väikeriikidel. Kui suurriigi jaoks on küsimus liikmesusest Euroopa Liidus suuresti püsivatest kaubanduspartneritest ja sedasi oma siseriikliku majanduse toestamisest, tähendab see väikeriigile võimalust maailmas midagi enamat tähendada, kui ta seda suudaks majanduslik-poliitilises isoleerituses.
Vaatamata eelnevale ei saa aga siiski öelda, nagu oleks Euroopa Liidu tähendus ainult ja ainult majanduslik. Kuigi ta sisuliselt sellel põhineb, on ajas see majanduslik liit liikunud järjest suurema ühtsuse ja ühiste väärtuste kujundamise suunas. Lõppude lõpuks on majandusliku heaolu laiem eesmärk võimalikult suurele hulgale inimestele inimväärse elu võimaldamine. Üksikisiku tasandil tähendab see suuremat majanduslikku ja sedasi ka sotsiaalset tegutsemis- ja otsustusvabadust, mis, tuues kaasa võimaluse pelgalt ellujäämismuredelt tähelepanu mujale suunata, on suuresti üksikisiku õnneliku elu aluseks. Sedasi võibki väita, et Euroopa Liit tähendab meile siin Eestis teatavat kindlustunnet tagavat, kuigi igapäevaeluliselt siiski veel üsna ähmaselt teadvustatavat omaette väärtust, mille kadumise ja sellega kaasneva omaenese identiteedi murdumise tõsidusest saaksime aru ilmselt alles siis, kui seda liitu enam ei ole.
Siis on veel euroskeptikud. Euroskepsis iseenesest ei ole midagi taunitavat ja kannab endas ehk vahest veidi ülepaisutatud vormi taga tegelikult ka asjakohast sisu. Juba põhimõtteliselt on Euroopa ajaloo ja määravate kultuuriliste erinevuste tõttu Euroopa ülitiheda lõimimise idee utoopia kanti kalduv. Suure kriisi järelvõnked, mida praeguseks juba ka eraldiseisvaks kriisiks pidada võib, on tinginud tohutul hulgal ettepanekuid Euroopa Liidu saatuse edasiseks otsustamiseks ning üha rohkem on need kantud konföderatsionistlikest ideedest, kuna Euroopa Liidu kujundamine Euroopa Ühendriikideks lahendaks paljud probleemid, mis hetkel on tinginud Euroopa konkurentsivõime, usaldusväärsuse, tõsiseltvõetavuse ja kogu maine languse. Siiski tundub, nii nagu ilmselt euroskeptikudki pikemata nõustuksid, et Euroopa Liitriik kõlab valdavale enamusele vägivaldse ja pealesurutuna. Sedasi kuidas liiguvad euroskeptilised mõttevoolud, on ka reaalsus selline, et liitriigi loomiseks on Euroopa riikide kogukond liialt riigikeskne (sugugi mitte halvas tähenduses) ja see tingib ka igasuguse liitriigistamise hukule määratuse. Seni, kuni prantslane ja inglane ei vasta küsimusele nende päritolu kohta sõnaga „eurooplane“, ei saa Euroopa Liidust kujuneda sellist patriotismist nõretavat superpower’it nagu USA, kus nii asiaadist kui ka aafriklasest immigrant end uhkusega ameeriklasteks nimetavad. „Seni“ on isegi ehk eksitav sõna, sest tundub ebatõenäoline, et praegusel kujul eksisteerivas Euroopa Liidus patriotism/unionism kunagi üleüldse majanduslikust ideest tegelikkuses (jättes poliitilised deklaratsioonid kõrvale) kõrgemale tõuseks.
Tulles lõpetuseks tagasi identiteedi küsimuse juurde, tuleb nentida, et Euroopa Liidu kodaniku identiteet ei ole kindlasti midagi sellist, mida annaks võrrelda mõne kindla riigi kodaniku identiteediga ja seetõttu on ka kõik otsused, mis Brüsselist Euroopa peale laiali viiakse, endiselt kauged selle sõna kõigis tähendustes. Seetõttu on paratamatu, et ükskõik, kuidas praegusest probleemist – kui see tõesti nii tõsine on, kui seda meedias kajastatakse - kavatsetakse välja tulla, peab miski Euroopa Liidu organisatsioonilises korralduses tõsiselt muutuma ja seda ka liidu inimestele lähemale toomise vajadust silmas pidades. Ühtmoodi mõeldavad on nii senise tee jätkamine tingimusel, et Euroopa Liit saab kontrolli riikide üle juurde, mis omakorda tingiks ilmselt ka osade, tõenäoliselt sügava enesemääramistahtega liikmesriikide väljaastumise kui samahästi ka senise liidu lõppenuks lugemine ja uue, konföderatsioonitaolise ühenduse loomine uutele nõuetele vastavate seniste liikmesriikide pinnalt. Mõlemad variandid eeldavad teatavat reeglite karmistumist ja ringi kokkupoole tõmbamist, kuid kui tahta Euroopa Liitu ja sellega kaasnevat heaolupüüdlust säilitada, tundub see õigustatud sammuna. Niisamuti peaks uus süsteem vältima seda, et Euroopa Liidus või selle asemele tekkivas organisatsioonis liikmeks olles saaks üleüldse tekkida mängust väljaastumise idee. Uues alguses peab olema selge riikliku identiteedi suuremahuline minetamine ja uue identiteedi järkjärguline omaksvõtt.
Selge on aga see, et ühise Euroopa idee minetamine ei ole enam mõeldav ja üht või teistmoodi tuleb juba käimalükatud protsesse edasi viia. Meile siin Eestis tähendab see ka omal moel vajadust vastata küsimusele, kas olla või mitte olla osa tihedamalt seotud Euroopast, s.t rohkem eurooplased ja sedasi ka natuke vähem eestlased.
Tellimine:
Postitused (Atom)
