Kõik on koos

Poolteist kuud linnas elamist on mulle nii mõndagi õpetanud. Peamine neist on see, et armastus käib kõhu kaudu.
Ma ei saagi aru, mismoodi ma terve see aeg kui ma korteris ei elanud, oma sõpradega üldse koos aega veetsin. Võib-olla oli see rohelise rohu ja kollase päikesega noorusaeg, kui ükskõik milline põõsaalune sobis suurepäraselt igasugusteks koosolemisteks (ja no neid aegu on siiani tore meenutada), aga ajad muutuvad, ja niipea kui ma oma pesa sain, tulid sinna riburadapidi kõik rõõmsalt järgi. Õnneks mitte küll päris jäädavalt, aga siiski - üsnagi arvestatav osa ajast on keegi ikka külas. Rääkimata siis pidudest ja neile järgnevatest hommikutest. Hipilikud laupäevahommikud, kus korter on täis veidi kurnatud ilmega noori, on üsnagi tavalised. "Kõik on koos", ümisetakse nii mõnigi kord.
Nii on nagu elu käib. Kes tuleb, et keelt kasta, kes tuleb, et kõhtu täita - seadasi igatahes rahvas minu juurde sisse vajub. Ja mis seal salata - hea jook ja hea söök teevad iga õhtu paremaks. Armastus käib kõhu kaudu.
Life's good.