Nii palju on elu näidanud, et ükskõik, tõesti, täiesti ükskõik mis ka juhtuks - elu läheb ikka omasoodu edasi. Vaatamata sellele, kui suur mõni asi konkreetsel ajahetkel ka on, langeb see mõne aja pärast aktuaalsete teemade nimekirjast ikkagi välja. Miski pole igavene. Tõsi, ilmselt ei unune elujuhtumised päris jäädavalt ja jäävad alatiseks kuhugi ajusoppi tolgendama, et sealt suvalisel hetkel jälle välja tulla. Kuid see ei takista elul edasi minemast. See juhtub nii või naa.
Omamoodi kummaline, et tegelikkuses polegi miski jääv. Täpselt nii kuidas me ei suuda ilmselt päris täpselt meenutada või siis iseendaga praeguses ajahetkes samastada seda, mis meie pead viis aastat tagasi vaevas; ei oma tõenäoliselt meie praegused mõttedki mõne aja pärast enam mingit tähtsust.
Mõtlen, järelikult olen. Nii ju öeldakse. Kui mineviku "mina" mõtted enam olevikus ei loe ning oleviku "mina" mõtted enam tulevikus ei loe, siis ei loeks ju nagu ka meie praegune olemine või olemine üleüldse suurt midagi? Loll ja mõttetu mõte iseenesest ja kui sellele pikemalt mõelda, viskab asjatult lühisesse. Kummatigi ei saa mööda sellest, et elu kui selline on inimesest suurem.
Ah, jahuda oskavad kõik. Mida ma ilmselt tegelikult öelda tahan, on see, et asjal on ka hea külg. Kõik pask, mis praegu on, ei loe enam varsti või ei loe vähemalt nii palju kui praegu. Olgem siis õnnelikud selle üle, et lõppude lõpuks pask enam-vähem ununeb, ja et on, millega peagi ununevas praeguseski hetkes rahul olla. Carpe diem.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar