Suva

Praegu on elus selline veider aeg, kus ma lihtsalt lasen nö voolul ennast kaasas kanda. Ma ei viitsi mõelda, mõista ega heaks kiita või pahaks panna. Ma ei viitsi asju kuulata ega neist rääkida, ja mul on ausõna täiesti pohhui, miks miski kuidagi on. Kõik mis on, las ta siis lihtsalt olla. Kuidagi kogu see elu oma veidruses ja hullumeelsuses on praeguses palavas suves mulle nii tõsiseltvõetamatu ja järelemõtlemist mitte vajav. (See kõlab kirjapandult muidugi eriti pinnapealsena). Mitte miski ei üllata mind praegu ja niivõrd kuivõrd inimesed ei oskagi oma elusid elada, on mul ka täiesti kama, mis nad minu elust arvavad.

Võiks arvata, et see on hea. Puhkus. Ometi ei ole see kahjuks päris nii. Sest kuigi niisama vegeteerida ja olla on mõnda aega hea, tuleb lõpuks kätte ikkagi see hetk, kus elu hakkab jälle lugema. Teisisõnu - igasugusest seisukohast on korraks hea loobuda, aga istekohal hakkab kann lõpuks ikkagi tüütavalt valutama.

Praegu on ikkagi suva. Edu seisjatele.