Oma lugu

Tere taas.

Ma ei ole päris kindel, millal keegi seda blogikannet üleüldse lugema juhtub, sest kirjutanud ei ole ma siia juba üks päev vähem kui viis (!) kuud. Aga et sügis on ikka selline natuke mõtlikum aeg kui suvi, siis oli iseenesestmõistetav, et kunagi ma naasen siia jälle.

Niisiis. Siin ma olen. Elus ja terve, nagu te ilmselt kõik aimate või teate.

Mul ei ole tegelikult midagi konkreetset öelda. Ilmselt, vaadates mu varasemaidki postitusi, ei tule see üllatusena. Siiski ei tähenda see, et ma mitte millestki ei mõtleks. Asju on lihtsalt raske niimoodi kirja panna, et suvaline internetisurfaja, kes siia juhuslikult satub, mõistaks mõtet, aga mitte sisu. Oma elu eksponeerimine sisuliselt kogu maailmale on niigi kogemata tõelisuseks saanud ja liigse avameelsusega blogimine annab asjale ainult hoogu juurde.

Jah, siis võib ju küsida, mis perse päralt sa üldse blogid, kui ei julge oma määrdunud sokke näidata. Ega ei teagi. Olen harjunud mõtteid üles kirjutama, ja niimoodi, kuhugi seda kõike üles kirjutades ja teistega jagades jätan ma ikkagi mingi väikese jälje, olgu see siis täiesti tähtsusetugi, siia keskkonda, mida võib nimetada moodsa ühiskonna kultuuri(tuse)kandjaks. (Professor Naritsale meeldiks see lõik, "perse" välja arvatud.)

Oma lugu. See on see, mida me kõik ühel või teisel moel jagame ja tahame jagada. Kuigi mitte kõike sellest, ja sugugi mitte kõigile. Selline valikuline iseenese andmine teistele tingib selle, et igaühel, kes sinuga veidi rohkem suhelnud, on sinu kohta isesugune lugu oma peas mõelda ja teistele rääkida. Keegi ei näe sind niimoodi, nagu sa ise ennast näed, ja üsna kummaline on vahepeal mõelda, et kellegi teise jaoks oledki sa hoopiski muust puust, kui sa ise end usud olevat.

Kirjutamine on hea viis oma lugu edasi anda. Ka ridade vahelt, kui sa seda kunsti jagad. Olles vaba vastasseisva inimese hindavast pilgust saad sa oma tekstiga temast lihtsalt üle sõita ja ta endale mõneks minutiks allutada - et anda endast edasi see, mis sinu arvates sinu kohta käib või võiks käia. Nii et miks siis mitte seda kasutada.

Mulle meeldib, et paljud ikkagi räägivad oma lugu. Ka siis, kui seda lugu on raske mõista. Aga mis siin elus üleüldse ei oleks raske ja kes ütles, et ta raske siis olema ei peaks. Las ta siis olla. Mured ei kao elu lõpuni nagunii kuhugi, aja jooksul nad lihtsalt teisenevad ja omandavad teistsuguseid mõõtmeid. Raskused ja muretsemine käivad elu, oma loo juurde - nii ilus ja täis õnne, kui see ka kõrvaltvaatajale ei paistaks. Teine asi on see, kui tõsiselt sa neid raskusi ja muresid igapäevaelus võtad ja kui palju sa lased ühel või teisel asjal otsustada, kes sa tegelikult oled.

Nii palju siis tänaseks. Edu kaasvõitlejatele! Sööge viitamine, nautige värvilist sügist, kuulake head muusikat, vaadake öösiti tähti, work hard, play hard. Elu on ilus.

*

Mida vähem ta räägib, seda rohkem ta mõtleb.

Kild

Mõnikord tuleb lihtsalt vanad asjad välja elada. Et uutega edasi minna.

Tühja postituse tuju

Rampsis on tore

Ei viitsi:
- lugeda,
- kirjutada,
- õppida.

Tahaks:
- ujuda,
- päevitada,
- lõbutseda.

Tagasivaade

Mõnda asja mõistetakse palju hiljem kui see juhtub. Võtame näiteks suhted. Kindlasti on üsna paljud vaadanud mingit inimest/paari ja mõelnud, et mina küll nii nagu tema/nemad ei teeks, ei käituks. Mõni aeg hiljem aga avastatakse end suhtes (või suhtluses) täpselt sedasama ja muudki tegemas. Lihtsalt nüüd on miskipärast enda jaoks põhjendus ja mõistmine olemas ja tagantjärele muutub ka vaade varasemale. Midagi enda jaoks ümberhindamise sarnast. Paraku käib sellega mõnikord kaasas ka mõistmine, et kellelegi on oma otseste või kaudsete hinnangutega haiget tehtud. See on küll parem kui mõistmatus, kuid ilmselt on sellistel puhkudel juba liiga hilja, et ühel poolel vabandust paluda või teisel seda oodata. Siit moraal - see, et sa ei mõista, võib tulla sellest, et sa oled tol hetkel veel taun.

Laiskuseuss

Laisklemisega harjub liiga kergesti ära. Ühel päeval mõtled, et lased endal veits puhata ja kuu aega hiljem avastad, et peale puhkamise enam muud ei teegi. Lõpuks hakkab ajudele. Then again, kohustused niisamuti.

Mõtelda on mõnus

Veider, kuidas teistsuguse muusika kuulamine vahepeal mõjub. Sõitsin täna hilisõhtul mööda pimedat maanteed autoga koju ja mõtlesin, tahtmata kunagi kohale jõuda. Ma ei tea, millest ma mõtlesin ja miks. Polegi vaja. Mõndade mõtete sõnadesse panek võib mõtted ära rikkuda. Mõnikord on hea lihtsalt mõelda ja olla natuke kurb ka sõnadesse pandud põhjusteta.

Mõnikord lihtsalt on nii

Chase and Status ft Liam Bailey - "Blind Faith"
Kuulan seda lugu ja ei oska kuhugi joosta.

Kodumaast ja kodanikust

Ajendatuna osaliselt ka Maarja viimasest Prantsusmaa-teemalisest blogikandest, mida saab lugeda siit, tuli mul endal ka paar mõtet pähe, mis küll päris üks-ühele sellest ei räägi, mida Maarja kirjutas, kuid mis on siiski viimasel ajal Eestis aktuaalne olnud.

Ma olen täitsa nõus sellega, et inimene peab oma elu jooksul ringi käima ja terve elu Eestis "mädaneda" (sõna, mis mulle tegelikult Eestis elamise kohta eriti ei meeldi, kuid on ometigi vahepeal üsna tabav) on tõesti mõttetu. Eesti on nii väike, et siin pidevalt passides lihtsalt ei saa maailmast ja iseendastki aru saada.

Mind teeb aga kurvaks see, et paljud inimesed siit alatiseks ära tahavad minna. Ma olen patrioot ja armastan oma kodumaad nii selle hea kui veaga ja seetõttu ei pea ma kodumaa "reetmist" õigeks. Ma ei räägi reisimisest, ajutisest mujal töötamisest, õppimisest - see kõik on õige ja seda tulebki nooruses teha - ma räägin ärakolimisest - uue kodumaa leidmisest. Jah, Eestis on enamuse ajast sitt kliima, väikesed palgad ja mossis inimesed ja kui eestlane sellest kõigest korraks kuhugi sellisesse kohta saab, kus päike paistab, palgad veidi suuremad ja inimesed rõõmsamad, tundub see talle koheselt parem paik kui tema kodumaa on. Kindlasti mingis mõttes ongi, kuid ilmselt võib suvaline siit ärakolinu rääkida sellest, et igas ühiskonnas on omad probleemid ja mitte kuskil ei ole elu täiesti muretu. Lisaks sellele ei oota sind välismaal oma riigile koormaks tegelikult mitte keegi. Tänapäevased, nö rahvusriigid, on enamasti oma riigi aluseks oleva rahvusgrupi kaitsele orienteeritud ja immigrantidele ei vaadata kusagil liiga hästi. Nagu Eestiski - kui tänaval lällab purupurjus eestlane, ei ole see küll meeldiv, kuid kui lällab venelane, ajab vihale. Võib-olla mitte kõige õnnestunum ja poliitiliselt korrektsem, kuid eluline ja ilmselt paljudele tuttav näide.

Selline mentaliteet, et "riik ei hooli minust ja ma lähen hoopis Iirimaale kanu kitkuma" ongi tugeva tulevikuga Eesti unistuse surm. Miskipärast on meile (ilmselt Nõuka-pärandina) jäänud mulje, et riik peaks meie kõigi suid toitma ja perseid pühkima. Kapitalismiühiskonnas, s.o võimaluste ühiskonnas, peab tahe tulema aga inimesest endast. Riik ei tee ette ja taha. Ise tuleb vaeva näha, tööd teha ja rikkust luua, et riigil oleks meie lastele juba rohkem anda kui meile oli. Eesti riik, lõppude lõpuks, see olemegi meie, need imeväike arv Eestimaa inimesi, kes siin elavad, mitte aga Ansip või Savisaar.

Et jah. Reisida tuleb. Õppida võiks ka välismaal. Kui vaja, tuleb veidi ka välismaal tööd teha. Kuid Eestist ära minna ei tohiks. Kui inimene juba omaenese kultuurikeskkonnas oma eluga hakkama ei saa ja end õnnetuna tunneb, ei ole tõttöelda ka välismaale minek mingi imepärane Vietnami salv. Kõik võimalused algavad iseendast.