Restaureerijad

Peaaegu aasta on möödas sellest, kui kutid lendasid käruga džiibiga hoovi ja teatasid: "Noh, siin need asjad nüüd siis on." Kapp, kirst ja laud - läbivettinud, üraskite poolt ära söödud ja kohati mädanenud pea saja-aastasest puidust valmistatud, lootusetult kannatada saanud moega mööbliesemed. Toodud kõik Vana-Kurjalt Mardi vanast talust, mille lagunenud katus mitte miskit vihma eest ei hoidnud.
Laud tuli kohe ära visata, sest sellest poleks ka Harry Potter korralikku lauda võlunud. Auväärsed kapp ja kirst jäid oma aega ootama.
Kuu aega hiljem võtsime Mardiga oma esimese ohvri - kapi - tükkideks. Kirjutasime peale, kust mis jupp pärit on ja hakkasime vana värvi suurte masinatega maha täristama. Nii, nagu restaureerijad ju ikka teevad. Mitte.
Töö oli vaevaline. Algul ei saanud vedama, pärast ei saanud vedama. Abilisi ja vaatajaid käis nii karvaseid kui sulelisi, kuid põhitöö jäi plaanitult meie kahe teha. Kohe-kohe oli kapp valmimas, ja sealsamas oli veel nii palju vaja pahteldada, lihvida ja pahteldada. Ja lihvida. Ja muidugi vaielda, kuidas mida teha. Märkmed juppide asukohtade kohta muutusid ka lõpuks hiina keeleks ja kapp oli suurest lihvimisest pea veerandi jagu õhem. Plaan märtsiks valmis saada oli lihtsalt üks halb nali.
Suveks kapp ununes. Ja täna võtsime ta jälle ette. Otsisime kõik jupid tolmukorra alt üles, pahteldasime ja lihvisime siit-sealt ning mõned rohkem valmis tükid said juba vaha alla. Seekord oleks kapp kena märtsiks valmis saada.
Nii on see ikka. Tundmatusse hüpates ei näe ette, millesse end tegelikult mässid, kuid kui lõpuks siiski kõigi ponnistuste kiuste miskit edeneb, on hea meel - oma kätega tehtu on ikkagi oma kätega tehtu. Ja kuigi teised näevad lõpuks ainult tulemust, siis olulisem sellest on hoopis see, et trip ise oleks äge.