Teada, mida sa elult tahad, on ainus viis edu saavutada. Kuidas muidu saab elu ja selle kulgemist üleüldse hinnata, kui sul puudub mõõdupuu, mille järgi seda teha. Teada aga täpselt, mida sa elult tahad, on raske. Kindlasti raskem kui tahtmise järgi oma tegusid juhtida.
See ei ole aga nii, et "ma tahan seda". Inimese elu ei ole kujuteldav täpina koordinaatteljestikul ja nii ei saa ka ainult üks konkreetne eesmärk juhtida kõike seda, mida me teeme. Liiatigi pärsib omaenese tulevikuplaanide surumine mingitesse kindlatesse, ühiskonna poolt etteantud väiklastesse raamidesse avatust uutele võimalustele ja - nimetagem siis seda niimoodi pool-läilalt - võimalust õnnelikule elule.
Mulle õpetati kord koolis, et inimene on oma olemuselt selle sõna loodusteaduslikus tähenduses lihtsalt looma kui bioloogilise masina edasiarendus. Siiski ei sõnastaks ega mõistaks ma seda ilmselt tõest fakti siiski nii teaduslikult. Igapäevases inimteadvuses on kolmeharuline söögivahend ikkagi kahvel ja inimene - inimene. Inimene on inimene, sest tal on oma isikupära ja tahtmised, omaenese uhkus ja ego, saavutus- ja tunnustusvajadus ja oma kordumatu olemasolemine. Püüd kõike, mida inimene oma eksistentsis endast kujutab ja omakeskis kujutleb, panna ühte lihtsustatud sõnalisse tahtmisse, on tapmiseni ahistav. Mitte keegi ei tohiks olla enda vastu nii julm.
Aga mida siis üldse teadma peaks? See miski on see sama "mina" ise. Selleks, et teada, mida sa elult tahad, et olla õnnelik - selleks on paratamatult kõigepealt vaja ausalt iseennast tunda. Surudes meeleheitlikult alla seda, millele sa otsa ei julge vaadata, või teeseldes nii teistele või mis hullem, iseendale, et ollakse keegi teine, ei saagi kunagi õnnelikuks saada. (Selle kohta on ühes Gnarls Barkley laulus väga tabav fraas: "Everybody is somebody, but nobody wants to be themselves.") Iseenese aktsepteerimine, rahulolu oma olemasolust ja oskus end armastada ka ilma mingi mõistliku põhjenduseta on primaarne. Kõik muu tuleb selle järel, k.a teadmine sellest, kuhu suunas edasi liikuda.
Ma tean, et see postitus sai väga umbmäärane. Aga ma loodan, et see on ehk kunagi kellelegi inspiratsiooniks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
See on õige küll, et ei saa oma elu seada mingi ühe suure eesmärgi järgi. Ma ei oskaks ja ilmselt ei tahakski sellist eesmärki võtta. Ma ei tea päris täpselt mis tulevik toob ja see on omamoodi põnev. Kuid mul on palju ideid, mis vajavad tegutsemist/teostamist, seega kui ma niisama oma mõtteis neid mõlgutama jään, siis ei juhtu vist midagi. Eesmärk on juba üks samm edasi. Mitte et ma lihtsalt teen mingi asja ära vaid tahan püüda oma eesmärki! Ehk siis niisama vegeteerimine ja vaatamine mis elul põnevat siis pakkuda on, küll väga kuhugi ei vii. Niiet arvan, et väiksed eesmärgid võiksid olla ja mingigi idee oma tulevikust.
VastaKustuta