Kasvame suureks

Teeme seda, mida tahame teha.
Usume iseendasse.
Laseme teistel oma elu elada.
Mõistame, et kõigel on põhjus.
Näeme viga ka iseendas.

Say it's in my head

Vahel on lihtsalt nii, et sa ei saa ise ka aru, mille peale sa päev otsa mõtled. Aga ometi mõtled - millestki kaugest ja ähmasest, - kuulad repeati peal mingit lollakat emolaulu ja vaatad tühjusesse. Ja ei saagi päev otsa sellest mullist välja.

Täna oli selline päev.

Valitavad ja mittevalitavad asjad

Elu on täis asju, mida ei saa valida. See on see paratamatus, millega tuleb õnneks/kahjuks leppida.

Ja ometi on tegelikult kogu meie elu sõltuvuses sellest, milliseid valikuid me nende ettemääratud asjade kõrvale teeme.

Jep, elu on ebaõiglane. Mõnele on antud rohkem, mõnele on antud vähem. Mõnel on õnne, mõnel pole. Kuid selle paratamatuse kaela ei tohiks oma ebaõnnestumisi ja ebaedu siiski määrida. On sinu enda valida, kuidas sa oma elu sead, ja kuidas sa suudad selle nii ära elada, et sul uhke ja hea tunne on. Kõik on peas kinni - mõtted määravad elukäigu - kuid samas on mõtted alati suuremad kui tegelikkus. Pelgalt unistamisest ei piisa. Tuleb vaeva näha.

Tegelikult on elu paljudele karm. Peale selle, et esmalt tuleb iseenda ja olemasolevaga rahul olla ka siis, kui see ei ole copy-paste Hollywoodi filmist, tuleb meeletult palju pingutada. Valada higi, verd ja pisaraid. Kas just sõna otseses mõttes, aga siiski. Mõni suudab sellest kõigest üle olla ja kõiki uskuma panna, et ta ongi edukas, õnnelik ja eluga rahul; mõni seda ei suuda ja annab alla, kuna unustab, et tegelikkuses seisabki raha, edu, glamuuri, õnne ja rõõmu taga alati suur hunnik sitta ja musta pesu. Sellest tuleb lihtsalt läbi minna - iseenda valikutega - ja need, keda me eestlaslikult kadestame, peaks meile olema hoopis eeskujuks. Tundugu meile kuidas tahes, päris niisama ei kuku siiski mitte kellelegi niisama midagi sülle.

Leppige sellega, mis on, ja tehke kõik selleks, et läheks paremini. Jõudu.

Luuleõhtu

Sattusin ühel päeval istumisele, kus joodi õlut ja kirjutati etteantud teemadel luuletusi. Üheks neist teemadest oli kirjutada luuletus seksist, kasutamata seejuures roppe ja rõvedaid sõnu. Jagan siinkohal oma vaimusünnitist. Kellele ei sobi - hate the game, not the player.

Suvetuul sasib su tumedat kiharat,
lennutab ülevat lõhna mu poole.
Tunnen ma eneses looma nii iharat -
allpoole vööd mul ihu saab tooreks.

Tahan ma tunda su kihavat keha,
tunda su praksuvat hinge siinsamas.
Vaid üks, mida nüüd oskan sinuga teha:
hellalt sind lükata selili maha.

Tunne mu toorest ja ootavat liha,
tunne, see on su ümber ja sees.
Tunne, kuis liikudes raugeb mu iha,
tunne - oled naine, ja mina olen mees.

Nii on

On asju, millest kõik räägivad, aga tegelikult midagi ei tea.´
Ja on asju, mida kõik teavad, aga millest keegi ei räägi.

Võõras mees

Mu kodu asub mõnikümmend aastat tagasi loodud suvilate rajoonis. Maju on siin küll tunduvalt rohkem, kuid meie elame eraldi, ühes kuue majaga reas, ümbritsetuna lõunast ja läänest paksu metsaga. Tee siia kanti tulebki läbi selle metsa, kuigi autoga saab meie juurde tulla ka teed mööda, mis vanaisa tööstusest mööda läheb.

Metsas olen ma käinud nii kaua kui ma mäletan – soojadel suvepäevadel, poristel sügisõhtutel, külmadel talveöödel ja kargetel kevadhommikutel. Tavaliselt käin ma seal ikka koos koeraga – ühte pooleteist kilomeetri pikkust jalgrada pidi, mis läheb vahepeal Elva jõest mööda ja tuleb lõpuks koju ringiga tagasi. Sedasama rada kõndisin ma ka ühel ilusal õhtupoolikul nädal aega tagasi.

Kui ma olin koeraga juba otsaga koju jõudmas, kõige läänepoolsema maja juures, hüppas metsast, aia äärest, välja üks tundmatu mees. Siniste töömehepükste, Reeboki tossude ja punase nokatsiga, keskealine, pisut kahtlustäratava välimusega mees. Ma ei olnud teda kunagi varem näinud ja see oli veider, sest siin tead ikka neid, kes vahepeal ringi töllavad. Kahtlust äratas just see, et ta tuli justkui eikusagilt ja samas nägi välja, nagu ta oleks siin majade juures mingit asja ajamas.

Jäime mõlemad samaaegselt seisma ja vaatasime paari sekundi jooksul tõtt. Ütlesin, endale teadmata, miks – tere. Ilmselgelt häiritud tundmatu vaatas mind ainult küsiva pilguga ning otsustas edasi minna. Läksimegi siis, mina ees ja tema mõned meetrid järel, edasi.

Kui ma korraks tagasi vaatasin, märkasin, et tundmatu ei ole eriti rahul, et mul koer on. Ta vaatas Rollyt pooleldi vihase, pooleldi argliku näoga (ja jumal taevas teab, et asjatult, sest minu koer liputaks bin Ladenile ka saba) ja jäi uuesti seisma. Jäin ka seisma ja lasin mehel endast mööda minna.

Algul kõndis ta rahulikult, kuid lisas aegamisi järjest rohkem kiirust ja lõpuks lasi juba päris kiiresti mööda teed edasi. Jõudnud metsaalusel teel just minu majast mööda, hüppas ta ühtäkki lihtsalt maja kõrvale metsa puude vahele ja kadus kui tina tuhka. Kuulsin tugevat raginat. Ilmselt ta jooksis. Vaatasin veel tükk aega sinna suunas, kuhu ta hüpanud oli, aga et mets on paks ja oli juba hämardumas, ei näinud ma rohkem isegi tema punast nokamütsi.

Siniste pükste ja punase nokatsiga kahtlast meest ei ole ma siin enam näinud. Ometi jäi see veidi kripeldama. Mida ta seal kõige läänepoolsemate naabrite juures tegi? Miks ta nii kummaliselt käitus? Ja muidugi – miks ta metsa põgenes?

Vanad laulud

Avastasin ükspäev oma sahtlit ja leidsin sealt meeletus koguses mõne aasta vanuseid plaate. Paremad võtsin autosse kaasa ja kuulasin neid igapäevaseid sõite tehes.

Minu jaoks seostuvad kõik lood millegi või kellegagi. Nii leidsin end lõpuks pidevalt, ka peale autosõitmist, minevikus trippimas. Mõtlesin neile sündmustele, oma mõtetele, unistustele ja lootustele, muredele ja rõõmudele, mis minu rumalat pead tol ajal täitsid.

Viimaks jäi minu peas vasardama üksainus kokkuvõtlik mõte. Mulle läksid siis korda asjad, mis mulle praegu enam korda ei lähe, kuigi tahaks, et läheks.

Nii ongi. Asjad, milles kunagi leidsin olevat oma elu põhilise mõtte, on praeguseks jäänud täiesti tahaplaanile ja nende kordaminek või allakäik ei löö mind enam. Ja ometi on see omamoodi kummastavalt kurb. See on nagu igatseda seda, mida sa tegelikult oma suures ükskõiksuses ei tahagi.

Sellele vaatamata on vanu laule hea kuulata. Need tuletavad meelde olnut, ja on kuidagi omad.