Emotsioonide paradoks

Igasugune inimsuhtlus põhineb emotsioonidel ja selle edasiandmisel. Meie mõtted ja tunded on suhtluse alustala - ilma nendeta kommunikatsiooni lihtsalt ei ole. Ometi on just emotsioonid need, mis viivad mõnikord ka suhtluse ajutisele katkemisele või lausa täielikule lõppemisele.

Siit vastuolu. Kuidas saavad emotsioonid olla ühtaegu suhtlust soodustavaks ja suhtlust pärssivaks?

See on tegelikult päris pikk mõttepausi koht ja kui oleks võimalik, siis ma ei lasekski oma edasist mõttekäiku enne lugeda, kui vähemalt minut on möödas. Mõelge sellele veelkord: kuidas on võimalik, et kogu meie sotsiaalse elu alusest - emotsioonist - saab mõnikord meie sotsiaalse elu vaenlane.

Mõeldud?

Pragmaatiliste tõsirealistide jaoks pole selline tolmuahvilik möla ilmselt piisavalt eluline. Ometi ei saa ka kõige pragmaatilisem inimene emotsioonide olemasolu eirata ja isegi kui ta seda üritab, siis on ka see suhtumine emotsioonidesse omamoodi kestev emotsioon.

Suhtlus on igal tasandil raske. Raske on võhivõõra inimesega suhtlust alustada; samamoodi on piinlik vaikus ebamugav. Lihtsalt tuttavaga ei tohi muutuda liiga familiaarseks; liigne kinnisus on ka ebaviisakas. Vanematele ei taha päris kõigist oma tegemistest rääkida, samas tuleks anda piisavalt palju infot, et nad üleliia ei muretseks ja igasugu asju välja ei mõtleks. Kallitele inimestele ei taha väga öelda asju, mis võivad neid solvata; samas ütlemata jätmine ei ole ka nagu päris aus. Iseenda seisukohtade kaitsmisel suheldakse agressiivselt, samas ei taheta suure pauguga tülli minna; - sest nagu normaalse suhtluse alustamisegagi, on raske seda järsult lõpetada.

Ja millest tuleb see suhtluse raskus? Eks ikka meie emotsioonidest - nendestsamadest, tänu millele me üldse suhelda tahame.

Kõik tunnevad ja arvavad asjadest midagi ning proovivad seda edasi anda. Sest mis mõtet on muidu suhtlusel? Koos on hea asju arutada – nende üle kurvastada, neid kiruda või naerda. Jagatud emotsioonid lähendavad inimesi ja aitavad mõista. Ometi, kui me arvame asjadest teisiti või paneme isegi mingit suhtumist või käitumist pahaks ja näitame seda välja, siis asjade loogiline käik on konflikt.

Konflikt - emotsioonide vastandumine - ei ole iseenesest halb. Inimesed on erinevad. Ent konflikt muutub häirivaks siis, kui see kestab ja sunnitult kaua. Näiteks siis, kui inimesed teadlikult vaikivad. See on tegelikult veider - kahe inimese mõtted põrkuvad ning oma meelehärmi väljanäitamiseks hakatakse üksteist lihtsalt ignoreerima. Ei ole mingi saladus, et mittesuhtlemine on ka suhtlemine, tihti palju intensiivsem ja agressiivsem kui tavaline suhtlus ise, ning seetõttu tekitab see ka teises pooles tugevamaid ja vastakamaid emotsioone. Teadlikul vaikimisel on suur mõju.

Kartes konflikte, hoiab inimene end vaos ja laveerib emotsioonide näitamise ja mittenäitamise piirimail. Põhimõtteliselt enesekaitseks - et saada teistega läbi. Et jah, me küll tunneme ja mõtleme, aga ei näita seda kõike välja - sest nii on lihtsam. Seega - emotsioonide edasiandmisel piirame me oma emotsioone selleks, et säilitada võimalus emotsioone edasi anda ka edaspidi.

Might make no sense, aga nagu pealkirigi ütleb - see on paradoks.

Selleks, et säilitada mingi turvaline suhteolukord, hoiduda keerulisest seletustööst ja tunda end inimeste keskel hästi, tuleb aeg-ajalt keel hammaste taga hoida. Kuigi jah, elu näitab, et see on ikkagi ohtlik - lõpuks toob tähtsatest asjadest vaikimine suhtlusesse sisse teadliku ja mõlema poolt arusaadava teeskluse, ning kui ühel hetkel kõik ükskõik mismoodi välja lastakse, ehmatatakse ära nii ennast kui ka teisi.

Lugesin hiljuti mingit psühholoogi arvamust paaride emotsionaalsuse kohta, ja tema sõnum oligi laias laastus see, et emotsioonidel ei tohi lasta suhet hävitada. Emotsioone peab vaos hoidma. Mõnikord pealtnäha mõistetamatud paarid, kes nö "tuimlevad" oma suhtes, jäävad kokku kauemaks kui need, kes igas aspektis väga emotsionaalsed on. Sest mida lennukamalt ja emotsionaalsemalt antakse edasi armastust, seda raevukam on ka väljanäidatav viha. Suhtes on aga vajalik teatav kainemeelsus, pragmaatilisus ja realism - selleks, et see püsima jääks.

Lõppude lõpuks taandub kogu jutu point vist sellele, et mõistus saab olulisemaks kui emotsioonid (ma vabandan romantikute ees). Seda sel juhul, kui ükskõik millist suhtlust tahta säilitada ja seda jätkusuutlikuna hoida. Suhtluses üle pea keenud emotsioonid tuleb kindlasti kuhugi panna, sest niisama lohakile jättes korjad sa nad lõpuks nagunii üles. Julmalt näkku visata neid aga ei tasu. Teisele ei pruugi küll sõnad meelde jääda, küll aga see, mis tundeid need sõnad tekitasid.

Nagu ütles Dale Carnegie: "When dealing with people, remember you are not dealing with creatures of logic, but creatures of emotion."