Lugu ühe käega poisist

Kalle oli veider poiss - natuke rumalavõitu ja naeris kontrollimatult ka väga halbade naljade peale. Külas teati teda kui "seda ühe käega poissi" ja kuigi teda nooremana sellepärast ka narriti, jäi ta ikkagi alati viisakaks. Ta sõitis sinise rolleriga ja armastas järve ääres kala püüda ja piipu tõmmata. Inimestega ta väga ei suhelnud, aga end üksikuna ka ei tundnud.

Ükskord ilusal päeval läks Kalle jälle rolleriga kalale. Pani piibu ette, viskas õnge vette ja ümises vaikselt lauluviisi. Kalle vaatas niisama ringi ja nautis ilma. Võsa sees nägi ta redelit, mis oli seal mädanenud nii kaua kui tema mäletas.

Tõusis tuul. Peagi oli see nii tugev, et Kallel ei olnud enam muud valikut, kui kuhugi peitu minna. Lisaks tuulele hakkas ka sadama. Sadu ajas üles võsa sees pikutanud karu, kes oli nüüd vihane ja jooksis kurjalt Kalle poole. Kalle ei osanud muud teha kui põgeneda.

Kalle jooksis, kuigi see oli natuke raske, ning tõi võsast redeli. Pani selle suurte raskustega puu najale püsti ja ronis üles. Tuli aga välja, et see ei olnud väga hea mõte, sest tuul oli väga tugev ja puu kiikus edasi-tagasi. Redel kukkus ka lõpuks pikali. Tuul õõtsutas puud nii tugevalt, et Kalle libastus oma istumiskohalt ning sai viimasel hetkel veel käega oksast kinni. Sinna jäi ta rippuma.

Torm sai lõpuks läbi, aga Kalle rippus ikka veel puuoksa küljes. Hakkas hämarduma. Õhtul tuli tädi Maie teda otsima. Tädi Maie hüüdis Kallet ning hääle järgi leidis ta lõpuks üles. Tädi Maie lehvitas suurest rõõmust Kallele ja Kalle lehvitas vastu. Tädi Maie küsis: "Mis juhtus," aga Kalle ei vastanud. Kalle lamas juba surnult maas.